Valsid, mis ei unune

Minu tutvus Chopiniga sai alguse tema valssidest. Mul on kusagil alles
tema valsside noodid ja lihtsameelselt arvasin kunagi neist vähemalt mõne mängitava olevat.
Tegelikult mängisingi ära 2 valssi, aga siis sai hoog otsa. See juhtus siis,
kui olin füüsika õpetaja Missos 30 aastat tagasi. Seal oli koolimajas üks klaver, lasin selle tassida füüsikaklassi ja harjutasin siis. Edasi see tutvus Chopini muusikaga jälle katkes.
Täna vaatasin üle, kes neid valsse siis kõige paremini mängib ja tundub, et
Alice Sara Ott on praegu parim.
Ei forsseerita üle, ei ilutseta oma virtuoossusega (kusjuurs kohati vigaselt mängituna mitmete
suurte pianistide poolt), tempod on mõistuse piires. Iga fraas, iga takt, iga nüanss väga väga paigas.
Noot on ka ilusti juures, kui, kedagi huvitab, kuidas tuleks neid valsse mängida (või vähemalt ühe näitena).  Mulle on see komme Youtubes meeldima hakanud ja vahel tunnen vajadust
lausa mõnel avalikul kontserdil nooti vaadata, õnneks nii kaugele, et näiteks Beethooveni
sonaatide ajal nooti lehitseda ja kontrollida kas näiteks pianist Laul on õieti mänginud, ei ole jõudnud.
Võimalik, et ühel ilusal päeval küsin abi mõnelt klaviiriõpetajalt ja õpin veel mõne valsi selgeks, praegu klimberdan
mõnda motiivi kuulmise järgi lõunavaheajal. Chopini detailitäpsus kahjuks ei võimalda seda eriti edukalt teha.
Alice Sara Ott on tegelikult jaapani päritoluga pianist, sündinud küll Saksamaal 1988. Seal kaugel Jaapanis tõesti väga armastatakse klaverimuusikat. Nii polegi ime, et sealtmailt tuleb järjest suurepäraseid muusikuid.