Üks valss

Lõunavaheaegadel saan ma kodus söömas käies vahepeal klaveri taga lõõgastuda.

See valss on küll pärit ühest laupäevasest ajast, kui kedagi kodus polnud, kirjutan mõne teema üles, kui motiiv tundub huvitav ja proovin varieerida. Üleskirjutuseks on minu „magnetofoniks” Mac,

mis õnnetuseks peegeldab käed teisipidi, nii et ärge üllatuge selle peale.
See valss on siis sellise üleskirjutuse tulemus. Öeldakse vist eksprompt selle kohta.

Seetõttu on esitus konarlik - kusagil on mõtlemise kohad - mida nüüd edasi mängida - ja ma ei ole veel niikaugele jõudnud (kui üldse kunagi), et oma mõtlemise kohti suuta piisavalt hästi ära peita.

Tehnikast ma parem ei räägigi - vaevalt, et mul õnnestuks oma elus leida puuduolevad 10000 tundi, et korralikult mängima õppida.

Näiteks nagu seda tegi omal ajal Mischa Levitzky.

See on üks minu lemmikvalsse, ainult mängida .... ei oska. Need 10000 tundi on ikka puudu.

Aga motiiv minu ja Levitzky-l vist on olnud sarnane - saada valmis või osaliseltki valmis mingi päris oma lugu. Päris oma ei ole muidugi õige öelda, sest nii või teisiti on kõik motiivid isegi suurte heliloojatel sageli üksteiselt laenatud. Aga nii natukene oma lugu see võiks ju olla.

Levitzky oli aga virtuoossne pianist, kes aga elukutse tõttu pidi enamasti vaid teiste loodut esitama...

Kui ta oleks julgenud rohkem improviseerida ja tulemusi üles kirjutada, oleks meile temast ehk pärandunud rohkem muusikat ...
ja see tema "Armastuse valss" on tõesti pärl koos veel mõne väga ilusa palaga.