Paki pillid, mr. Jones

Sattusin lugema ja ostma Inseneeria 100. numbrit.
Seal oli ühel lehel ilus kokkuvõte põlvkondadest
X ja Y ja Z.
Otsisin ja leidnud oma ilmaletuleku numbrit,  et kuhu see küll kukub?
Ei kukkunudki kuhugi.
Leidsin eakohase märkuse kusagilt marketroididele määratud artiklist:
Jones-ite põlvkond hakkab ... tasapisi pensionile minema.
Aga alt, armsad millenniaalid, on tulemas juba Z!
Robotid, nagu samast Inseneeria numbrist sai külluses veenduda,
aga ei halasta kellelegi. Täna nad asendavad kusagil Saku õlletehase
laos (2 miljoniline investeering) ringi tuiavaid laotöölisi, homme
natukene kõrgema taseme tegelasi ja ülehomme tuleb tehislik intelligents.
Aga see ülehomme on ootamatult kiiresti saamas tänaseks päevaks ja mr. Jones ei pruugi pensionile üldse jõudagi.
Teisalt on see robootika meie tagurpidi rahvastikupüramiidi jaoks omamoodi õnnistuseks - teisiti oleks Eesti juba praegu üsna käpuli, sest Z põlvkond on tunduvalt väiksearvulisem, nende pärast kaklesid ja kaklevad juba ülikoolid ja ka tööandjad.
Aga olgu. Ükskõik, mida arvab Y X-dest või Jonesitest, lõpplahenduse paneb paika ikkagi loodus ise.
Siis äkki selgub isegi neile kõigevägevamatele siin planeedil, näiteks vanuses 101, et ...
on veel midagi kõrgemat meie lühikesest elukaarest siin planeedil.
Alasti tulin ma.
Ja minnes pole meil midagi rohkemat kaasa võtta, kui õblukene hing, mis pidavat kaaluma ei rohkem ega vähem, kui 21. grammi.
Kui sedagi.