Tartu linnatäis lugejaid

Olen natuke nagu uhke, sest täna sai mingil imelikul viisil täis 100000 külastust minu blogis. Noh, selleks kulus ka omajagu aega - 10 aastat ja rohkemgi veel. Kui juba kiitlemiseks läks: olen siis nagu ühe tärni blogija või midagi sellist ...
Tegelikult on mul hea meel, et mul on olemas lugejad ja võib-olla on minu mõtted kellelgi teisel tekitanud mingeid omi mõtteid ja nii on tekkinud mingi kasulike mõtete ahel. On muidugi võimalik, et on võinud ka vastupidi minna: on tekkinud lausa kahjulike mõtete ahel.
Ja veel hullem on arusaamine, et tegelikult salamisi olen salaedvistaja inimene. Pealt ei paista hästi välja, aga näe, blogi peab ja uhkeldab ka sellega ...
See on ju veel hullem edevuse laat, kui kohe aus ja avalik edvistamine.
Järgmise ümmarguse rajajooneni ma õnneks ei jõua, selleks kuluks ära 100 aastat. Võimalik, et kui hakata siia igasuguseid veidraid videosid pasteerima, võib isegi vähemaga, näiteks eluajaga läbi saada.
Hoolimata sellest, et ma ei ole matemaatik, muusik ega programeerija, kirjutan ma peaasjalikult neist teemadest. Millegipärast aga on muusika midagi, millest ma pean kirjutama.
Miks, seda ma ei tea.
Ma ei tea, miks Goldberg, kes ühe krahvi eeskojas pidi Bachi variatsioone omaenda väljamõeldud teemal mängima, et krahvi unetust ravida, mulle nii korda läks.
Või Chopin, kes paduvihma ajel oma prelüüdi lõi. Või Beethooven, kes oma sonaati nr. 31 paigutas lorilaulu kassidest, kes sai pojad.
Mingi aeg tagasi olin ka maailmaparandaja. Usun natukene ka nüüd sellisesse maailma parandamise võimalusse, kuigi mitte enam nii palju. Arvasin tõtt öelda 10 aastat tagasi, et need koledadad valed saavad ükskord otsa, juba nüüd. Ei, palju enam läheb aega. Võib olla 15 aasta pärast on midagi jälle natukene teistmoodi - nagu nüüdki võrreldes aastaga 2005.  Kirjutasin ühele kirjatuttavale K-le tornidest ja tema arvas, et keegi ei usu tegelikult praegu nendesse asjadesse. 2005 ja 2003 nii ei veel ei olnud, väga paljudele tundus see kõik uskumatuna.
Sellised nihked aga võivad ühe inimelu jaoks olla liiga aeglased.
Inimene üksi on siiski liiga nõrk, isegi koos tegutsedes ollakse nõrgad. Aga koos Kõiksuse, Universumiga tegutsedes nii enam ei ole.
See võib muidugi viia mõttele - hm, aga miks need kõrgemad jõud või jõud ei aita, ei taluta meid siit olukorrast välja.
Igal asjal on hind. Praegune, ehk isegi masendust tekitava olukord on see hind, mida inimesel tuleb maksta oma valikuvabaduse eest.
Aga valida saab ja enamasti on isegi teada, kuidas tegelikult tuleks valida. ...
Ja siin ma jõuan tegelikult teema juurde, mis mind enim on hämmastanud ja millega ka selle ümmarguse 100000-lise jutu lõpetaks. Nimelt ümmargune on see arv vaid meile, inimolendeile, kellel on 10 sõrme ja kes seetõttu kasutavad 10-nd süsteemi.
Aga mingid jõud selles maailmas on meie saladusliku Päikesesüsteemis nii sättinud, et Päike, Kuu ja Maa kolmekesi on täiesti erandlikes suhetes, sellistes arvulistes suhetes, mis jällegi sageli vaid kümnendüsteemis midagi tähendavad. Võtke või jätke, aga siin on mingi teoreemi tõestus, kõrgema jõu või jõudude tegutsemise tõestus. Ei, seda pole mina välja mõelnud - mitmed raamatud, näiteks Kes ehitas Kuu, on sellest rääkinud. Aga asjad on ilma raamatutetagi selged. Võtsin minagi arvuti ja kalkuleerisin masside suhteid. et mingid 3 juhuslikku arvu, Maa, Päikese ja Kuu mass. Aga ei! Nende suhted on Maa / Kuu : 81.3 (81 ja .3 selleks, et tuleks Päike - Kuu suhe õige ja ka selleks, et 3-e alla kriipsutada, 81 jälle on 3 astmes 4...), Maa - Päike 333000 (kümnendsüsteemi maagia - vaid inimestele on see "ümmargune", aga need 3 3 jälle - kõik masside mäng on kodeeritud 3-desse ja 10- astmetesse), ja Päike - Kuu (300 kuubis). See ei ole isegi ligilähedane sellele haledale paroodiale, mida mingi ülbitsev astrofüüsik tegi - leidis oma jalgrattal mingid arvulised suhted ja voila - ongi kõik ümber "lükatud".  Ja see on vaid üks suurus, võtame teise, diameetrid. Jälle arvude täpne mäng. 3.66 - Maa - Kuu diameetrid, 0.273 pöördsuhe,  366 päevaga teeb Maa tiiru ümber Päikese, 27.3 päevaga Kuu ümber Maa,  Kuu katab täpselt Päikese ketta - seda on isegi need ülbitsevad astrofüüsikud läbi hammaste tunnistanud, et näe, vahel ikka trehvab küll... ja nii edasi ...seda kõike kriipsutab alla aga püramiid Egiptsuses, mis suvatseb paikneda valguse kiirusega samal laiuskraadil. ...
Võite võtta ülejäänud objektid (ehk mõni neist joonistub isegi kuidagi eriliselt jälle välja, ei ole kindel, aga esimesel pilgul küll mitte). Nende arvulised suhted on tõepoolest juhuslikud, ei anna võrreldagi keeruliste matemaatiliste täpsussuhetega Maa, Kuu, Päikese süsteemis.
Ja kuigi võib-olla on need asjad mulle toonud kõige vähem lugejaid, siis mind on nad kõige enam hämmastanud. Eriti see, et kui Maa ja Kuu panna üksteise peale, ja püramiidi oma alusega oleks maa ekvaatoriaaltasapinnal, siis püramiidi tipp oleks Kuu keskpunktis ja kuidas sellest järeldub, et juba Maa ja Kuu suhtesse on kodeeritud pi (ja e ja fii).
...
Sellest kõigest aga võite kahjuks järeldada vaid seda, et ka edaspidi hakkab blogi sisaldama üsna erinevaid asju, just nii, kuidas kunagi välja kukub.
Midagi ei ole teha, iseennast ma ümber teha ei oska - kuigi olen vähemalt proovinud. (Hoolimata eneseabitööstuse õitsvast järjest muuseas ei paista see olevat kellelgi eriti hästi õnnestunud!)