juuli 18, 2016

Romanss ilule




 Romanss ilule, armastusele ja geniaalsusele. 
 See väga tagasihoidlike vahenditega kirjapandud pala paneb jälle mõtlema jumaliku või geniaalse ja banaalse vahekorra üle muusikas (ja ka elus). 
 Otsida üles see üks samm, käik muusika kulus, mis banaalse nagu võlukepi väel muudab geniaalseks. 
Hea muusikapala loomine on selles mõttes sarnane hea konjaki/viski/veini valmistamisele. Kõik on ju sama, see peab hea olema - aroom, maitse, kõik meenutab armeenia konjakit - ja ometi ei ole see seda, võib mõni armeenia konjakiga sarnase brändi looja endamisi kiruda. 
Et mitte jääda üldsõnaliseks, tooksin võrdluse (heas mõttes) banaalse looga “Ei saa me läbi Lätita!”. See pala on tekstiga heas kooskõlas ning näiteks tänagi väga ajakohane. Mis eraldab seda lugu sellest romansist? 
Kus on see piir, lisand, mis muudab ühe pillikeerutuse geniaalseks ja miks meie, tavasurelikud, seda kuidagi üles ei leia. 
Hindan heliloojana väga Avo Tammet - osalt just selle aususe pärast - tema Mustamäe valss on hea lugu. Ta tegi selle valmis viie minutiga, märk väga kõrgest helilooja klassist, luua viie minutiga lugu, mis läheb rahva sekka. Ja ütles selle juures ausalt, et see ei ole midagi. (kusagilt ühest intervjuust on see seik meelde jäänud Mustamäe valsi loomise kohta). Aga kusagil on selles loos puudu see viimane piisk, viimane maitse, asi, mida enam mitte kellelegi vaja ei ole (lugu on ju rahvalik, hea, kõik laulavad järgi ja kiidavad ka, ei - see valss on hea, isegi väga hea!). 

Geniaalsus on midagi sellist, mida enam mitte kellelegi siin Maal vaja ei ole. Geeniusele ei ole kunagi õnn olla geenius (paljud arvavad, et nagu oleks). 
Raimond Valgre on üks selline muusikageenius - kui ma võtan tema mõne pala mõne käigu, harmooniahüppe, siis kusagil on siin palale allkirja andnud geenius. Eesti on hämmastavalt palju väga häid heliloojaid ja lugusid, aga Valgre mõned lood ripuvad kusagil seal kõrgel - neid ei kirjuta mitte iialgi mitte keegi järgi. 
 Nii on ka Shostakovitsiga - tema Romanss ja Valss võiksid olla tema ainukesed lood - paljud teavadki vaid neid - ja ometi neist piisab täiesti, et öelda - nende looja  on geenius. Meie tänapäev on geniaalsuse mõiste muidugi äärmiselt labastanud, mistõttu minu jutt võib-olla jääb paljudele arusaamatuks. 
Geniaalsus ei ole hea, isegi mitte väga väga hea. Geniaalne on midagi sellist, mida enam tavasurelikele siin Maal üldse vaja ei ole, või vaid selleks, et anda märku jumaliku olemasolust meie ebatäiuslikkusest hoolimata. 
Geniaalsus paneb vaikima. 
 Mõtlen praegu, et võib-olla oleks targem olla olnud see jutt üldse kustutada - see pala räägib ise nii palju ja sellele midagi juurde lisada või ära võtta ei ole lihtsalt võimalik. 
 Ja küsimus ise on selline, millele meiesugused surelikud vastust ei leiagi.