Jälle Almaga koos

PS!
Pildil on kujutatud tarkusesambaid, neid peab olema 7, mitte nagu meie kipakal peahoonel (6).

Olen nüüs jälle ennast sidunud Almaga.

Sedapuhku küll mitte Almas ringisebijatele teenuse osutajana, vaid õppurina.

Panin enda jaoks paika plaani (ei ole seda aga digikinnitanud, nii et veel saab taganeda) läbida TÜ magistriõpe informaatikas.
See on nüüd mingis mõttes selle järelm, et umbes poolteist aastat tagasi oktoobris mind sellestsamast Almast pärast 15 aastat orjamist ära koondati.

Never again, pidanuksin ehk ütlema, aga oma õppuriplaani saan ära teha, ilma ülikoolis praegu laiutavate tüüpidega otseselt tegemist tegemata. Välja arvatud mõned faktid.

Näiteks on täielik bluff elukestev õpe.
Tasuta õppida saab vaid see, kellele on kindlustatud ninaesine. Töö kõrvalt tõsiseid erialasid, milleks ma ka informaatikat pean, ei ole võimalik täiskoormusega õppida. 50 % koormusega on ja seda ma nüüd ka teen, aga seda ei maksta mingilgi määral kinni. 

30 akadeemilist punkti semestris ei anna mingit võimalust käia tööl 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas.
Saab kuidagi nii, et mingite e-kursustega tegelikult omandada tegelik haridus ja meie ülikoolis lõpus käia seda vaid vormistamas.

Tegelikult teen ka mina nii - ostan endale eksternina järjest kursuseid ja siis kui kõik valmis, vormistan ära.

Sel juhul tekib meie praktilises vallas vaid see küsimus - kui tööandjad IT alase kõrgharidusena arvestaksid piisavas koguses ja kõigis olulistest IT hariduse teemades e-kursuste läbimist soliidsetes e-ülikoolides, siis meie TÜ-l ei jääks ka muud üle, kui informaatika hariduse omandamisel pillid kokku panna.

Aga nad ÕNNEKS veel ei arvesta ja neil on selleks õigus. See aeg on ka möödas, kus sai astuda uksest sisse ja ütelda, et ma oskan windowsi installeerida ja hei, võtke tööle.
Pool aastat töötuna istumist koondatuna on selleks hea indikaator, aga noh, võin veel pugeda ka vanuse taha - kes minusugust vanurit tahab.
Et aga neid IT alase kõrgharidusega inimesi ei ole kusagilt võtta, siis on kõigis tööpakkumise kuulutustes (olen neid vähemalt pool aastat põhjalikult lugenud) sees eeldus IT alase kõrghariduse omandamisest või minimaalne 2 aastane töökogemus (mis kuidagi eeldatavalt on ekvivalent baka haridusele) või 5 aastane töökogemus (mis on ekvivalent kõrgharidusele).

Tegelikult on see kirjutis tulevikus hea testikoht sellele, kas ma tegin / teen õieti, kui tahan oma teooria alast teadmist siin täiendada või peaksin hoopis saatma kõik kuradile (noodid kus kurat) ja keskenduma praktikale.

Olen ükskord sedasi talitanud ja siis IMHO peamiselt isiklikel ja mugavuspõhjustel katkestanud. Sain kunagi käppa SQL progemise ja tegin valmis ühe rakendusegi ja aretasin seda jõudumööda ja müüsin. Siis sai selle rakenduse aeg otsa ja edasi ei viitsinud. Tänaselt künkahorisondilt olin ikkagi endast liiga heal arvamisel, kui pidasin ennast mingilgi määral professionaaliks.

Just viimane, mugavusttsoon eufemistlikult või laiskus eestikeeli, on väga tugev argument organiseeritud õppurluse poolt. Peab olema piits, või kõik hajub kuhugi homsesse päeva.

Nii langeb e-kursuste variant minu jaoks ära.

Leninlikud (NL aegsed vanurid teavad, et see revolutsionäär omandas kõrhariduse iseõppurina 4 aastaga) variandid minu laiskuse astme puhul ei lähe läbi.

Vanus ei tee virgemaks, vaid kavalamaks. Oskad ja järjest rohkem oskad vingerdada (ka see on vajalik), kuidas midagi MITTE teha, jättes mulje tegemisest.

Miks siis mitte ainult praktikale pühenduda (kirjutada võimalikult head koodi)?

Jääks aega veel nädalavahetustel lõõgastuda / reisida / hobidega tegelda, näiteks blogida ja nii edasi...

Üks esimene meeldetulev argument on minu jaoks muidugi koondamise fakt. Võid olla päris hea süsteemiadmin või arendaja (ma pidasin ennast seesuguseks süsadminiks ja reaalse testimiseni koondamise ajal ei jõuta kunagi, enne tulevad 1001 asja, mis TEGELIKULT loevad ) ja leida ennast tänavalt. Erafirmaga on veel lihtsam: homme firma müüakse või pankrotistud ja oledki jälle tänaval.

Siis tahaks mingit sorti kindlustust ja IT vallas see IT alane kõrharidus praegu natukene teeks enesekindlamaks. Seda uurida, mida sa tegelikult oskad või ei oska, selleks ei ole töölevärbajatel kunagi aega.

Kuidagi siiski saab ka ilma, ütleb selle kohta minu elukogemus ja sellel elukogemusel on tegelikult õigus. Tegelikult on elu ka suur loterii ja peale sinu enese ei tegele pärast kõrgkooli sinu eksamineerimisega mitte keegi. Pead näima ja sellest võib olla küll.

Niisiis peab olema veel mingi motivaator või piits, mis selle elukogenud ahjualuse minu sees vaigistaks ning paneks 10 tundi lisatööd tegema nädalas ja seda mitu aastat järjest, sellele kõigele lisaks veel peale makstes. 

Ma arvan, et minule mõjub vanus >50 motivaatorina.

Nüüd ei ole enam pääsu, peab olema vormis. Iga asi sinu elus püsib või vähemalt üritab püsida mingil tasemel vaid tänu pingutusele. Näiteks ilma 3 korda nädalas ujumata ma enam ei saa ka laua taga 8 tundi päevas mitte kui midagi tehtud.

Kui lihased peavad saama püsimiseks piisavalt liigutada, siis täpselt sama kehtib ka ajulihaste kohta. Parim tee selleks on uued väljakutsed.

Ju ma siis ma ei tunne ennast piisavalt kõva mehena, et kusagil garaazhis mingi uus firma püsti panna...

Ja ometi on veel üks aga, mis mind siiski kannustab - mõtlevate masinate meem.

Inimkonna ajaloos ei ole senini olnud mitte ükski tehnoloogiline vidin suuteline iseseisvalt otsuseid vastu võtma. Ka arvutid ja tulevased robotid VEEL ei ole seda, aga mine sa seda isahane tea. Tahan olla selles vallas sees, kus midagi niivõrd olulist toimub. Võimalik, et tulem võib olla katastroofiline, kui me ei oska selle tehnoloogiaga ümber käia.

Veidi madalama pilve peal aga istub unistus vabastada inimesed rängast, kurnavast igapäevasest rutiinsest tööst. Inimene on midagi rohkemat kui tööori ja tööorjusest (robot tuleneb slaavi tüvest rab, ori, näiteks vene keeles rabota on töö) võiksid meid vabastada robotid.

Ka see võib hävitada või ülendada, nagu iga tehnoloogia teeb.

Miks ma siis aga seda füüsikuna (olen kõrgharidusega füüsik) ei tee?

Siin vist on kõige tähtsam puht praktiline argument - see oleks veel karmim tagasitulek, kui on IT valdkond, sest füüsikuna on ainukene vastuvõetav koht minu jaoks teadus. Füüsikutel on kindlasti palju muid rakendusi, aga enamik vastuvõetavaid, ERIALASEID rakendusi eeldaks siit maalt lahkumist. Veel on valida füüsika õpetaja amet, aga õpetajaametis ei ole ma ennast kunagi hästi tundnud.
Kunagi koondati mind ära seoses laulva revolutsiooniga Füüsika Instituudist ja kahjuks meie olukord ei ole palju parem, järelejäänud teaduskohtade pärast käib sama jagelemine edasi, mis aastakümneid tagasi. Palju raha tuleb EU-st, vanasti tuli Moskvast ja kui see raha kaob, leiavad mõned füüsikud ennast jälle tänavalt.

Esimene valik võib olla kõige õigem - ma õppisin tegelikult ülikoolis programmeerimist tervelt aasta ja siis mõtlesin, et need arvutid on NII IGAVAD ja füüsika nii vahva ja kolisin ümber füüsikat õppima. Takkajärele tark olles tundub see nüüd olevat olnud viga, sest olen nüüd umbes täpselt samas punktis tagasi, kui 1980, ainult et 36 aastat hiljem.
Kui oled valinud, võid rahulduda ka juhuslikkusega, seda võib isegi armastama hakata

Oli selline raamat, nagu Luitenaine, seal vist oli see lause sees.