Beethooveni 32 sonaati Tartus

Kui midagi väga tähelepanuväärset sellest aastast nimetada, siis kindlasti
Peeter Laulu esitatud Beethooveni 32 sonaati.
Jäin esimesest kontserdist ilma, ülejäänutel viibisin.
Ja kõige lõpuks ma jõudsin veendumusele, et Beethooveni kõige parem sonaat ongi tema viimane, 32.
Tõsi, enne oli lemmikuks 31 (samuti fantastiliselt esitatu Peeter Laulu poolt, eriti muidugi fuuga).
Selle sonaadi lõpus oli mitu pikka sekundit vaikust.
Vahel räägib vaikus paremini kui mistahes aplaus.
Ja mitmes kohas hammustasin huulde.
Beethooveni kõigi sonaatidega julgevad rinda pista vaid absoluutse tippklassi tegijad.
Aga see 32. jõudis mingisse müstilisse faasi, kuhu väga harva muusikud küünivad.
Ma ei tea, aga arvan, et ilma Tanel Joametsata ehk ei oleks sellist sündmust juhtunud.
Ivo Pogorelich käis ära vaid Tallinnas.
Ja nüüd ... äkki terve aasta kõik sonaadid siin, Tartu linnas, aulas, parima akustikaga saalis  kõlamas.

Mul ei ole (ja ei oleks ka õigusi) Peeter Laulu (käänan ikkagi eestipäraselt!) salvestist.
Toon aga siin siis Tartusse mittetulnud Ivo Pogorelichi esituse samast sonaadist.
(Samuti fantastiline, saate nooti ka jälgida vahelduseks).

Teine tähelepanuväärt sündmus oli minu jaoks sattumine koodinikerdajate keskele.
Loodan sellest kuidagi välja ujuda, õieti vist enam muud viisi koodilasusse uppumisest pääsemisest ei olegi.
Ilmselt jääbki minu "ühiskonna ja poliitikateemaline" blogi nüüd tegelikult pendeldama 3 suuruse vahel:
arvutid, matemaatika ja muusika.
Kõigile kena aastalõppu, kes enne selle aasta lõppu siia jõuavad ja teistele jälle ilusat algust.
Ahvi aasta ennustab toredaid segadusi, see aga algab aga hoopis 8 veebruaril.