Lihtsad lood

Õde käis mul klaverikoolis. Mina ei käinud, poisil ei sobinud selline asi hästi.
Aga ma mängisin õe kõrvalt ka natukene klaverit ja ühel ilusal päeval isegi käisin muusikaõpetaja juures, et kas mina ka ei võiks klaverit õppida. Siis ma olin aga juba 5. klassis, liiga vana ka.
Sellel aastal aga meie muusikaõpetaja ei võtnud poisse omale õpilaseks. Ilmselt selle pärast, et need tikkusid pujäänitsema ja ei olnud nii tublid ka.
Klassiõde võeti, tema olid tüdruk ja hästi tubli ja vahepeal lasti tal meile laulutunnis mõnda asja ette mängida.
Õde aga ei olnud üldse õnnelik oma klaveriõppega, minu arust ta jõudis küll väga kaugele, ta mängis oma pinginaabriga väga vägevalt (oi, kuidas ma kadestasin teda) Schuberti kuulsat sõjamarssi.
Alles nüüd ma tean, et seda marssi tuleks kõvasti aeglasemalt mängida. 
Kui kool lõppes, pole ma oma õde kordagi klaveri juures enam näinud.
Selline tubli õpilase klaveriõppimsie tulemus siis.

Mina aga tahtsin ja tahan aeg ajalt muudkui klimberdada.
Võimalik, et saatuse sõrm hoidis mind sellise õppe eest.
Midagi on selles õppes, mitte tingimatult inimestes, sügavalt valesti, olen ma nüüd, kõvasti 50++
saanuna, veendunud.
Sest kimberdama ei ole mind mitte kunagi keegi õpetanud.
Aga ma sain õe klaveriõppest külge omale sügava austuse noodi ees, nii sügava, et muusikat mõistma ma ei õppinudki. Mulle tundus ühel hetkel lausa pühaduseteotusena mõistmine, et sama harmooniareeglistik kehtib ka Beethoveni jaoks, tema kuupaistesonaadi jaoks, mis veel hämmastavam, Mozarti puhul.
Kuidas on see võimalik?
Samad banaalsed C, G ja F duur ja midagi nii jumalikku?
Ja kuulmise järgmi mängimist ma pidasin palju madalamaks kui täpselt nooti mööda käia.
Väga talendikaid inimesi, nagu Valentina Lisitsa näiteks, selline drill ehk ei riku.
Ülejäänu saavad sellest kaasa teadmise, et muusika õppimine on midagi väga vastikut ja mõnikord koguni nii vastikut, et never again.
Siis ehk mul isegi vedas, et sellel aastal poisse ei võetud. Ehk ei oleks ma enam iialgi oma kätte klaveri külge pannud.
Praegu kuulan kunagi neid õe kõrvalt klimberdatud mõnda pala üle ja olen Valentina Lisitsale väga tänulik, et ta neid lugusid mängib, lastele on neid väga vaja aru saamiseks, et iga laul tuleb igaühel ise üles otsida.  Mite järgi mängimiseks või imiteerimiseks, sest see on õnneks lihtsalt võimatu!
Tegelikult mõistan ma alles nüüd, milleni heal klaverimängijal tuleks jõuda. Kõigepealt peab ta mängima õppima väga tehnilisi palu - Valentina oli mõned aastad tagasi just selline, uskumatult hea tehnikaga pianist, aga mulle tundus see kuidagi isetu, isegi liiga puhas, tehniline.
Praegu aga on ta jõudnud väga lihtsate asjade juurde, tema Tshcaikovski "Aastaajad on muuseas ka väga head... (selle kõige kõrval, otsige linke ise, on Lisitsa üks kõige virtuoossemaid pianiste maakeral!).

Lõpuks on kõik jälle väga lihtne. Oma laul, oma lugu ja selle otsimine maa peal.