Planeet X - Päikese leidlaps?

Kui mõnele astronoomiahuvilisele jäi silma, siis selle aasta jaanuaris avaldasid

Konstantin Batjugin ja Mike Brown artikli, kus nad mudelarvutuste najal üritasid tõestada, et meie Päikesesüsteemis äärealadel tiirleb seni avastamata, üheksas planeet. Kuna Pluto planetoloogide poolt heideti planeetide seltskonnast välja, siis on see siiski (vanamoodsalt) tähistatav tähega X - 10, 10-s planeet, mille olemasolu igat masti teoreetikute ja ka vandenõuteoreetikute poolt on ammu ennustatud (Nibiru!).

Planeet X -i astronoomid teleskoopidega veel tuvastanud ei ole. Sellest hoolimata on senised tulemused üsna huviäratavad - need põhinevad praegu 6 (lisandub vist lähiaegadel ka 7-s) Kuiperi vöö väikeplaneedi liikumise anomaaliatel.

PS! Mis Kuiperi vöö! - pigem Öpiku vöö - tegelikult ennustas nende objektide olemasolu MEIE Ernst Öpik, kes oskas kõik enda ennustatud asjad kellegi teise nime alla sokutada.

Need objektid ise on küllaltki väikesed ja ei tohiks üksteist kõvasti mõjutada, aga nende orbiitide periheelid on kõik sarnaselt ühes piirkonnas ja matemaatiline mudel ennustab selle puhul, et neil peab olema karjane - planeet X. Selle karjase mass peab olema küllalt suur ( circa X korda, 10 korda suurem kui Maa).

Tundub, et nende karjatatavate väikeplaneetide tiirlemisperioodid on omavahel resonantsis, mis jälle viitab resonantsile planeedi X tiirlemisperioodiga.

Viimased uuringud on ka üsna jõudsalt kahandanud ruumipiirkonda, kust seda planeeti võiks leida - nii 2000 ruutkraadi üle vaadata kusagil Orioni tähtkuju kandis (jälle see Orion!).
Nii on hakatud juba (enne avastamist, mis võib ka olla kõigest hoolimata järjekordne ülespuhutud mull, mis varsti lõhkeb) rääkima sellest, et kuidas see planeet sinna sai, kui ta seal kusagil peaks olema, kus ta peaks olema.

Senine pilt kosmosest, kus ringi uitavad peamiselt tähed ja nende vahel on tühjus on täienemas.

Seal peab ringi uitama üsna palju oma ematähtede poolt hüljatud planeete.

See praegu on küll jälle planeedisüsteemide arengu modelleerijate arvutuste tulem, kuid küllap järgneb neile ka reaalseid vaatlusi ja seesama planeet X võib olla esimene selline “hüljatud” leidlaps...

Päikesüsteemi algusjärgu modelleerijad (s.h. needsamad Brown ja Batjugin jpt.) on ikka ja jälle leidnud, et mingist “stabiilsest” planeedisüsteemist ei ole üldse mõtet rääkida. Päris alguses oli see asi ikka üsna jube. 
Planetoidide kaoses üritasid korda majja lüüa Jupiter ja Saturn ja praeguste mudelite järgi oleksid nad pidanud triivima vääramatult Päikesele lähemale, saavutades nn. “kuumade jupiteride” staatuse. Nimelt planeetide dünaamika mudelid näitavad koos seni avastatud eksoplaneetidega, et enamasti sellised gigandid triivivad oma ematähele (väga) lähedale ja jäävadki sinna, lüües aga platsi vahepeal puhtaks.

Nii võinuks ka minna, kui Jupiteril ei oleks olnud abihiidu nimega Saturn.

See sattus Jupiteriga resonantsi - käivad vaidlused, millisesse, kas 2:1 või 3:2 resonantsi, ja see resonants pööras asjad ringi. Algul ligines Jupiter koos Saturniga Päikesele, põhjustades Marsi lähistel materjalipuuduse.

Seejärel (pärast resonantsi tekkimist) hakkas Jupiter - Saturn süsteem kaugenema Päikesest (jõudes praegustele kaugustele).

See hüpotees kannab praegu “Grand tack” nime - suur loovimine siis.
Selle kõige käigus tekitas Jupiter igasuguste väiksemate planetoidide keskel kaose.

Paljud lõpetasid oma eksistentsi, maabudes otse Päikesel.
Selle kõige juures võis kaotsi minna ka planeet X, jõudes praegusele hüpoteetilisele kaugusele Päikesest.
Probleem on aga selles, et kui mõni selline planeet X mingitel asjaoludel üldse lennutataksegi kaugemale Päikesest (kus selliste tekkimiseks jälle ei ole piisavalt materjali), siis see äralend jääks viimaseks.

Tõenäosus Päikese enda poolt ärapõlatud järglase maabumiseks kaugele ja eksootilisele orbiidile on liiga väike.

Nii jääb variant, et Päike ise on selle hüljatud eksoplaneedi üles korjanud kusagilt planeetidevahelisest ruumist - niisiis võib planeet X olla leidlaps, tõeline eksoplaneet meie Päikesesüsteemi tagaõues.

Seda kõike arvestades oleks vähemalt minul üsna kahju, kui see X jääkski teaduslikuks fiktsiooniks. Nüüd ei ole enam muud teha, kui see X sealt Orioni tähtkuju seest üles leida.

Selle planeedi näiv heledus on kindlasti väike - 25. nda tähesuuruse kandis, aga meie praegustele teleskoopidele täiesti tehtav asi.

Millegipärast prognoosin, et mingi selgus saabub juba selle aasta sees.

Iseküsimus, kui palju aega läheb selleks, et seda objekti, kui ta ka teleskoopi püütakse, uurima saaks asuda. 

Kui tegemist oleks leidlapsega, siis oleks see vähemalt väga reaalne võimalus eksoplaneeti uurida,  võrreldes ideega mingi teise tähesüsteemi juurde lennata (või mingi uurimisaparaat sinna lennutada).