Valejärgne maailm

Ma ei julgeks öelda, et selline hetk üldse käes oleks.
Ometi on jää hakanud mõranema,
Igal juhul mind ei üllata, et selle praeguse hetke kohta on leiutatud mõiste "tõejärgne" maailm.
Aga mõiste ise on selline sulepeast väljaimetud asi, sest tahab lambaid panna uskuma, nagu oleksime kogu aeg tõe keskel elanud ja nüüd .... kui inglased enam ei taha, prantslased enam ei taha, itaallased ka ei taha ja lõpuks ameeriklastel on ka kõrini senisest Hollywoodist, siis enam ei osata muud välja mõelda, kui et tõejärgne maailm on saabunud.
Kui aga ühel hommikul ärkaksime mõttega, et nüüd on valejärgne maailmaajastu saabunud, siis see ei ole siiski veel tõe maailm.
See on pill peale pikka pidu mõnedele ja paljudele teistele ka, kuigi enamiku jaoks mingit  pidu polegi olnud, On vaid läbu koristamise vaev olnud rahaülikute tagant.
Sellele järgneb pikk periood võõrutusnähtusi, sest tõega ei olda ju enam üldse harjutud.
Nii lihtne on kõike propagandaga ära mätsida.
Kui 2011 Fukushima jaamaga läks halvasti ja see väsimatult Jaapanit, mis veel hullem - Vaikset ookeani - reostab, siis tänase päevani on olemas akadeemikute tasemel seltskond, kellele kõik väga lihtne näib - mätsime kinni ja laseme veel suurema kaarega edasi.
Ehitame veel vägevamaid raudteid, et kaevandada veel suuremal hulgal sodi, ressurssi veel on, pudel pole põhjani joodud ...
Ja nii edasi ...
Mulle see siiski sobiks paremini, kui selle suure TÕE keskel elamine, peaaegu sama suure ja absurdse tõe keskel, kui oli NL-s.
Aga minu elupäevad jäävad liiga lühikeseks mingigi suurema tulemini jõudmiseks.
Vist jõuame Brutuste juurest armastatud diktaatorite juurde tagasi enam-vähem suuremas osas maakeral.
Jõuan ehk ära näha kõdunenud demokraatia vaikset hääbumist ja kaasnähtena vandeseltslaste kadumist ajalooareenilt.
Kui juhtub hästi minema, saame kohati mõistlikud diktaatorid, kui ei juhtu, ei saa, saame Caligulad.
See kõik on kirjas Rooma ajaloo raamatutes ja ma väga igatseks selle aja järele, kui neid lugeda saaks, sest seda, mis tuleb, saab sealt järgi vaadata  vastavalt Spenglerile.
Aga ma ei saa, sest täna nõuab oma obrokit tehnoloogiamoolok ja tõtt öelda ongi aeg see obrok maksta.
Vähemalt on väike inimene sõltumatum, kui teed mingit asja, mida on vaja ja mille eest natukene makstakse -  saab öelda ja mõelda seda, mida mõtled - sedagi poole suuga.
Ei ole nii, et ütled ühte, mõtled teist ja teed kolmandat, kuigi niikaugele võidakse ka jõuda isegi "väikese" inimese puhul.
Aga need suured esikaanemolud on kõik üdini ära tüüdanud.
Valejärgse maailma esimene samm on jõudmine tõdemuseni, et edasi nii ei saa. Ei ühtegi valet enam, nagu ei ühtegi orja. Aga ... ma tean realistina väga hästi, et jätan ka lahkudes - noh, mitte üle 50 aasta mul pole jäänud - maailma endiselt peaaegu sama suure vale sisse. Mõni vana vale leitakse üles ja lükatakse ümber, aga selle käigus jõutakse leiutada 100 uut.
Üks uus vale ongi ju leiutatud - vale mingist "tõejärgsusest", mis maailmas võimust võtvat.
...
Aga aitab tühjadest sõnadest -
Kuulakem parem seda naist, eriti siis, kui ta mängib Bachi!