Lucas Debargue'i sentimentaalne lugu

Seda sentimentaalse valsi esitust tõenäoliselt ei oleks sündinud, kui 10 aastasele Lucas'-le (see oli siis kunagi 2000. aasta sügisel või 2001. aastal - sündinud oli Lucas 1990. aasta 23. oktoobril)
poleks  ette sattunud CD-d Mozarti 21. kontserdiga. Teate küll seda II osa. Kuna Debargue ise ei oska ka öelda, kelle esitus see oli, siis valisin ise - olgu siis selleks Mitsuko Uchida:



Uchida on kahtlemata üks Mozarti väljapaistvamaid esitajaid - aga nagu selgub (ja ma jagan seda arvamist), Lucas ütles selle kohta, et see, mis on Bachi ja Mozarti osas unikaalne -  Mozart jääb Mozartiks ja Bach Bachiks isegi keskpärase esituse korral ...

Tema peres, kus isa ja ema lahutasid, muusikaga tegelemist ei toetatud. Nii tegeles Lucas muusikaga omal käel.
Noormehel oli absoluutne kuulmine, suurepärased sõrmed, mis nagu Horowitzil-gi suutsid teha absoluutselt kõike , mida tema peremees soovis (seda absoluutselt ebareeglipäraselt) ning erakordne muusikaline mälu.
(Heakene küll, olen natukene nagu uhke, et võin ühel sõrmel kenasti järgi mängida, noh natuke saadet ka juurde mõne loo. Näiteks "Kõik roosid ma kingiksin Sulle" või midagi sarnast .... Ilmselt on palju selliseid muusikuid Eestis, kes kindlasti väga hästi suudavad mängida kuulmise järgi igasuguseid asju ...)
Kuid see noormees suutis seda teha ABSOLUUTSELT perfektselt (nagu näiteks ka Clara Haskil, ma ei valinud teda ilmaasjata Mozarti sünnipäeva esitajaks!).
Kellel tekib soov oma võimeid võrrelda, siis ... paluks kuulmise järgi (kuulmise!) järgi mängida Prokofjevi 3. sonaati ! Siin ma tean Lucase ühte lemmikut - valisin Gilelsi - peate vaid lingilt minema jutjuubi.


Kui Ismene Brown Lucaselt esimese avaliku intervjuu võttis, vt.
http://ismeneb.com/blogs-list/150715-the-first-interview-with-lucas-debargue.html
 (enne seda oli noormees avalikkusele tundmatu), tellisid nad kõrvale venepäraselt (see toimus Moskvas) dzinni ja vodkat. Märkimisväärne oli Lucas'e sissejuhatav ütlus - btw - ka inglise keeles oli noormes omapärane autodidakt, kes hoolimata sellest oli lugenud originaalis James Joyce'i Ulysses-t.

“Teate, et Edgar Allan Poe suri dzinni ja tooniku joomisest.  Tal ei olnud kellegiga rääkida. Nüüd kuulete igal pool, et alkohol on paha,  suitsetamine on paha - aga mitte sellest, et suurim haigus on üksindus."
Aga üksindusest hoolimata tegeles Lucas klaveriga omal käel. Kus ta seda harjutas, me alati täpselt ei tea -
- üldiselt pärast Tšaikovski konkurssi on Lucas rohkem lihvinud oma elu lugu ja mulle tundub, et midagi lisanud, näiteks selle, et tema peres ikkagi tegeldi muusikaga ... (võrdlesin Lucas Debargue'i erinevaid intervjuusid ja võtsin oma uurimise aluseks päris esimese avalikkuse ette jõudnud intervjuu. Võimalik, et siin siiski ajakirjandus on lisanud oma osa legendile. See näljase ja palja kunstniku kujund ju müüb ... )
Aga vaevalt, et me seda üldse iial täpselt teada saame, sest ausalt öeldes ei ole kellelgi meeldiv väga palju rääkida sellest, kuidas ta ikka oli näljane ja paljas ja kassiir supermarketis ja kui ta ka räägib sellest, tikuvad sinna tekkima takkajärele tarkused ja tähendused, mida algselt ei olnud)
Igatahes kodus tal klaverit ei olnud ja ka ei tulnud ja tema muusikategemisi ei toetanud keegi.
Uuris omal käel noote, vahel mängis kuulmise järgi, vahel improviseeris - Tšaikovski konkursil hämmastas ta kõiki oma vahepealsete dzässimprovisatsioonidega. Elatise teenimiseks tuli tal mängida baarides, vahel pidada ka kassiiriametit ...
17 aastaselt lahkus kodunt, oma "elu armastusega", mis 19 aastaselt, selgus, ei olnud elu armastus.
Mängis rokk bändis basskitarri, õppis ülikoolis kirjandust. Rokk bändis olevat olnud aga "laisad" muusikud.

Ma siin natukene ise improviseerin loole juurde ... selle Edgar Allan Poe võrdluse põhjal.
Ma kaldun arvama, et noormees mängis algusest peale küllaltki hästi - aga tegelikult mitte kellelegi seal Pariisis ei läinud see eriti korda. Noh, istub kohviku nurgas ja klimberdab midagi. Mõnele võib-olla tuli natukene nagu tuttav ette - midagi nagu oleks olnud Bachi  moodi ... Joome siin oma dzinni toonikuga edasi ...
 Kunagi näidati telekas ühte teist "sentimentaalset" lugu, kus üks hulguseks maskeerunud viiuldaja mängis mingit Beethooveni lugu metroos. Ega keegi temast seal küll eriti välja ei teinud. Mängi mida tahad ... Klipi juurde imestati veel variserlikult, et KUIDAS küll inimesed ei saa aru, et see seal metroos on ju ometi geenius.
Enamikule oli ja on selline asi kahjuks absoluutselt SAVI.  Tegelikult toetub kõik see muusikamaailm tänase päevani 99% ulatuses autoriteetide arvamistele ja see 1%, kes ehk viitsib oma kõrva pingutada, on siiski erandlik nähtus ...
Kunagi aga elas Salzburgis üks muusik, Mozart nimeks.
Salzburgi rahvale ei olnud see muusik väärt isegi kapellmeistri ametit. Provints on selles osas ületamatuim. Siin isegi puudub lootus. Keegi peab geeniuse paiskama kuhugi Pariisi või Viini (Pariisi kohta Lucas eriti hästi ei arvanud) ja sealt Venemaale, kes jälle (jälle see Venemaa) peab maailmale selgeks tegema, et teie ees on GEENIUS. Muuseas, Mozartil oma eluajal Salzburgi vaevalt ikkagi oleks tagasi asja olnud, isegi pärast seda, mida ta saavutas Viinis. Ka siin on provints ületamatu. vrdl. Eestiga. Tule siia meilt ärakaranud maailmanimi, küll me sulle siin näitame!
Ja kui see provints ükskord ärkab ja avastab, et näe, siin liikus ringi Mozart, ei tule lõppu sellele hardale eneseupitamisele. Näe, meie siin kasvatasime ja andsime maailmale üle sellise geeniuse ...
Aga Venemaa on selles osas natukene erandlik. Seal tuntakse geenius vähemalt ära. Ollakse harjunud selliste "nejurodivõi" tüüpidega.
Ka Glenn Gouldist poleks iial saanud Glenn Gouldi ilma tema fenomenaalse debüüdita Venemaal.
Vaadake ära see film Gouldi tähelennu kohta:

Selle tiraadi lõpetuseks -
Ja nüüd on kõige krooniks välja karanud inimesed, kes kõik arvavad, et kõike võib saavutada 10000 tunniga ...
Ja siis vahepeal tuntakse endal natukene nagu süüd olevat nendes mittemärkamistes ja et mõni näljane ja paljas geenius õnnelikuks teha, tehakse talendishow. Leitaksegi mõni selline üles ja pannakes puuri, just sellisesse puuri, millest Lucas põgenes, olles kuulanud Mozarti 21. kontserdi teist osa.
Ole rahulik, Lucas. Sind istutakse veel kindlamini kullast puuri, kui sa oskad oodata...


Aga ühel päeval, kui noormees oli saanud juba 20 aastaseks, otsustas ta käia "loomi" (fr. monstres ...nii nimeats Lucas neid, kes klaveriõpet juba 5 aastaselt alustanud ...)
õrritamas, osaleda Rueil-Malmaison-i muusikakooli eksamil ...Et tema ka nagu natuke oskab mängida (kuulmise järgi).
Aga anname sõna venelanna Rena Shereshevskajale, kellele ta oma palu esitas.
https://rg.ru/2015/06/27/interviu-poln.html
"Lavale tuli selline pikk noormees, jalad erinevates suundades, istub ja mängib: pooli noote pole kuulda, kostub nagu hipodroomil. Interpretatsiooni osas saab tavaliselt kellegile öelda - kas sa ei näinud, mis nootides kirjas on? Aga siin oli üleüldse kõik pea peale pööratud - tragöödiast sai komöödia, komöödiast tragöödia. Mõtlesin, et see on mõni emotsionaalselt hullunud noor inimene. No ei saa olla, et ta mängis (Sekeldaja  rõhutus) KÕIKE kuulmise järgi - ta ei ole  ju Bach, ta ei ole ju Mozart!
Kolleeg küsis minult - kas sa võtad tema? - Ütlesin - jah. Ja tema - mida sa temaga tegema hakkad - vastasin - ei tea ...
Lucas ei tulnud ega tulnud esimesse tundi. Ma ei saanud millestki aru. Helistan talle - Lucas, siin Shereshevskaja. Miks te ei ole tundi tulnud? Vaikus. Seejärel - aga kas te mind võtsite?
Ta ei tulnud isegi nimekirju vaatama - ta oli absoluutselt kindel, et sellist asja ei saa juhtuda, et ma võtan ta oma klassi õpilaseks."
PS! Sekeldaja. 
Selleks pidi olema venelanna Shereshevskaja, et võtta Lucas Debargue oma õpilaseks. Teistega see trikk vaevalt oleks läbi läinud.
Kusagil esimestes tundides oli siis see lugu Prokofjevi sonaadiga nr. 3:
 "Hakkan teda õpetama, räägin - Lucas, kas sa tead, et võib mängida paremat kätt kõvemini vasakust, vasakut kõvemine paremast? Tema: see on raske.!
Aga minu tunnis üks 12 aastane poiss, kes mängis Vladimir Spivakovi festivalil, mängib 3. Prokofjevi sonaati.
Lucas istub minu kõrval ja äkki ütleb - jumaldan vene muusikat, jumaldan Prokofjevit, jumaldan seda sonaati, ma juba tean teda peaaegu kuni lõpuni...
Küsin, et kas sa õppisid seda? Tal oli oma muusikapedagoog, 2  või 3 aastat tegeles temaga, nagu amatööriga. Ta vastab - ei, ei õppinud. Lugesid noodist? - Ei.  Ütlesin, et mängigu siis mulle...
Ja ta istub ja mängib 3. sonaati ja naeratab oma naeratust ...Prokofjevi 3.ndat sonaati kuulmise järgi..."
Rena Shershevskaja oli ... realist - ja tahtis võimatut. Ta sättis noormehele ülesandeks ei rohkem ega vähem, kui jõuda Tchaikovski konkursile (ei, isegi Rena ei arvanud, et Lucas võiks seal võita või isegi edasi jõuda).
Kui hiljem näiteks Satie Spivakova saates Satie küsis, kas konkursil mängimine oli raske, siis ei olnud nii - 4 aastat iga päev oli Lucas' jaoks enesetõestus - konkurss  - õpetaja juures, keda Lucas tänase päevani usaldab.
Ja kõige raskem ja väsitavam oli vahepausid, ootamine. Ja seda oli koos läbipõlemistega konkursil kindlasti palju.
Aga kõige alguses oli Mozart.
Küsimus:
Kuidas sa ikkagi esimest korda sattusid klaveri taha?
Üks minu sõpradest mängis klaverit. See aga ei olnud tähtis. Tähis on see, et ma kuulsin seda ilusat muusikat - ilus ei ole õige sõna - Mozarti 21. kontserdi teist osa.
See on võrdväärne tuhandete raamatute ja tuhandete aastatega  inimkonna ajaloos, sest selles on nii palju tõde, nii palju sügavad armastust. See näitas mulle midagi, mida ma võiksin saavutada.
... Kuulad Mozarti muusikat ja äkitselt taipad - vaata, kui suur see on, vaata enda ümber, kui suur SEE (sekeldaja rõhutus) kõik on, ja oli absurdne olla elanud enne seda kookonis, puuris. Aga ma ei saanud sellest rääkida oma vanematele, sest nemad olid keskendunud reaalsele elule - mingis mõttes oli neil õigus - neil pidi olema piisavalt raha, et meid ära toita ...
Aga kuulame siis Lucase Mozarti esitust  Tšaikovski konkursilt:
24.ndat, mitte 21.st.

Kuid Mozart pianismi sportlikus mõttes veel ei ole see tipp.
Üks tipp on aga  Raveli "Gaspard de la Nuit". Tausta selle pala kohta lugege netist.
Lucas' Tšaikovski konkursi esitust jutjuubis ei ole mingite autoriõiguste tõttu, aga tuub sisaldab Lucas' Peterburi kontserti selle koletu ööga (la Nuit - öö prantsuse k.).


Lisaloona sellel kontserdil esitas Lucas aga dzäss improvisatsiooni:


Ilmselt sarnase klimberdamisega teenis Lucas elatist veel siis, kui ta Tšaikovski konkursil polnud käinud ...

Lisan veel lõpetuseks eestikeelse klassikaraadio lingi. Saate autoriks Ia Remmel.


http://klassikaraadio.err.ee/v/braavolegend/saated/9237aea1-af7b-4743-8dbc-8c5e271b2f8f/braavo-noor-prantsuse-pianist-lucas-debargue