märts 29, 2006

Pajad ja katlad



Riigi esieetikutel on jälle ütlemisi. Oh seda meie vana Savisaare erakonda küll! Jälle võtavad omavahelised neljasilmavestlused linti! Mina lugesin Kesknädalal avaldatust küll välja, et jutt käis ääri veeri nagu kassidel ikka, kui supp veel palav, sellest
kõigevägevamast, mida kõigelahjematele ei pakuta.
Kui nüüd mõni inimene võtaks ette ja kirjutaks sellest loost Lukale kah? Mida teeks Luka sellistega omas riigis? Ja Turkmenbashy-le ka. Mida nemad asjast arvaksid?
Juriidiliselt on meil kõik korrektne. Veel on.
Mis muuseas minu suhet nimetatud või nimetamata erakondadega puudutab, siis see on lihtne: otsin ja otsin ausat inimest eestis ja peale Madissoni pole kedagi võtta, kuid teda liivakasti ei võeta.
Kes nüüd peaks oma pabereid ära kaotama hakkama või muul viisil riigi esiajakirjanike uinuvat eetilist valuläve testima, et rahva haugimälu lookese kähku kähku unustaks?
Või üritab meedia tõesti sellest loost välja pigistada lindiskandaali. Et rahapakkumine, see pole midagi, seda teevad kõik. Aga linti võtta, seda oi oi oi ära tee!
Isikud, kes peaksid permanentselt kuuluma Andrus Kõre praegusse hooldusalasse, peatavad natukeseks oma tegevuse ja siis jätkavad jälle, kui supp ära jahtunud on.
Politseikroonikute huviorbiiti nimetatud tegevus aga ei jõua, sest hammas kõigevägevamate peale seni pole veel hakanud.
Blogardid, ae, kus on teie au, mõistus ja südametunnistus? Või ongi nii, K refleksid käivituvad vaid siis, kui jutt K erakonnale pöördub nii, et mitte K-de õilishing ilusti välja paistaks? Praegu lähevad punktid Edgarile siiski, kes suutis 2004 toimunud au ja südametunnistuse ostu-müügitehingud vist välja selgitada, liistule tõmmata ja 2006 enam oma lambakarjal sedasi sahkerdada ei lubata?
Viisitammed jäävad viisitammedeks ning matsid matsideks ka muudes kondades konnates ning Tallina rae kohta kehtiv diagnoos pandi ammu enne igasuguste K erakondade tekkimist ja kerkimist kultuuripealinnaks kuulutet tõusikluse kantsi juhtima.

märts 27, 2006

Ruhnamam




















Kes veel mahti pole saanud, võtke kätte ja lugege ka inglise keeles internetis kättesaadav, tõsi, üsna konarliku tõlkega suurteos RUHNAMA läbi. http://www.ruhnama.com/rukhnama/id9.htm
Planeedil nimega Maa on üks riik, kus selle suurteose lehekülgi tsiteeritakse loendumatuid kordi iga päev ja iga tund. Selle riigi nimi on Turkmeenia. Kõrvuti Koraaniga, mis esialgu siiski veel on Ruhnama kõrval esimene teos moodustab see Turkmeenia Uue Kuldse Ajastu vaimse põhikava. Intellektuaalide ja teadlaste põhiline roll on taandatud selle suurteose põhimotiivide sügavale lahtimõtestamisele ja mõnele eriti edukale kiidukõnelejale ehk antakse võimaluse ka natukene soleerida. Kolmas aastatuhande tulek ei ole andnud asu mõnele riigitegelasele piirduda vaid poliitiku funktsioonidega. President peab andma teeotsa kätte terveks aastatuhandeks, kunagise suure ja võimsa, 5000 aastase ajalooga rahva jälle õilistatud rajale tagasi pöörame. Sellest selle teksti ilmumine, sellest selle teksti jõud.Miks Turkmeenia senist ajalugu kõrvalolijad pole nii suurena osanud tähele panna? Selle peale Turkmeenia luuletaja Jalaleddin Rumi kirjeldas meilegi tuntud elevandi motiivi: pimedad katsuvad elevanti mitmest otsast, mõni katsub lonti, mõni sabast, mõni jalgu, pidades neid suurteks sammasteks, mõni peab lonti õõtsuvaks puuks. Keegi ei saa aru, et tegemist on elevandiga. Niisugune lugu olevat valitsenud ka Turkmeenia ajalooga. Nüüd olukord paraneb ja varsti võime lugeda ilmselt juba korralikku, õieti mõtestatud ajalugu, mis valevaate turkmeenidest, kui sõjakatest ja suhteliselt harimatutest nomaadidest kummutab ning tõstab selle rahva positsioonile, mida ta kogu aeg on väärinud: mägedesse, kõrgustesse teistele teed näitama ja juhatama.
Selle elevandi motiivi päritolu mägisest Turkmeeniast on mulle tõeliseks üllatuseks, nagu ka Turkmeenide kauge ajalugu, nende poolt asutatud 70 riiki ja riigikest, nende poolt leiutatud ratas jpm... Juba see ainuüksi tasus ära Ruhnama saidi peal veedetud tunnikesed. Turkmenbashi lapsepõli pole olnud kerge. Tema vanaisa tappis Stalin, isa sai surma Kaukaasias sakslastega tapeldes. Ema ja vend ning õde hukkusid Ashabadi (tollal, praegu Ashgabat) maavärinas 1948. Visa noormees omandas Leningradi Polütehnilises Instituudis oma hariduse ja pühendas selle kõrval aega ka Turkmeenia tõelise ajaloo uurimisele. Iseseisvuse tulekuga, 22. augustil 1990, kus ka Turkmenbashi ilmutas erakordselt mehisust, nõueldes Jeltsinilt välja vabaduse, sarnaselt meie väikese maa suurtele vabadusvõitlejatele, algas ka Turkmeenias uus elu, Uus Kuldne Ajastu.Loomulikult pääses presidendi poeedivaim nagu tammi tagant välja. Kõik imperaatorid, kes on tahtnud, on oma kaasaegsete jaoks saanud surematuteks kunstnikeks. Nerost paremat kitarrimängijat, lauljat ja hobuste võiduajajat Roomas ei olnud. Turkmenbashy olevat oma päevikus pidevalt luuletusi kirjutanud. Nüüd sai ta võimaluse oma kogu aeg mõttes kantud teos paberile panna ja turkmeenidele kinkida.Niisiis seal kaugel mägedes, Turkmeenias on tõusuteel üks vaateviis, üks riik, prohvet Muhammediga võrreldavad karismaatilisusega juhitav. Jälgige selle maa samme, islamismi renessansiajastu üks kevadekuulutaja toimetab seal oma asja juba pisut intelligentsemalt, kui talibanistid. Meie naaberriigis Valgevenes võime jälgida sedasama, veidi lahjendatud kokteilina. Lukashenko valgevene rahva õnnetuseks ei ole nii suur kirjamees ja Ruhnama laadseid teoseid ei ole veel kirjastanud. Mine sa tea, äkki kargab ka temal kirjanduslik talent veel vanaduspõlves välja, nagu Brezhnevil? Täna aga piirdub Lukashenko kõnedega, vahel küll päris mahlakast soustis. Dermakraatiast on Luka osanud oma rahvast säästa. Imelik on see, et nendessamades meie süsteemi valinutes, tohutult erinevates, tohutult progressiivseates, “dermakraatlikes” maades idanevad ja võtavad võimust vahel täpselt, peaaegu äravahetamiseni sarnased tendentsid. Mõnest isikust üritatakse teha küll eluajal, küll pärast seda legendi peaagu sama jõulisusega, nagu see leiab aset Turkmeenias. Ka siin, massidemokraatia maades on tekkinud nii vajadus kui ka seltskond, kes vajab isakesi, suuri juhte, lagunevate perekondlike ja klanlike suhete surrogaatasendajaid, suurt Isa, Juhti ja Õpetajat.Kas Bush ei paista teile natukene sarnanevat Turkmenbashy-ga? Loomulikult meie siin mööname, et see on midagi tohutult erinevat, umbes nagu Euroliit on tohutult ja absoluutselt erinev suurest Nõukogude Impeeriumist. Aga Ikkagi? Hegellik spiraal küll, aga ikkagi.Millest siis selline pimedus massidemokraatia hääbumise talvele järgnevate pisi- ja suurdiktaatorite kevadekuulutuslike koputuste peale? Miks me tulevala palgejooni ei suuda nende riigikeste juhtide tegude näol ära tunda? Niinimetatud arenenud demokraatia kõdunud olek, selle tagant väljaturritav jõuetus, korruptsioon, absoluutne juhitamatus, küüniliste parasitaarsete tagatoaliste absoluutne laiutamine juba õige natukene külvab ka meie Eesti rahva hinges kahtlusi valitud suure vabaduse õnnistavas jõus. Nii leidsid ka meie paari demokraadi perfomantsid Valgevenamaal vaid väga loidu äramärkimist. Loomulikult ametlik meedia püüdis ja pingutas mis jaksas, aga need kommentaatorid... hämmastav, hämmastav, kuidas inimesed ei taha näha, kui tohutult erinev, kui tohutult parem meil Eestis võrreldes lukaga on kogu olukord. Meil on vabadus, mõne üksiku erandiga. Näiteks peab ühe silma väga kinni pigistama nende Lätis tegutsevate seniilsete huligaanides suhtes, nende vanade ja tüütute leegionäride suhtes. Ise juba 80, aga ikka veel kaklevad ja tekitavad Riias Vabadussammast ümbritsevat tara lõhkudes korratusi. Soov enda koletuid fashistlike tegusid, kunagist koletut soovi oma maad kaitsta ära märkida sellele sambale lilli viies sai karistatud kõige ägedaloomuliste vanakest kongitoppimisega. Neid oli nii 60 ringis olnud. Sellest naaberriigis meie demokraadid aga perfomantse ei teinud ja isegi hoiduvad piinlikult seda huligaanset episoodi kuidagi seostamast inimõigustega. Ikka peab teadma kah, mida võib ja ei või! Teine natukene piinlik episood leiab aset Austrias, Viinis. Seal peetakse vangis David Irvingut, inglise ajaloolast, II Maailmasõja ühte suurimat spetsialisti ja tal on koguni keelatud igasugune suhtlemine ajakirjandusega. Aga unustame selle. Meil vahest veel ei ole arenenud demokraatiat. Näiteks Prantsusmaal on. Prantsusmaal on see demokraatia saanud areneda juba üle 200 aasta.Ja tulemid on fantastilised: eeslinnades ümberpaisatud autod lõõmavad heleda leegiga, kord peegeldades islamistlikke probleeme, kord lihtsalt seda, et noored ei taha mõista et see asjaolu, sind võidaks iga päeva ilma mingite tseremooniateta ukse taha tõsta, et see kõik tegelikult on sinu enese huvides. Meie Eesti noored ja vanad armastavad liberaale ja lasevad ennast päevapealt vallandada, tänavale tõsta, klohmida ja kongi toppida, ikka nende enest huvides. Meie armastame liberalismi, laissez faire, võimu ja tööandja jagamatu laiutamise õigust.Midagi see lukade kamba esiletõus siiski näitab. Midagi on mäda, midagi on küps. Midagi on muutumas ja sellele tühjale kohale saavad väga ilusa ja teguse pesa ehitada igat sorti totalitaristlikud diktaatorid. Muuseas, nagu kunagi sotsialismiga võrreldes läks vastikutel kapitalistidel ikka hästi, tikub ka neil hästi minema Rahulikus kooseksisteerimise tingimustes tahavad diktaatorid massidermakraatiatele vaata et vägisi ära teha. Valgevene majandus areneb, ei ole laostunud, rahvas on rahul, kui üksikud, alati rahutud unistuste unistajad välja arvata. Pean ütlema, et ka mina oleksin see üksik unistuste unistaja nii ehk nii. Kuid enamik on rahul. See lahjendatud õigus käia üle mitme setme aasta kusagil valimisjaosknnas nende isikute koha peale risti vedamas, keda niikuinii ei tunne, ei kaalu seda üles. Sinu suur õigus võta toigas, kirjutada sinna peale, "Maha keskkonnaminister" ja minna Toompeale perfomantsi tegema, ei kaalu üldse midagi. See erinevalt Valgevenest on täiesti mõjuta - Sind ei nabita kinnigi. Kui just ei tiku Kentmanni tänavale. Ja ei loe üle mõne sõja ohvreid.Võime ju kusagil portaalis ennast tüütuseni välja elada, aga võime ka mitte välja elada. See ei muuda midagi. Võimu on meie arenevas demokraatias esialgu kindlalt pihku haaranud parasiidid, tagatoalised ja ei kavatsegi seda kellelegi loovutada. Kuid erinevalt Lukast korda nemad ei armasta Kord on nende vaenlane ja kes hakkab korda valima ja ka tahtma, see lüüakse kiiresti piruka pealt minema. Ei aita siis ka truualamlikud jõudemonstratsioonid sammaste kallal, korraga ei tasu liialdada. Rahvas on sellest aga väsinud, lõputult väsinud. Olgu üks, edev, rumal, aga olgu aus, siiras tümikas seal ees. Kui mul on valida, kas valida isik, kes suudab riigis kehtestada korra, või valida demokraatlikult need, kes selleks mitte kõige vähematki ei tee, siis valik ehk ei olegi enam nii hämmastav. Selleks ei pea isegi mitte idanaabri etteütlejaid abiks tarvitama. Rahvas valib ise kõige jõledama diktaatori, kõige suurema narri, peaasi, et oleks kord. Sest kusagil siin on piir, millest allapoole mitte ükski võim ei tohi minna. Riigis peaks olema tagatud elementaarne õiguskord. Neid elementaarseid valikuid vaagides võib üritada maakera peal toimuvat pisut laiema pilguga vaadata. Jälle maksan lõivu Pitirim Sorokinile, kelle mõningaid ideid siin kasutan. Kuigi mitte absoluutselt, võib enamik inimsuhteid jagada ära kolme peamise viisi vahel: perekondlik, lepinguline, vägivaldne. Tänapäeal võib kõigile neile vormidele ette kirjutada ka sõnakese pseoudo, lihtsalt kõik, mis paistab olevat kena perekondlik, on puhtakujuline vägivallasuhe, despotism, ja see, mis on lepinguline, on ka tegelikult vägivaldne, ja see, mis ehk võib tunduda vägivaldnegi, on tegelikult perekondliku suhte malli kohane. Perekondlik suhtevorm esineb mitte ainult perekondades, vaid laiemalt - religioosseteks sektides, mõnes eriti vahvas firmas, mõnes klubis, ühingus, parteis. Ideaalvariandis on perekondlik suhe sõpruse ja armastuse ideaalsuhe, ideaalperekonna mudeli põhine. Seevastu düsfunktsionaalse perekonna mudeli kohaselt lagunenud perekondlikud mallid on sama kohutavad, kui vägivaldsed suhtevormid, seega pseoudoperekondlik suhe, kus vorm on veel perekondlik, sisu midagi muud (Itaalia maffia). Kapitalismi peamine suhtlemisvorm on lepinguline suhe. See suhtlemisvorm oli kuni renessansiaja alguseni peaaegu tundmatu Õhtumaadel, aga võttis kiiresti võimust. Lepingulise suhte kõrgaeg oli 19. sajandil. Praegust aega ma julgeksin juba tähistada sõnaga pseoudolepinguline, kus selle lepingulise all on peidus kas mingit sorti tüng, mingit sorti juriidiline vägivald (sul ei jää muud üle, kui keep smiling ilmega oma orjatingimused vastu võtta). Sageli on meie ajastule iseloomulik tohutu juriidilise spämmile alla kirjutamine, kusjuures mõlemad osapooled tavaliselt ei adu, millele nad alla kirjutavad formaalses mõttes, küll aga teavad, mida see suhe tegelikult tähendab. Vägivaldset suhet meie nõukogude maal elanule ei pea seletama. Niisiis kõik need suhtevormid ei ole meie elus enam "päris". Isegi meie enese perekond ei ole päris. Kirjutame, lahutame, meie lapsed ei ole meil päris, vaid mingid juriidilise vaidluse objektid. Naine on vaid lepinguline partner teatud eluetapil. Demokraatlik vorm peaks sisaldama natukene ka seda perekondlikku komponenti, valitud ja valijate vaheline usaldussuhe oleks natukene nagu perekondlikku laadi. Aga ei ole, ammu enam ei ole. On maffialaadne suhe, kus sulle naerdakse näkku - no mine käi valimas, vali maffiosnik Spaghetti asemele Macaroni, äkki see parandab! Väga pikas perspektiivis, uskuge, parandab, näiteks nii 2000 aasta pärast rahvas lõpuks taipab ära, et mõlemad on pätid? Seda perekondlikkuse defitsiiti saab viibimatult ära kasutada ükskõik kes, kellel jätkub jultumust see kõdunud dermakraatia asendada puhtakujulise isikuvõimuga. Ja näete, see toimib. Lukat valivadki enamik, keegi ei taha enam midagi kuulda mingist imelikust valitsusvormist, kus hoolimata rahva rasketest valikutest alati saadakse omale ette kari korruptante. Muidugi on variant, et ka diktaator on korruptant, kuid tema eelis on see, et diktaator on üks ja tema nuumamine tuleb ikkagi odavam, kui kogu selle mitmepalgelise aferistide kamba nuumamine, kes ennast poliitikuteks nimetavad.Laiemas perspektiivis massidemokraatia aeg tundub olevat ümber vähemalt selle praeguses vormis. Võiks ju päästa selle demokraatliku vormi ajakohastamine, kuid ka siin on üks tõkend. Mida ka ei tee, mis riigivalitsemises ette ei võta, kogu sotsiaalse keskonna on üdini mürgitanud täielik künism ja variserlus. Väärtushinnagud on kollapseerumas, epikuurlik elu on muutunud kuidagi absurdseks, mõttetuks, peaaegu iseenese vastandiks. Siit algavad ilmselt 21. sajandi tegelikud, sisulised probleemid. Epikuurluses, oma ego vajaduste rahuldamises ei ole enam kuhugi edasi minna. Minusugune eestlane muidugi rõõmustaks veel praegugi, kui sattuks kaetud laua äärde pidutsema! Kuid see on juba sellise õhtusöömaaja laud, mis hommikuks kuulutab ette hoopis uute aegade saabumist. Aga esialgu on see vaid kujund, kuna ma ei näe otseselt uut "lunastajat" kohe kohe tulemas. Midagi peab veel küpseks saama, et see sünniks. Aga igal juhul on ka siis Peetruste rolliks vaid õhata, vaim on valmis ja ihu nõder, või vastupidi. Et ihu valmis, kuid vaimu polegi.
Kui nüüd meie Õhtumaadele seda lunastajat ei ilmugi, siis on üsna tõenäoline sattumine kas islamistliku või mõne muu vana religiooni uuenenud haru alla.
Isiklikult mina panustakas küünikute liikumse laadse sekti tekkimisele, sellistele Diogeneselikele inimestele, kes julgevad ikka ja jälle öelda igasugusele võimule - mine eest, sa varjad minu eest Päikese. Küünik Diogenese seda tegi ja Rooma võim lõpuks nende sekti sellega karistas, et selle ausameelse tõeotsijate sekti nimest tehti paaria, praeguseks hoopis vastandnähtuse tähistaja (ka mina kasutan sõna künism tänapäevases võtmes oma suure laiskuse pärast - peaks tegelikut vermima valmis hoopis uue sõna künismi asemel, et neid muistseid küünikuid lõpuks ometi rehabiliteerida. Ühtlasi rehabiliteeriks see ka koerad, sest küünikute algtähendus oli umbes nagu “koerlased”. Nende sekti auloom oli koer.) Selle üks haru on juba roheliste näol nagu veidike olemas, kuid esialgu on selle ökoloogilise liikumise kõige suurem puue kohutav ühekülgsus, umbes samalaade ühekülgsus, mis kommunismigi püha ürituse tegi juba sündides lombakaks. Frommi loosung - Omada või olla võiks saada üheks lähtepunktiks sellisele diogeneselikule liikumisele. Rooma riigis küünikud väga suurt populaarsuste ei saavutand. Nad olid liiga ratsionaalsed ja keerukad, evangelistide õpetus oli kergemini omastatav, paremini leviv. Tänapäeval võib-olla on olukord vastupidine, puhas usk kas selle vanas või mingis uues vormis ei suuda midagi peale hakata teadusega, ilma selleta kaasaegne inimene aga olla ei oska. Kui, kontreeriksid lakoonlased.

märts 22, 2006

Staatsloterij International





















Kõigepealt ühinen mõttes kõikide pidutsejatega seal Krahli baaris, paaril isiklikul põhjusel (pean täitma lastevalvuri austavat ülesannet) ei saanud Tallinna täna jõuda.
Kuid katsun puuduoleva tasa teha läptopi taga ühte eriskummalist miljonivõitu ja selle miraazhi purunemist kirjeldades. Niisiis, kellele see au veel osaks pole langenud, lugege hoolega oma e-maile. Varem või hiljem kukub võit ka teile, olge oma õnnetähes kindel!
Jätaksin selle pisut isikliku ja ennast mitte kõige paremas valguses eksponeeriva halenaljaka esmaspäevahommikuse tragikomöödia kirjeldamata, kui mul tegelikult nüüd sellele mõeldes tõesti veidi lõbus ei hakkaks. Niisiis, hommikul, ajal, kui lapsed tavaliselt teletupse vaatavad, lugesin oma korrespondentsi üle ja leidsin Staatsloterij International poolt mulle läkitatud rõõmsa uudise: olen võitnud MILJON USA DOLLARIT. Muidu need naljad mulle hästi peale ei lähe, aga noh, unine ja
tülpinud, aga väga lootusrikkas edasise elu perspektiivide suhtes, kevad ju ja blogikonkursilgi ikkagi natukene edu saavutatud, lugesin meili läbi. Ja vaata imet, sihukesed imeloteriid ka toimumas, kus piletit ostma ei peagi. Lihtsalt see Staatsloterij International aeg ajalt loosib välja lihtsalt auhindu ka suvaliste e-meili aadresside vahel! Hollandlastest võib seda ju täitsa uskuda, eks ole!
Seal Euroopas ei osata raha mitte kuhugi ju panna!
Etteantud Staatsloterij International webiaadress peale kõige muu paistis täiesti asjalik webisait http://www.staatsloterij.nl (vist hollandikeelne)
olevat, kus tõesti tegeldi loteriide korraldamise ja väljavalitutele raha väljajagamisega. Keegi F. Vincent on ka väga tüüpiline Hollandi nimi. Nii et milles küsimus!! Kohe hoogsalt vastukirja kirjutama, et minu pangakonto number on see ja see ja kas on lootust, et nädala lõpuks raha kindlalt kontol oleks! Kuna ma pole koolis inglise keelt õppinud, selline leninlik iseõppija, on minu keeleoskus väga ühepoolne (loen, aga kirjutamise veeretan kõigi teiste kaela) ja otsustasin siiski veel oodata, mõtelda ja veidi kahelda kah. Viisin lapsed lasteaeda, käisin ära basseinis (prillid unustasin ähmiga koju, kuid head inimesed Aurast aitasid), mõtlesin terve ujumise vältel oma õnnetähe all sündinu suurest saatusest ja ujusin seetõttu kiiremini, kui kunagi varem Aura ajaloos. Nii et raha ootus annab tiivad!
Siis tööl olles logelesin veidi (tundus juba, et pääsen sellest orjusest VARSTI, VARSTI!) kirjutasin kirja oma tuttavale, kus juba üritasin teda veenda lonkavat ingliskeelset teksti redigeerima ja ühtlasi nii igaks juhuks palusin siiski teada anda, kas tema tutvusringkonnas ei ole selliseid tüngasid esinenud.
VASTUS kahjuks oli nagu vedela lämmastiku dush: selgus, et tal olevat neid meile nii 10 tükki saanud ja kõik olla ta stoiliselt kustutanud. Kuna tegemist on filosoofiga, oli vastus küllaltki põiklev - sokraatiline, s.t. ei saa ju elus kunagi midagi välistada. Kuid jah, see kogu hommikupooliku kusagil kasti löödud ja "maul halten und weiter dienen" tüüpi ebatsensuurse sõimuga maha surutud vastik terve mõistuse kurat pääses nüüd lõpuks kusagilt kastist ikkagi välja ja alles siis, nii 2 tunnise eufoorilise jampsimise järel, kirjutasin kirja teksti guuglisse kah. Noh, jah, muidugi. Täpselt sama tekst, täpselt samad numbrid, vaid F. Vincenti asemel oli keegi Smith, või veel kedagi. Kuidas see tüng edasi käib, jäi välja selgitamata. Ekspertide hinnangul tuleb õnneseenel hakata kandma "administration fees" ja loodetud raha ootama jääda kuni viimsepäeva laupäevani. Palju selliseid ootajaid Eestis või maailmas on, seda teab vaid Mooses. Kuid neid on, see on ka selge.
Pääsesin, kuid väikese õpetliku moraliseeriva piitsahoobi enesearmastus siiski sai. Ego, kui ta lasta puurist välja ja tema soovunelmatel lasta liiga palju märatseda, paneb sind kõige hullemat absurdi kah uskuma. Kui siia lisandada veel veidi täiesti reaalseid klaashelmeid kah, on tulemused hirmuäratavad. Nii see käib. Oma egoga vastuvoolu ujumine nõuab tavaliselt meeletuid jõupingutusi. See on enamasti ainuke põhjus, miks pettureid paljastada pole sugugi lihtne. Lihtsaid tüngategijaid ehk veel, aga neid, kes "tõelisi" klaashelmeid müütavaid, neid paljastada ja näidata, et need näe, need Euroehitajad või liberaalse majanduse edendajad või isegi demokraatia eestvõitlejad müüvad teile õigust nälgida, õigust jutumulle puhuda ja ehk isegi ilusate klaashelmestega mängida, aga vastu võtavad teie saatuse, teie mõtted, teie energia, palgatöö, säästud, omandi ja mõtlemisvõime, vot sellistega läheb veel raskemaks. Ühe ogaraga minu enese näol ma olen nüüd tuttavam, kuigi vaevalt, et eriti põhjalikult. Peab vist veel palju sellise katkise katusega majas elama, et oskaks auke näha, neid ära parandada ja rohkem mitte lasta katusel pealt ära sõita.
PS! ja ssekeldaja postkasti hot.ee peal peaks spämmitõrjujat kah külge nikerdama, see vist ka veidi aitaks.

märts 15, 2006

Lahkumised



































Üks helge inimene, meie laste hea sõber, Puuko taat on nüüd siis taevataadi juures.
Tema elutöö aga on hävimatu, isegi see Pokumaa, mis seisus ta ka ei ole, on siiski täiesti olemas. Kõik emmed-issid, võtke käik Pokumaale sellel suvel kindlasti ette. Võimalik, et see ei ole nii suur ja võimas, kui ta võiks olla, ometi on ta huvitav, ilus, hea idee. Nagu ka Edgari raamatud. Minu jaoks on Puuko elufilosoofia midagi väga südamelähedast. Igatseks sellist onni kusagil metsa keskel, sellist elu nagu Puukogi väga taga. Edgar Valteri peale mõeldes täidab hinge selline kummaline tunne, mille ma nimetaks valgeks kadeduseks.
Elu, mis on lihtne nagu laul.
Kõige ilusam lahkumine oleks vist ikka nii, et seda ei märgatakski. Nagu jätkaks vaikselt edasielamist ja vahest nii mõne aasta möödudes keegi mõtleb: hm, kuhu see inimene siis jäi?

Ühe teise inimese lahkumine on nüüd siis ka käes. Lennart on nüüd siis ka lahkunud. Rahvas leinab, meedia on täis järelehüüdeid, täna on leinamise päev, maailma poliitikud kirjutavad kaastundeavaldusi. Ristitakse ümber väljakuid ja tänavaid, kirjutatakse meenutusi ja mõlgutusi.
Lennarti elutee on mitmes mõttes Eesti peegelpilt. Nii nagu Eesti on lõhestatud, poolitatud, on seda olnud ka kirjaniku ja presidendi elutee. Kõik need vead, mis eestlast keskmiselt iseloomustavad, on iseloomustanud ka presidenti, ka keskmise eestlase saatus on mitmes mõttes Lennarti eluteega peeglis. Kuid mitte ainult – ka kõige põhimõttelisem presidendi vaenlane peab möönma, et mehe eluteel oli küllaga saavutusi, milleni keskpärasus iialgi ei küüni. Nii et saan oma rahva leinast hästi aru. Pühakuid meil nii ei leinataks, uskuge või mitte.
Ega meil pühakuid polegi, viimane pühak oli vist vend Vahindra ja temagi naerdi hoopis välja, pühakuks sai ta hoopis Indias.
Nii sõlmin minagi rahu. 2001 , pärast metanoolitragöödiat öeldut, oli seda siiski väga raske teha. Tollal oleks piisanud mõnest kaastundlikust sõnast, leina kuulutamisest ja rahvaga ühes rütmis hingamisest. Kuid tollal ja vist ka nüüd on ikka veel Eesti poolitatud ja eestlase tundedki poolitatud. Väga tahaks, et Eestis sünniks ükkord ka selline suurmees, kes selle poolituse meie keskelt ära kaotaks, suudaks sõlmida rahu ja panna isegi kõige sõjakamd ja jonnakamad külamehed üksteisega rahus elama. Mahatma Gandhit oleks siia kanti väga vaja.
Nii et puhka rahus, küllap seal Valhallas kõik asjad ära klaaruvad. Elu läheb aga ummamuudu ikka edasi.
Tahaks presidendi sõpradele siiski meenutada - ärge üle pingutage.
Mulle ei meeldi nii elus kui surmas üks asi, meie ajastule nii iseloomulik. On puudu igasugune tagasihoidlikkus. Eestlase hing vajab suurkujusid ja nüüd on paras aeg hakata ühte valmis nikerdama. Kuid teisalt meie rahvale selline monumentaalsus tegelikult ei ole omane. Mõned suured, tõeliselt suured inimesed on osanud oma eluajal ja ka surres nii ära minna, et ei panda tähelegi – Oskar Luts on üks selline suurmees. Elas ja oli, selline vaikne joodik, aga näe, Kevade kirjutas valmis, teose, mida vist ikka veel, isegi meie arvutiajastul iga eestlane teab. Kui raamatut ei tea, küll filmi ikka teab.
Minu hing on selliste tagahoovlastega ühes paadis, midagi ei ole teha, talupoja tõug lööb välja.




märts 12, 2006

20. sajandi apokalüptilised prohvetid: Sorokin.













Katsun siin anda veidikene sissejuhatavat infot oma uurimisteema osas - mis meie tsivilisatsioonist saab. Selle teema osas ei ole ma väga optimistlikke noote enam üles kaevanud. Ajakajalised marksistlikud või muud säärased vaated vananevad kiiremini, kui neid jõuab refereerida. Ajaloo lõpu teooria ei jõudnud kesta mitte üle 10 aasta. Kusagilt pole võtta pikema perspektiiviga vaatlusviise, kus vähemalt 100 aasta arenguid püütakse jälgida. Seega pole optimistidel midagi parata - nende poolt pole kirjutatud millegipärast vettpidavaid analüüse ja ärgu nad siis virisegu, kui tulem neile kahjulikuks osutub.
Seevastu natukenegi vettpidavamaks on osutunud Spenglerist algse saanud vaateviis, mille kohaselt Õhtumaade kultuur on lihtsalt oma aja ära elanud vanakene. Nende uurijate põhiline tugevus on selles, et toetutakse ajaloole. Senini pole leidunud kultuure, millele mingil ajal poleks tulnud lõpp. Suhteliselt lihtsate ja loogiliste vahenditetga saab ära hinnata eelmise kultuuri kestvuse, selle kultuuri erinevad faasid, nendes faasides valitsenud mõtlemistüübid ja tulemusi ekstrapoleerides meie ajale saada võrdlemisi ehmatavad, kainestavad tulemid. Nii konstateeris Spengler juba 1910, et Õhtumaade kõrgaeg on möödas. Sama joont jätkas Sorokin, kes 1937-1941 kirjutatud suurteoses "Social & Cultural Dynamics" ennustas inimkonnale uue, ideatsioonilise faasi saabumist, koos kõige sellest järelduvaga - kriisid, katastroofid etc.... mis päädib mingite augustiinlike prohvetite vaadete jagamatu valitsemisega 8 sajandi jooksul ( ja unustage empirism, teadus ja muu seesugune).
Kuna Sorokin erinevalt Spenglerist on pisut konkreetsem, kasutab vähem intuitiivseid kriteeriume ning on oma analüüsidel olnud tuginev üsna mahukatele analüüsidele, lihtsalt mitte spekulatsioonidele, siis alustan Sorokini vaadetest.
Tema "Social & Cultural Dynamics" (edaspidi S&CD) tegeleb ajaloos kahe põhilise mentaalse rütmi uurimisega. Ideatsiooniline, vaimline rütm ning meeleline, materiaalne, empiiriline rütm. Kogu kirjutatud tsivilisatsiooni ajal, aga arvatavasti varemgi, on need rütmid tsivilisatsioonide elus suurt rolli mänginud. Sorokini põhitähelepanu on keskendunud kahele kultuurile - kreeka-rooma ning meie, Õhtumaade kultuurile, peamiselt selle Lääne-Euroopa väljaandes. Uuritav ajavahemik hõlmab aega 1000 a. e.m.a kuni praegune aeg, alates kusagilt Kreeka Mükeene kultuurist eeldatava meelelise faasi lõpuseisuga, pealetuleva ideatsioonilise faasiga ning 4-5 sajandil e.m.a. toimuva üleminekuga meelelise faasi suunas. See meeleline faas saab oma lõpu Rooma impeeriumi varemetel 5. sajandiks ning edasi on jälle ideatsioonilise, vaimlise faasi lõikusajad. Kuni 13. sajandini kestab see kõrgaeg, siis saab meeleline faas jälle kätte kadunud jõu, faaside võrdsusolekus (Sorokini leiutatud termin sellise tasakaalupunkti jaoks on idealistlik faas) kestavad need kultuuritüübid üksteise kõrval kuni15-16 sajandini, mõnes harus, näiteks muusika, kauemgi, seejärel aga võidutseb meeleline, epikuurlik vaateviis, mis kestab tänase päevani. Praeguseks on olukord selgelt üle küpsenud, meie meelelises sümboolses ruumis ei ole enam arenemisvõimalusi. 20 sajandi kunst ja kultuur, kriisid ka katastroofid annavad sellest selget märku.
Empiirilise, meelelise langusfaasi ajad ühtivad Spengleri tsivilisatsiooni ajaga, ajaga, mil kultuur saab tsivilisatsiooniks, nii et empiirilise faasi lõpp peaks olema ka kultuuri lõpp, see alguspunkt, kust hakatakse lugema juba uue kultuuri ajaarvamise skaalat. Sorokinil ma kultuuri lõpu kontseptsiooni nii läbivalt ei kohanud, tema jaoks on see sekundaarne nähtus faasikõveral.
Kerkib küsimus, kas see pole mitte spekulatsioon ajaloos? S&CD tõestusmaterjal on väga ulatuslik uurimus. Vaatluse all on nii arhitektuur, kunst, kirjandus, teadus, filosoofia, perekonnasuhted, sotsiaalsed katastroofid jpm... Kõikides vaadeldavates valdkondades on esitus ja tõestus päris veenev ja rohke empiirilise materjaliga toestatud. Sorokin ei pea paljuks kõikide mõtlejate mentaalsuse hindamiseks luua teatud suhtelist skaalat ja praktiliset kogu 2500 aasta mõtlemise ajaloo suurkujud niimoodi ära lahterdada. Kuigi natukene tinglik, on siiski küllaltki mõistlik Platon paigutada ideatsiooniliseks mõtlejaks, ideaalse eelistajaks. Nii arvatavasti saab teha kõikide teistegagi ja nende arvu ja mõjukuse hindamiseks saab ka luua võrdlemisi tasakaalustatud skaala. Nii saab toimida ka kunstis, kirjanduses, arhitektuuris. Ühesõnaga, küllaltki toimiv ja praktiline skeem
Kui ka on vaieldavaid punkte selles käsitluses, siis mina oma nõrgukeste teadmistega kaldun küll selles suunas, et põhilises küsimusepüstituses on Sorokinil õigus. Iga ajastu mentaalsuse põhimoodustajad on võimalik kindlaks teha. Ei pea väga suur prohvet olema et meie aega hinnata meeleliseks, selle aja lõppfaasiks. Iga uudis, iga kultuurisündmus on selle meelelise mädanenud seisu praegune peegeldaja. Kultuuriks on nüüd saanud juba reaalsus ise, reality show. Langus kõrgelt ideaalkangelaste juurest praegusesse porri, seisust, kus kunsti või kirjandusteose kangelane oli ideaal, erinev, rahvast eristuv teatud ideaalsete omaduste poolest üle olev kangelane, on igatahes silmapaistev. Esimeses etapis mandus rüütel seiklejaks. Sellele järgnes tavalise inimese tulek kunsti. Anna Karenina, Madame Bovary -d on esimesed sellised teosed. Esialgu oli autori suhtumine sellistesse tegelastesse kaastundlik, traagiline. Kõrvalekalded normist olid tragöödia inimese elus. Järgnevalt muutusid hälbed tavaliseks, igapäevaseks rutiiniks, patoloogiateta ei saanud enam kõnelda mingist kunstist. Edasi patoloogiline - hälviklik seadustus, muutus kunsti pärusmaaks, kohaks, kus kunst tegi oma uurimusi. Õilistatatakse ära ka kriminaalid, pedofiilid, prostituudid. Seesama tavaline inimene jõuab uute meediate vahendusel teiste inimeste ellu, tekkinud reality show on omamoodi punkt i-l, kust ei ole kuhugi edasi või tagasi minna. Kunst on reaalsus või selle patoloogia, selle kloaagi peegel. Nii näiteks võib väga laias laastus kirjeldada kirjanduses toimunut, sarnaste üldistusteni saab jõuda ka muude kultuurivaldkondade uurimisel. Muuseas, patoloogiliste tüüpide uuringud võivad olla ülimalt geniaalsed, teose headuse-halbuse kriteeriumideks ma seda ei paneks. Erinevatel aegadel tegeleb kunst erinevate inimtüüpidega.
Ma lihtsalt refereerin siin Sorokini üldmeetodid, üldtendentsi tuvastamise skeemi. Ja see töötab. Muusika on selles mõttes kõige pikema üleminekuajaga olnud. Kuni Bachini oli muusikas väga mõjuvad veel ideatsioonilised mentaalsused. Alates Bachist on kerkinud esile jõuliselt meeleline. Esialgu selle klassikalises vormis - ooperid, Wagner,impressionistlik muusika, 20 sajandi dodekafooniad ... Hiljem sedasama iseenesest juba meelelist muusikat jällegi sageli peetakse omamoodi vastukaaluks tegelikule, reaalselele meelelisele muusikale, mis algas kusagil jazzist, rocken-rollist, rockist ja on nüüdseks jõudnud kuhugi hip-hopituseni välja, aladeni, milles ma ei pea ennast pädevaks. Kuid kõrvale kuulatav ja tajutav kontrast on tohutu. Ka siin oleme meelelise lõppfaasis. Isegi ooper, operett või muusikal tundub selle meelelisuse ülev, ideaalne faas olevat selle madala, seksuaalse ja neurootilise kloppimisega võrreldes, mis keskmiselt meie ajusid komposteerib.
Muusikapoest aga ei ole võimalik leida Bachi. Lihtloendus ( loe üle, palju ühe või teise stiili esindajaid plaadipoes saada on) ütleb otse, mis faasis, kui mitte öelda, muusikalises kloaagis, me tegelikult oleme.
Kultuur on tervik ning ühe osa mädanud seis mõjutab ka teist. Seesama empiiriline, epikuurlik hoiak andis inimestele võimaluse teha kindlaks palju imelisi looduse seadusi, ehitada nende põhjal nii autosid kui rakette, ravida haigusi, leiutada miljoneid kasulikke asju. Teaduse loendustulemused on üheselt meelelise arenemisfaasi kasuks. Ideatsiooniline aeg ei leiuta peaaegu midagi. Ometi on see aeg, kus mõeldakse väga palju, võimalik, et monotoonselt, kuid lihtsalt. Autori tähendus on vaid olla parim omasuguste seas, autorsusel tänapäeva mõistes puudub vaste, looming on peaaegu et anonüümne. Tundub, et see ferment, mis vaimlises faasis, niinimetatud pimedate keskaegade rüpes sünnib, on ikka ja jälle vaja uuesti tekitada. Kuidagi saab see juuretis otsa ja ei pane kedagi midagi otsima ega kannatama. Tõde mandub rahaks, rahavahetajad tungivad kõikjale, lihtsatest ja ülevatest tunnetest tehakse müügiobjektid, mida algul müüakse kõrgaadlile, hiljem aga juba pööblile. Kunst on lõpuks vaid see meelelahutus, mida etendatakse massidele ja see ei saa olla kuidagi arendav. Seesama kõrberännaku vajadus, millest kirjutasin Arvo Pärti käsitlevas kirjatükis, tekib ikka ja jälle. Miks Pärt läheb ajas tagasi selle muusika ideatsioonilisse kõrgfaasi ja võtab aluseks oma uuel teel (mitte kopeerivaks aluseks, vaid lihtsalt loominguliseks lähtepunktiks) gregoriaani missa karmid kaanonid? Miks sama tunnevad paljud filosoofid, kirjanikud ?
Mis on meil puudu, mis meid vaevab?
Sorokini diagnoos meie ajale on karm, aga arvatavasti õige. Oleme üleminekufaasis, kus vanad epikuurlikud vaatlusviisid on kaotanud oma jõu ja mõjuvuse, uued aga alles tärkavad. Nede vaatepunktide vahel sündiv võitlus määrab suuresti ajastu näo. Üks osa ajastust on variserlik, salalik, võimurlik, nautlev, gigantomaaniline ... ja tühi
Teine osa sünnib kusagil katakombides, koondab enda ümber üksikuid kannatajaid tõeotsijaid, lihtsate ja siiraste tõdede järgijaid. See on esialgu ehk tähelepandamatu, kuid järjest kasvav, paljudest nirekestest ja ojadest liituv.
Kui see mentaalne uuendus saab teoks nii, et ei kahjusta meie praeguseid saavutisi teaduses ja tehnoloogias, võib toimuda ka veretu, rahulik mentaalne revolutsioon.
Empiirilise vaateviisi mandumise periood on ikkagi väga pikk aeg ja praegune pole kaugeltki veel see äärmine piir, lõpp. Kui see vaateviis aga mandub nii, et tekitab palju sõdu, keskkkonnakatastroofe, inimpopulatsioonide kollapse, siis pole raske ennustada, et uus ideatsiooniline aeg oma alguses on tõenäoliselt fundamentalistlik ja tõeliselt pime aeg. Eeldusi sellisele kollapsile laotakse juba praegu riita - kasvõi naftasõjad 3.-s maailmas, mis muudkui jätkuvad ja jätkuvad. Maailmariigi ehitajad on ka ühed, kes seda kiirendavad. Nagu tõugud järavad nad korjuse küljest ära liha, üritades teostada oma alusetuid utoopiaid. Utoopiatel pole küll saatuseks määratud teoks saada, küll aga on utopistide rolliks nõrkenud ja seniilsele kultuurikorjusele halastuslöögi andmine.
Ma ei ole küll päris veendunud apokalüptik ei sorokinlikus ega spenglerlikus mõttes, sest mõlemad vaateviisid jätavad arvatavasti arvesse võtmata päris uute rütmide teket 20. sajandil. Mitte ühelgi sajandil ei ole teaduslikus mõttes saavutatud sedavõrd palju Kasvõi need arvutid, millesse oma mõtteid toksime, ei ole öelnud meie maailmale oma lõplikku sõna. Järgnevad 2 kümnendit arvatavasti kiirendavad neid veel tuhandekordselt. Nii Sorokin kui Spengler ei tiku arvesse võtma kumulatiivseid, pöördumatuid protsesse, mis loodetavasti ikkagi teevad võimatuks pimeda keskaja taolise ideatsioonilise pöörde. Ideatsiooniline pööre, kui toimub, peab integreerima enda rüppe tänapäevase teaduse. Nihkeid põhilistes religioonides on juba praegu näha, näiteks budism on hakanud otsustavalt ära pöörduma senisest sisekaemuest ja rohkem tähelepanu pöörma teadmiste omandamisele maailmast. Teadususk ise võib ka võtta enesele juhtrolli selles vaimses pöördes. Selleks on vaja enda templist (olen tänini teadususklik) eemale peksta rahavahetajad ja tõsta kõige esimesele kohale oma vaadetes eetika. Eetilised väärtushoiakud lihtsalt tuleb postuleerida, neid ei tõestata ega põhjendata. Senised sõjakirved tuleb matta maha ja tõsta esimesele kohale koostöö eetiliselt hoiakutelt ühtsete inimeste vahel.
See pole tegelikult lihtne. Oleme meelelistest hoiakutest niivõrd läbi imbunud, et ei suudagi vahest seda enam.
Sõnades kindlasti peame väga ilusaks ja heaks süsteemiks budismi. Ka mina pean. Kuid tutvusin buda munkade reeglitega ja pean ütlema, et pole vist eriti lihtne nende reeglite järgi elada. Kahte jumalat ei ole võimalik teenida. Teeme oma elus iga päev valikuid ja kui enesele väga kõvasti ja selgelt ei ütle: peame hakkama teistmoodi elama, siis ei tule sellest kindlasti ka midagi välja. Nagu ei ole midagi lihtsamat suitsetamise mahajätmisest, olen seda teinud kümneid kordi, vaid viimane kord 10 aastat tagasi õnnestus, nii pole midagi keerulist ka muudest pahedest vabanemises, kuni järgmise korrani! See võõraste lammaste loendamise harjumus küll ei ole otseselt halb, vaid lihtsalt peatumine oma teel. Buddha kaheksaosaline tee algab ka õigest vaatest (näed seda, mis ei ole ehk õige, näed head, olulist, vajalikku), õigest kavatsusest (hakkad mõtlema, et võiks, peaks, suudaks, püüaks), õigest jutust (hakkad julgema sellest isegi rääkida), ning alles siis õigest teost.
Alles siis jõuame õige eluviisi, alles siis õige püüdluse juurde! Pange hoolega tähele: alles nüüd on võimalik rääkida püüdlustest! Ja selle kõige tipuks on õige järelemõtlemine ja õige keskendumine, kõige kõrvalise kõrvaleheitmine.
Ma võrdlen seda mõttes meie õigete tegude kultusega, mis nagu oleks õige (mis sa räägid, tee teoks) ja leian, et nii lihtsalt ei tule välja. Väga hea oleks, kui tuleks, kuid nii nagu kook ei saa küpseks 5 minutiga, ei hakka inimesest iialgi õigeid tegusid ilma õigete vaadete, kavatsuste ja jutu arendamisega välja emaneeruma. On küll õige see, et mingi teo tegemise eel ei pea sa mitte laskma pasunaid puhuda, kuid enese sees peaksid need pasunad ikkagi hüüdma, nõudlikult ja visalt. Veel madalamaks on lastud latt püüdluste esitlemise osas. Pole midagi lihtsamat rääkida püüdlustest, sellest, et kõik tahavad rahu, tahavad maailma paremaks muuta. Kuid see jääb vaid terendavaks mulliks, enne, kui nende püüdluste väljendamise eel pole läbitud nelja eelnevat astet.
Nii näen enese näitelgi, kui keeruline on meelelisusest läbiimbunud maailmas oluliselt muutuda. See võtab aega, selleks peab võtma aega ja selleks ON AEGA. Ideatsioonilise maailmavaates on täiesti loomulik see, et ideaalkangelane on kaugel, kõrgel, võib-olla püüdmatu, kui ometi väljendatud. Meelelises vaatepunktist vaadatuna aga on ideaalkangelane üldse naeruväärne, don Quijote, tuuleveskitega võitlev narr. Esialgu veidi naeruvääristades, hiljem juba rohkem, on osatud oma ideaalid niimoodi meelelise uduga ära varjestada ja ära kaotada, lausa ideaalkangelase antipoodi omamoodi kangelasetroonile tõsta (antikangelane erinevalt normaalsest isikust julgeb ideaalkangelast naeruvääristada, troonilt tõugata, lausa kuritegelikuks kuulutada). Sellest porist tõusta ei olegi nii lihtne, kui tundub.
Kuid aitab täna nende lammaste loendusest, nii enda kui võõraste. Praeguses segases ajas elada ei ole sugugi lihtne. Vaid mõnel narril tundub see mõnus, sogases vees enda arvates rammusaid kalu püüdes, oma ja teiste elu veel arutumaks tehes.