jaanuar 29, 2007

Carpe diem, carpe florem





















Noppida päeva, noppida lille, kuni see õitseb ...
Soovi noppida päeva, kasutada aega, olla efektiivne, mitte kaotada aja kadudes raha, vaid seda juurde korjata, noppida lilli, kuniks on võimalus, lõbutseda, kuna nii ehk nii tuleb vältimatu surm - nende motiivide ühisalge on meie ajale kohaselt parimini väljendatud Horatiusel, Augustuse kaasaegsel, kelle saatuseks oli elada demokraatia surma ajal, Caesari võimuletuleku, mõrvamise ja imperaator Augustuse ajajärgul.
Tema „Oodidest” loeme:
(1.11, tlk. Ain Kaalep):
Tu ne quaesieris, scire nefas, quem mihi, quem tibi
finem di dederint, Leuconoe, nec Babylonios
temptaris numeros. ut melius, quidquid erit, pati.
seu pluris hiemes seu tribuit Iuppiter ultimam,
quae nunc oppositis debilitat pumicibus mare
Tyrrhenum: sapias, vina liques et spatio brevi
spem longam reseces. dum loquimur, fugerit invida
aetas: carpe diem quam minimum credula postero.

„Ei pea uurima sa, teada on patt, kus tuleb mul ja sul
taevast määratud lõpp, Leuconoe; kaldea arvudest
hoia eemale ka. Sest parem on leppida kõigega.
Kas uut talvegi näed või oled saanud viimase Zeusi käest,
mis Türreenide merd nüüdsama lööb rünklikul rannikul
rammatueks. Ole tark, sõeluta head veini ja hetke jõul
murra lootus, mis pikk. Rääkides meil käest pageb ihne aeg:
naudi päeva ja sest, mis sul on ees, nii vähe pea kui saad.


Efemeerne, ühepäevane on meie aeg (efemeerne tuleneb kreeka sõnast hemera, päev ja ephemeros – üks päev kestev).
Meie aja Efemeriidid, ajalehed on selle maksiimi omapärane kajastus, millele on lisandunud mitte enam ühe päeva lehed ja ühe päeva uudised, vaid iga hetke, tunni, koguni sekundi uued uudised ja muljed. Ka blogid on lõpuks ennast hakanud vägistama sellesse rütmi. See mis eile kirjutatud, on jäädav minevik.
Tänane aja killunemine on viidud absurdini, inimese elu rütm on hakitud äärmuseni lühikesteks repliikideks, lausungiteks, toiminguteks, 30 sekundiliste reklaamiklippideks ja nende klippide vahele pikitud eluklippideks.

Carpe diem on loomulik meelelise ajastu maksiim ja omava inimese püüe see päev ära noppida ja kinni püüda kuulub ajastu juurde.
Kahjuks nopitud päeva püüdmine on nagu valguse püüdmine kotti: sedasama oma varju tagajamist alustab surelik homme jälle.

Jesaja iseoomustab seda suhtumist oma apokalüptilistes visioonides järgmiselt:
(Jesaja, 22.13)
Aga vaata, siis on lust ja rõõm:
härgade tapp ja lammaste veristus,
süüaks liha ja juuakse viina!
„Söögem ja joogem,
sest homme me sureme!”

„Pärast mind tulgu või veeuputus!”

Carpe diem variatsiooniks võib pidada Nero, Caligula, Tiberiuse õukondades sageli lausutud:
"Emou thanontos gaia meichthetw pyri"
[Pärast minu surma põlegu kogu maa tulemeres!”, krk. keeles]
Suetonius jutustab Nerost järgmist lugu:
(Vita Neronis, XXXVIII)
„Ei rahva, ega ka isamaa vastu ei tundnud ta (Nero) halastust.
Ükskord lausus keegi vestluses järgmised järgmise lause:
Pärast minu surma põlegu kogu maa tulemeres!
Ei, katkestas teda Nero, veel minu eluajal ....

Suetonius jätkab jutustust Rooma tulekahju värvika kirjeldusega.

Ajalooliselt ei ole päris kindel, kas jutustus vastab tõele või on Suetonius ja Tacitus pisut liialdanud (Tiberiuse osas on liialdused enamuses veenvalt tõestatud), kuid
tulekahju, apokalüpsise, veeuputuse motiivi teke ning arenemine sellisel ajal on vaieldamatu.

Mõni aastakümme enne revolutsiooni moondus Louis XV õukonnas Nero tulepõrgu motiiv veeuputusmotiiviks.
Lause ise omistatakse sageli Louis XV-le. Tegelikult lausus need sõnad tema soosik-armuke madame Pompadour.
Seitsmeaastases sõjas Prantsusmaa - Austria ja Preisima- Inglismaa vahel ei läinud prantslastel Rossbachi lahingus Friedrich Suure vastu eriti hästi. Hoolimata 3 kordsest arvulisest ülekaalust said prantslased marssal Soubise juhtimisel hävitavalt lüüa.
(60000 meest Friedrichi 20000 vastu).
Oma hingehaavu ravida püüdev kuningas külastas kaotusest lööduna oma soosikut Pompadouri just siis, kui kunstnik La Tour temast portreed maalis.
Markiis olevat kuningale lausunud:
„Pole vaja kurvastada ja ennast haigeks teha. Pärast meid tulgu või veeuputus!”
[„Apres nous le deluge”]
Jutustus ise pärineb ühe tollase kuulsa ooperilauljanna Marie Fel märkmetest, kelle austajaks La Tour oli.
La Tour olevat pärast kuninga lahkumist omalt poolt Pompadourile lisanud, et ta sooviks pigem, kui kuningas tunneks ennast haigena, kui et tema süda oleks kivinenud.

Dekadentsi kohtab ka 19. sajandi lõpu Viini õukonnas.
Selle õukonna lemmikhelilooja Straussi ühe valsi pealkiri on:
Wein, Weib und Gesang, (Vein, Naised ning Laul), mille tänapäevane versioon ilmselt peaks olema Sex, Rock-n roll ja Droogid.
Triaadi pärtiolu omistatakse 18. sajandi kirjamehele Johann Heinrich Vossile, kes olla kirjutanud:
„Kes ei armasta veini, naisi ega laule, selle elu on rumal ja pikk.”
Wer nicht liebt Wein, Weib und Gesang / Der bleibt ein Narr sein Lebelang

Aeg kui raha.

Asjalik-pragmaatilisel Ameerikamaal lihtsalt päeva viljade noppimisest ei piisa. Carpe diem ja carpe florem moondub pragmaatiliseks ja patoloogiliseks
„Aeg on raha”
deviisiks.
Siin on kõige kaduvuse vastaseks võltsravimiks saanud hõbeseeklite kogumine. Aeg ohverdatakse ja hõbeseeklid kuulutatakse uueks jumaluseks. Oma kõduv saatus loodetakse lunastada mammonakogumise abiga. Isegi vein, naised ja laulud tikuvad rahavasika orjamise käigus ununema.
Niimoodi modifitseeritud päeva kasuliku kasutamise loosung ei suuda siiski varjata selle sisemist seost Carpe Diem motoga.
Fataalsetest küsimustest kõrvalepuiklemise vorm, vahetuselement, mille vastu neetud küsimus tulevikust ja oma saatusest välja vahetada, on sama, vahetuskaup aga kõige efemeersem efemeersetest – raha. Asi, mis loeb vaid siis, kui kõik on ühesugusel (väär)arvamisel selle väärtuses.

Koguja ajast.

Selle kõige apokalüptitilise meeleheite kõrval on ometi olemas aastatuhandete vanune Koguja tarkus, kes peaaegu samale visioonile või mõttele annab hoopis sügavama tähenduse:
Koguja 3. kirjutab:
Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all;
aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada
aeg nutta ja aeg naerda
aeg leinata ja aeg tantsida
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg vihata,
aeg sõja! ja aeg rahu!
...
ja 2.24 ütleb:
Ei ole inimesele midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida
vaevast hoolimata.
ja Koguja
6. punkt ütleb:
On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal
Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellst, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras.
See on tühi töö ja tõsine kannatus.
Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma õnnest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema....

Erinevalt sensualismi tasakaalustamata maailmast, kus tegelikult aega ühekski tegevuseks õieti ei ole, kuna see on juba ette ära müüdud mingile puuslikule, on siin aeg põhiline kategooria ja see ei redutseeru ei rahaks, naisteks, naudinguteks ega killune ka päevadeks, tundideks ja sekundeiks.
Elukunsti suurim saladus ilmselt seisneb selles, et ära tunda, milleks aeg parajasti paslik on ning milline on ühe või teise tegevuse omarütm.
Elumaratoni ei saa joosta
Seda ei saa teha aega noppides, selleks peab aega pigem vaatlema ja jätma päevadele nende tähenduse.
Tähenduseta päevadest moodustub tähenduseta elu. Tähenduslikke päevi elus ei ole nii palju, et ei tasuks arendada oskust neid ära tunda, neid kõrvalt vaadelda, neid mitte eraldada üksikuteks unustatuks episoodideks mälukambrites.
Carpe diem moto on küllaltki destruktiivne. Tema põhjal elatud elu on nagu muusika staccato ja presto rütmis.
On öeldud, et elu tuleks elada kogu aeg nii, nagu oleks see päev, mida elad, viimane.
Ma kontreeriksin: elu tuleb elada isegi siis, kui tead, et see päev on viimane, just nii, nagu see ei oleks viimane.
Päev on liialt lühike ühik, isegi inimelu on sageli liialt lühike, et seda ainult oma kestuse abiga mõtestada. On vaja seoseid eilse ning üleeilsega ja projektsioone tulevikku.
On perioode, kus nii ei saa elada. Näiteks sõda, vangilaager. Kuid ärge unustage, isegi seal, kui vähegi tekkis võimalusi, ei räägitud olevikust. Räägiti minevikust, räägiti tulevikust, kuid mitte hetkest, mis praegu.
See üks punkt ajajoonel, hetk, päev omab mõtet ja omaliikumist vaid väga pikal ajakõveral vaadelduna.
Tänase päeva eneseabiraamatuist kahjuks kummitab vastupidine tendents: kalduvus efemeersete vahenditega kiirelt tuimestada närvid, anda narkoos, keskenduda hetkele ja suretada mälu.
Vahest esimese shoki järel, raskete kriiside keskel on sellised soovitused ajakohased.
Mõnikord ei ole võimalik aja raskust ja muserdatust enda kanda võtta.
Kuid see on alati sõdade aeg, sõdade aeg isegi siis, kui maksma peaks rahu.
Ükskord peab hakkama kehtima ka rahuaeg ja rahuaja elu ei saa olla sõjamehe loogikast elatud.
Kunagi jättis mulle suure mulje Carnegie poolt sõnastatud kujund veekindlatest kambritest. Selle kujundi esmakasutaja, kelle nime olen unustanud, lootis oma elulaeva seeläbi teha uppumatuks.
Ta unustas, et uppumatu Titanic siiski uppus. Esimene jäämägi läbistas 5 kambrit korraga. Inimese elu päevade eraldusuksed ei ole iialgi veekindlad. Nad võivad näida veekindlatena, see näivus võib aidata üle elada eriti kriitilisi hetki. Kuid seejärel tuleb rahuaeg, rahunemine, kus Carpe Diem sõjaka ja närvilise rütmi peab kokku siduma päevi ühiseks elujooneks siduv motiiv. Võimalik, et ka need, kes enesele edukalt sugereerivad veekindlate vaheseintega ja ustega eraldatud elustiili, tegelikult siiski järgivad sisemiselt natuke erinevaid põhimõtteid. Võimalik, et need on piisavalt peidetud isegi enesevaatluse eest. Vaid patoloogiline inimene suudab oma vaheseinad ehitada veekindlatena, sest tal ei ole olemas oma elujoonist, mida järgida.
Sellised patoloogiad on olemas nii tegelikult (võimurid) kui ka ideaalses maailmas, meedias. Võtke esimene ettejuhtuv seebikas – sealsed tegelased peavad olema viimseni patoloogilised! Alles eile oli blondiin Santa Barbaras mäluta, täna ta juba kepsutab ringi stsenaristide jõugu uute juhtnööride järgi nii, nagu eilset poleks olnudki.
Sellisel vee – ja õhukindlate vaheseintega elatud rongis, mis kulgeb aruta ja mõistmata oma eluteel, puudub igasugune perspektiiv nii ette- kui tahapoole.
Rong liigub, rattad veerevad ja killadi koll, killadi koll, eluvagun veereb.
Selles rongis oleme aga piletita jänesed, muidu oleks ju kohe teada, kuhu reis meid viib.

Viiteid:

1. (Suetonius, Vita Neronis)
http://lingvo.asu.ru/latin/texsts/suet_nero.html
2. Veeuputusmotiivi etümoloogiast.
http://www.dicoperso.com/term/adaeaead5e60a55d5c,,xhtml

2. Väljendist apres-nous-le-deluge ...
http://www.mon-expression.info/index.php/apres-nous-le-deluge

3. Piibel (Koguja, Jesaja), Fromm („Omada või olla”); Friedel „Uusaja Kultuurilugu”.

jaanuar 20, 2007

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

















Vahepeal tõesti tuli lumi maha ning vaata imet – inimesedki sellel maal muutusid kuidagi rõõmsameelsemateks ja vaatasid ennastki parema pilguga. Ideaal on nagu lumi, ta katab mustemadki mõtted ja teod õhukese valge lunastuskihiga, tehes elamisväärseks muidu peaaegu elamiskõlbmatu elukorra.
Nüüdseks on see lumi juba jälle meenutus minevikust. Lume asemel ähvardas torm ja veeuputus.
See lumi jäi kahjuks lootusetult hiljaks või oleks ilmselt jäänud täiesti märkamatuks kellegile, oma deemonite alla väga kannatavale inimesele.
Sellisele, kelle käsi tõuseb (oma???) laste mõrvamiseks. See pole mõistusevastane, see on igasuguste tunnete vastane.
Ühegi valemiga ei ole seda võimalik mõista. Vaid mõistus käseb teha loetelu sellistest barbaarsustest inimkonna ajaloos ja näed, et see kõik on täiesti tavaline.
Õnneks on see meie maal veel niivõrd ebatavaline, et täidab ajalehtede esikülgi.
Ma ei välista siin võõraid käsi - ei ole ju midagi muud teada, peale selle, et neli inimest on surnud, üks neist arvatav enesetapja, teised kolm mõrvatud.
Ükskõik, kes need teod sooritas, tema katuse all ei ole saanud olla asjad inimlikus mõttes korras.
Jälle tõrguvad tunded uskumast teisi sarnaseid lugusid. Inimese aju on võimeline igaks haiguseks. Kord säilib mõtlemine ja tunded känguvad. Inimesest saab krokodill.
Kord on jälle vastupidi või hävivad mõlemad aju osised, mõistus, tunded täielikult.
Mõnda haigust karistatakse tablettidega ja vajadusega viibida arstide valve all. Mõnda vanglaga. Mõnda võimuga. Viimane on halvim, sest haige karistab iseendaga tervet riiki või impeeriumi. Vaimuarstide olukord on siin kõige iroonilisem. Nende ainuke funktsioon on siin olla pisut paremini makstud vangivalvurite positsioonis. Kolmandas positsioonis olevad haiged selle juures kasutavad ära esimese või teise positsiooni haigeid. Nad hirmutavad inimesi nendega nagu lapsi hirmutatakse karuga, kes nad ära viib. Kogu tänapäeva meedia ajupesulaviin on mitmes aspektis suunatud selle hirmu süvendamisele ja arendamisele. Ühest otsast toodetakse palgaliste mõrvarite ülistuste, narkootiliste kirgede arendamise, kõige müümise pühitsemise läbi neid haigeid igast otsast juurde. Teisest otsast isoleeritakse kõige väljapaistvamad neist ning jutlustatakse inimestele oma ligimesearmastusest.
Kolmandast otsast saavad need kõige kõige väljapaistvamad edutatud võimu pumba juurde endasuguste Jupiteri positsiooni tähistavate veiste juurde, kust neid mingi väega minema ajada ei ole võimalik.

Mõni haigus on inimesele nii kaasa antud, et ei miski haridus ega kasvatus ei väära teda tema teel oma vaim hukutada.
Paljudel aga oleks seda kõike saanud vältida või vähemalt leevendada.
Kuid seda aga ei tehta õigeaegselt või suudetakse kujunev laps psüühiliselt sandistada ja tema empaatiavõimete kahjustada, on ühel hetkel meil jälle üks selline inimene juures, kes väljus ellu tagauksest. See võib mitte kohe välja paista, aga see tagahoov, tagaõu ja selle mõttelaad kunagi kusagil lööb välja.
Aga see pole veel kõik. Ka neid on palju, kes väljusid eesuksest ja kelle eludraama on peaaegu samasugune. Vaid detailid on erinevad.

Just kaks päeva pärast Eesti ühte kohutavamat peretragöödiat sattusin poolkogemata vaatama filmi „Capote”. See film on tema teose „Külmavereliselt” kirjutamisest ja sellest, kuidas see raamat valmis.
Raamat ise räägib jubedast nelikmõrvast 14 novembril 1959 Ameerikas ning selle uurimisest ja kõigest sellest, mis kurjategijatest sai.

Film on parem kui raamat. Raamatut ma ei suutnudki läbi lugeda ning ma lähemaks tulevikus seda ei tee. Raamatu teema või motiivivaliku tagamaad ja see, miks see raamat sündis, mind aga vägagi huvitas.
Meid kõiki hoiab elus teadmine, et just mina olen eriline. Kõik teised ei ole, aga mina olen. Ma vihkan kedagi väga erilisel põhjusel või armastan kedagi väga erilisel põhjusel ja kõige sellega, keda vihkad või armastad, on sul erilised suhted.
Kuidagi peab see Eriline sotsialiseeruma ja põrkudes samasuguse teise Erilisega tajuma enda ja teise samasust sellest vaatenurgast vaadatuna. Kui see ruineeritakse lapsepõlve kõige tundlikumas eas, on edaspidi purustatu parandamise võimalused tunduvalt raskemad või koguni olematud.
Kui üleminek erilisuse, ainulaadsuse tunnetuselt sotsiaalsesse faasi on kahjustatud, on tulemiks teatud sorti patoloogia. Eesuksest väljunutele on see patoloogia paradoksaalselt sotsiaalsel redelil tõusmiseks lausa kasulik.
Tagauksest väljunutele aga puudub tegelik väljapääs.
Kogu filmi mõistmise võti oli Capote ja Perry Smithi samasus või sarnasus. Truman kui saatuse soosik väljus ellu eesuksest. Perry kui eluheidik, visatud tänavale
tagauksest.
Ei tahaks filmi ümber jutustada, kuid erinevalt Capote raamatust ma soovitan seda filmi vaadata. Paneb mõtlema.

Millegipärast meie elukorraldus mitte ainult et ei vähenda selliste eluheidikute arvu, vaid selliseid sandistatuid toodetakse lausa meelega juurde.
Kasiinosõltlaste arv olla lähenemas 20000-le. 20000 peres ei ole iialgi kindlust, rahu, turvatunnet. Narkosõltlaste arv peaks ulatuma samasse suurusjärku.
HIV põdejate arv on varsti 6000, kes teavad oma haigusest ja 10000 kokku nendega, kes ei tea. Alkoholisõltlusest ei maksa vist rääkidagi, meeste vägivaldsusest arvatavasti ka mitte.
Peresid, kus mees välismaal ja naine siin, on vähemalt 30000. Poolat aluseks võttes jõuame järeldusele, et neist vähemalt ühel kolmandikul seisab ees lahutus.
Millega aga tegelevad Riigikokku pürgijad: valetamisega. Sedagi juba niivõrd madalal tasemel, et see ei too isegi muiet suule.
Erinevalt legendaarsest ajakirjanikust Jaan Käost, kelle järgi käojaani ajamine oma nime on saanud, ei ületa poliitikute tänane tase lasteaia noorema rühma taset.
Laste valed on muuseas omapärased ja huvitavad. Suurte inimeste valed ei ole.
Ei ole midagi ilusat selles, et terve Eesti poliitikas on küll lademes leida Catilinasid, pole aga leida mitte ühtegi Cicerot.
Haige aeg toodab haigeid inimesi, varjukujusid, kelle eeskujul hakkab iga normaalne ennast paratamatult tundma ebanormaalsena.
Neid aegu ilmselt on olnud teisigi.

Näiteks Inglismaa Williami eluajal. Muidu poleks William neid asju kirjutanud, Taani printsi lugu või Kuningas Leari.
Praegu pole aga erinevalt 16-17 sajandi Inglismaast kedagi, kes selliseid asju kirjutaks. Ajastul on puudu oma hing, geenius, vaim.
Ilma geeninuseta on aeg aga surnud ja ei päranda midagi järeltulevatele põlvedele. Meie aja Hamletid jäävad tähelepanuta ja neist ei kirjutata
surematuid monolooge. Olla või mitte olla pole lihtsalt praegu küsimus, mida mõistetaks.
Vaikus on lõpuks küll, aga seda ei mõisteta. Eesriie langeb nii, et neid vaatajaid, kes oleksid lugu mõistnud, enam ei olegi.

jaanuar 09, 2007

Webiõppuri esimesed triibulised: URL ja URI



Kuna Ramanujaniga ma astusin mitmes mõttes teemavalikus sisseõlitatud reetee pealt maha ja laiskus ei luba mul teha mitut erinevat blogi, üritan siin vahepeal tegelda hoopis teiste asjadega. Need enam ei lahterdu irratsionaalse ratsionalismi mütoloogiavalda, vaid hakkavad kuuluma lihtlabase tehnopaatia osakonda.
Filosopaatia ja psühhopaatia seega jäävad selles rubriigis kõrvale.
Loodan, et blogimaailma sellest oluliselt ei risustu, spämmitootjaid on minutagi piisavalt ja üks spämmiv sekeldaja seda olu ei muuda.
Loodan veel, et nendest märkustest on veidi abi
minuga samasugustel, W3C iseäralikes maailmas esimesi roomamisüritusi tegevatel dumbuseritel (kahjuks ei pruugi see alati nii olla, kuna ma olen OLNUD professionaal, mis tähendab seda, et olen halvim võimalik dumbuser).
Ka mõned eesmärgid, mida sätib kunagine professionaal, kelle kunagisest leivast olulise osa moodustasid kirjutatud koodiridade pealt makstud kopikad, on erinevad.
Professionaali eesmärk uue valdkonna kallale viskumisel esimesena on näida, mitte olla. Näida on oluline sellepärast, et muidu ei saa müüa. Olla tuleb pärast iseenesest, müüa aga on vaja kohe, kiiresti, täna. ...
Diletant tõelises mõttes ei pea müüma ja ta võib päevi või isegi aastaid kulutada kaunile koodinikerdusele. Seetõttu diletandi teadmised on lõpuks alati paremad, sügavamad ja sisulisemad.
Olen õnneks tehnopaatiast veidi tüdinud professionaal ja seetõttu kukuvad mul õpiüritused alati välja kiiksuga. Ehk see veidi lohutab, sest peale tõsise ja sügava koodinikerduse ongi vaja ka tõelistel diletantidel oskusi näimiseks.
Ja asume siis asja juurde.
Kõige kindlam tee endast eemale peletada normaalseid inimesi, kes tahvad webist ka midagi sisulist teada, on kasutada slängi. Järelikult esimene ülesanne sellel teel on üles märkida mõned võtmesõnad ja omandada mõningasi filoloogilisi oskusi nende kallal tähe närimiseks.
Niisiis, alustame.
A proposs, keda huvitavad ka sisulisem tähenärimine, viitan siin minu kunagise hea kollegi ja ülijuhtivate tablettide esimese eesti soost valmistaja Heiki Vallastele saidile mitme arvutiterminite heade seletuste osas, vt.
http://www.vallaste.ee .
Edu talle selles Sisyphose töös!
Mis asjad siis ikkagi on URL ja URL. Mis vahe sellel kõigel on?
(Kes edasi tähti närida ei viitsi, ütlen kohe, tegelikult dumbuserile pole siin mingit vahet)
U tähendus on siin kahetine: ta võib olla väga vabalt Universaalse tähenduses ja samas ka tähenduses Uniform, Ühtne. Kellele meeldib universaalsus, laske käia, kuid täpne tähenärimine ütleb, et see on viga ja te põrute Iti eksamil sellise jultumuse eest läbi.
Kui te aga siiski ütlete Universaalne, peate teadma, et dobljuu vevevee tegelik peasüüdlane Tim Berners Lee ajas need terminid ise süüdimatult segi kusagil 1993 aastal kirjutatud piiblis ja vääriks ise kõige viimast tähte IT eksamil.
Kuid vevevee talmudistidega ei tasu vaidlema minna. Kirjutavad uuema ja veel hullema spetsifikatsiooni!
Lohutuseks ütlen, et Tim ei suutnud ette näha, mida ta teeb. Kindlasti oleks ta jätnud 1989 oma wait, wait, wait ürituse pooleli, kui ta oleks ette teadnud, mis saab....
Teise tähe manu jõudes (mis iseenesest on juba suur saavutus):
R tähendab ressurssi, s.t. midagi, mida saab kasutada (vaadelda, alla laadida, meilida,
häkkida, ära süüa, rahaks teha, kasutada, sansaara mürgikarikas eksleja peamine häda ja õnnetus).
L tähendab Lokaatorit
ja I Identifikaatorit.
Siit algab aga tõeline filoloogia!
Algul oli kõik lihtne. Identifikaator polnud veel välja mõeldud ja piisas täiesti Lokaatorist, asukohamäärajast.
Selgituseks: Õige lokaatori korral te jõuate sekeldaja saidile ja halva lokaatori korral ei jõua, näiteks jõuate Berk Vaheri koduleheküljele.
Kuid Identifikaatori ajastu algas (täpsemalt, pidi algama 1994).
Guugl on ajast kõvasti maas ja seetõttu URL-id saavad viidatud ikkagi sagedamini, kui URI-d. Kuid professionaalid nii ei tee. Sellepärast nad ongi professionaalid.
Professionaal viitab kohe Barners Lee RFC 1630-le 1994 aastast ja täpsustab väga haput nägu tehes, et URL võib kasutada URI sünonüümina.
Niisiis Juunis 1994 taipas Barners Lee lõpuks, mis ta oli teinud ja otsustas hakata asju ümber tegema. Kuid tal ei olnud jumalikke võimeid ja Internetiuputust, mis kõik neelaks, välja mõelda ta ei suutnud.
Ta suutis teha vaid seda, et painutas halvasti välja mõeldud URL-i URI alla. URL on enamasti kõik need lokaatorid, mida tänaseks on suudetud välja mõelda. Mõni on ehk tänaseks ka juba selline toimiv URI, mis pole URL? Täpsustage, kes teab!

Kuid erakordselt oluline on hoopis see, et URI hõlmab enda alla mitte ainult tänased, vaid ka need lokaatorid, mis maa peal kehtivad 1000 aasta pärast. See on erinevus ja seda on tähtis teada!
Näiteks on üks võimalikest lokaatoritest URI formaadis:
Blogger:Sekeldaja (seda küll kunagi tulevikus).
Meie Suurtele Vendadele võiks tulla pähe hakata kõiki bloggereid Blogger nimelise protokolli taga veebis taga ajama. See ühtlasi teeks lõpu ka terrorihirmule (Blogger:Laden lahendaks kohe olukorra).
Teinud selgeks URLi ja URI erinevuse mõne filoloogilise aspekti, jõuame kolmanda kolmetäheliseni. See on loomulikult URN.
URN on iga sureliku unistus, see on veebimaailmas omandada surematus. URN on selline nimi, mis enam üldse ei muutu. Nagu Goethe järel pole mõtet küsida, kelles käib jutt, on URN selline nimi millelegi veebis olemasolevale, mis on igavene ja muutumatu. Näiteks Pisipehme. Või Tim Berners Lee .... Kohe teame ja peaksime selle kirjutamisel, veel enam sellest isegi mõtlemisel olema seal koduleheküljel, kus vaja...
Me kõik õnnetuseks muutume ja vahetame omi veebiaadresse sagedaminigi, kui omi armukesi. Vahel vahetavad veebiaadressid meid (see on sagedasem, aga vähem viidatum vahetusmeetod, kuna keegi ei soovi olla mahajäetud, vaid mahajätja).
URN on niisiis see asi, mis sinust võib-olla jääb maha, kui oled ennast kirjutanud surematuks ja siis ükskord ära sured (sest siis sa tõenäoliselt kodulehekülge enam ei vaheta). Senini URN standard areneb, s.t. jääbki välja kujunemata.
Seda vahvam on seda kolmikut kasutades dumbjuusereid lollitada!
URN-st on aga välja kasvamas idee lubada igaühele mingite universaalsete otsisõnade, fraaside, numbrite abil üheselt identifitseerida mingi ressurs.
Praegu on ju nii, et aspiriini google teab küll, kahju ainult, et ta leiab liiga palju neid kohti, millel on pistmist aspiriiniga, tervelt 30000. Seda on liiga palju isegi professionaalsele farmatseudile, rääkimata tavatohmanist.
Vaid inimesed ise oma klõpsimistega on siin veidi korda majja löönud, sest kõige eest troonib googles millegipärast just viide Wikipedia selgitusele selle tähtsa ravimi omadustest.
Midagi selles idees on, kuid kahjuks on ka midagi väga mädast. Kui luua selline süsteem, siis peab keegi kusagil olema see Suur Vend, kes ütleb – just see sait on ainuõige ja parim sait aspiriinist lugemiseks.
Kui seda Suurt Venda ei ole, troonib aspiriin sait 1 peal kindlasti täiesti juhuslik, kiireim ärimees.
Veel koledam lugu oleks sõnaga orgasm ... mõelge ise, milline lööma selle peale lahti läheb ...
Aitaks vaid kunstlike nimede kasutamine, millel puudub kontekst. Aga sel juhul on üritus jälle võrdlemisi mõttetu.
Seetõttu võivad need initsiatiivid küll veidi olukorda leevendada, aga kaubamärkidest küllastunud maailmas võib see lõppkokkuvõttes olukorda isegi veel segasemaks muuta. Aspiriin ei anna googlest varsti enam mitte kõige enamat lugemist leidnud saidi, vaid kellegi, kes selle kaubamärgi on kinni maksnud, omandanud, istub selle peal. Kui aga raha ei ole, siis võid küll öelda, sinu öeldut Internetist keegi enam üles ei leia.
Niipalju siis URI-st, URL-st ja URN-st....
Aamen.






jaanuar 03, 2007

Sead pukki!























Räägitakse, et algaval aastal saavat Sead pukki. Kui nad on needsamad Idamaade sead, siis oleksin õnnelik. Kuid nad tõotavad olla meie eestimaised kahejalgsed, mitte heasüdamlikud ja targad põssad, kelle nime kasutamine sõimamise eesmärgil tõestab veelkord inimese ülimat küünilisust.
(viimane sõimusõna on jälle koeraga seotud nimetus ja ebaõiglane seegi, küünikud ise pidasid koera pühaks loomaks ja tõde tähtsaimaks, neid seepärast sõimatigi
ja kinnistuski keelde jäle sõna küünik).
On asju, mis sellega seonduvalt kindlasti on hääd ja on häirivaid asju. Mind häirib kõige enam meie maal valitsev psühhokliima.
Ma ei oska sellises rõskes ja külmas olustikus kuidagi olla, midagi teha.
Loetlen asju, mis on dissonantsed:
Arstide teevad streiki. Ikka veel on tervelt 1/3 (aga varsti, kui selgub, et sellest palgatõusust ka ei piisa, kindlasti 2/3) neid, kelle arvates arstid ja õpetajad
ja sarnane seltskond peaks töötama missioonitundest....
Streik ise ei ole eriline hää ega halb lakmuspaber, see on vaja ära teha, minule peitub probleem rahvas ja selle suhtumises ....
Loomulikult kohtab tervishoius ka mitte just kõige õigemaid arste, nagu igal pool kohtab selliseid, iseendaga arvatavasti pahuksis inimesi, sest nad on kunagi
valinud midagi valesti ja elu elatakse üks kord.
Kuid meie rahval puudub loogika, seda asendab kadeduse ja õeluse uss. Arvatakse, et tigetsemisega ja oma järje taga ajamisega saavutatakse midagi.
Tegelikult see kõik ainult halvendab meie rahva niigi mannetut moraalset seisundit, kiirendab seda lõputu õuduse jõudmist õudse lõpu faasi.
Loodan, et arstid ei kohku ära, nähes just mitte erilist solidaarsust meie rahva seas, see geen meil vist lihtsalt ongi puudu, ja teevad asja ära!
Paul Eerik Rummo lõpetas aasta väga pidulikult. Ta kuulutas, et meie sündivuse kõverad on teinud enneolematut tõusu ja üllatame isegi maailmaeksperte.
Me ei surevatki välja....
Samal ajal tehakse Eesti laste rahulolu uuringut. Me oleme Euroopas eelviimasel kohal. Meie lastekaitsja peab vajalikuks märkida, et meie laste probleemid on
samasugused kui Soomes. (Soome koht on ajakirjandusbeebidel jäänud üles otsimata).
Samal ajal kirjuta Rein Taagepera Päevalehes, et meil on 5 aastat armuaega.
Tegelikult kirjutab Taagepera minu pealt maha, ma kirjutasin sama juttu juba 5 aastat tagasi. Loomulikult ei tähenda see seda, et Taagepera oleks mind lugenud
(ja et mina oleksin iga Taagepera kirjutist lugenud).
See väljendab seda, et see probleem on tõsine ja sellega tuleb jätkuvalt tegelda, et see torkab tegelikult juba täna igaühel silmad peast välja....
See väljendab seda, et rahvastikuminister võib küll aasta lõpul veidi ennast õnnitleda, aga ta peab visandama kohe ja kiiresti järgmised sammud, küsima järgmisi
rahasid, uuringuid, tegelema probleemiga...
Ma võiksin siis olla Rummoga isegi nõus, ma tõstaksin koos temaga shampusepokaali ja ootaksin ja aitaksin vahest isegi kaasa , näiteks nii, et kunagi saan kolme lapse isaks. Loomulikult mitte sellepärast, et eestlust edendada, vaid sellepärast, et laste kasvatamine ja arendamine ja nendega koos elamine on ainuke
asi, millel tegelikult on olemas mõte. Ülejäänu sansaara on suuremalt jaolt mõttetus.
Täna ma kardan pigem seda, et ma kõiki poolt ja vastuargumente kaaludes ütlen oma lastele tulevikus välja soovituse - võtke ja minge otsige õnne mujal kui sellel
maal, see düsfunktsionaalne riik ja rahvas on väga haige ja seda ei ole võimalik ravida.
Küsimus pole selles, et pille pole.
Küsimus on selles, et pille ei võeta sisse, ei tehta mingit ravi ja ei tunnetata isegi ravi äärmist vajadust.
Haigus on pikaajaline ja praegu ei paista see välja. Kui aga on aeg, on hilja.
Arstide asi tõestab seda järgmistel aastatel kindlasti - tegelikult ollaks juba sellega lootusetult hiljaks jäänud ja praegu ei suudetaks kuidagi isegi
lubatust väga oluliselt suurema palgatõusuga olukorda päästa.
Rääkimata demograafiast, viie aasta pärast pole mõtet enam üldse jutumulli selle ümber isegi veeretada.
Kunagistest töötavatest instrumentidest on saanud mittetoimivad ja meile otse vastu töötavad institutsioonid, võiks üldise diagnoosi panna.
Kuid see lohutab vähe.
Meil soovitatakse selle üleinstitutsionaliseerunud riigi üle uhkust tunda.
Ma ei saa seda soovitust kuidagi täita. Mind on õpetatud uhkust tundma nende asjade üle, millel on väärtus, mis toimivad, mis ülendavad, mis viivad edasi.
Järelikult ma saan uhkust tunda maailmas ja siin tuntud ja heade eestlaste üle, noh loetlen mõned, kes kohe pähe kargavad - Pärt, Rando Allikmets, Kaido Höövelson, aga ka Tiiu Jüriado, aegiseendaga.blogspot.com blogi autor, minu isa, tänavune juubilar, kes sai 75, käis ära Vorkuta sunnitöölaagris ja ikka veel valutab südant demograafia pärast (aga vist asjatult) , paljud, lihtsad head ja selged inimesed siin Eestimaal, aga ka mujal maailmas ....
Kuid uhkust tunda riigi üle, kus nagu muuseas kaob ära 2 astmes 24 viljatera, päris soliidne hulk, 15000 tonni nimelt, või kus sahkerdamise teated on igapäevane
tegelikkus, ma ei saa.
Mind ei pane uhkust tundma mitte mingisugune dialektiline hegelliaanlik sõnaväänamine sellest, et selline ongi demokraatliku riigi argipäev,
Minu arvates tuleb riigitüüri juurest kaabakad minema ajada.
Seda aga ei saa teha sellesama 1/3 - 2/3 tõttu, kelle värdinstinktid, õelus, kadedus, pealiskaudsus ei anna võimalusi meie tänapäeval olla kahjuks parem.
Ka mina võiksin tuha pähe raputamise päeval seda kindlasti teha.
Kuid mul puudub võime selliste asjade üle, mis minus on halba, uhkust tunda.
Mind ei lohuta ka see asjaolu, et ma nagu oleksin selle vilja või selle kinnisvara sahker mahkeri eest kuidagi vastutav.
Kahjuks see pole nii või on vaid nii väga üldises mõttes. Demokraatliku süsteemi aeg teatud mõttes on ümber.
Seda peab kas väga tugevalt reformima, muutma demokraatia jälle institutsioonist instrumendiks (näiteks minu poolt ettepandud valijameeste
meetodil, samal ajal kindlalt keelustades tagatoalised kokkulepped) või andma võimu .... diktaatorile. Ka mina ei armasta neid eriti ja järelikult pooldaksin tugevaid reforme demokraatia enese sees.
Aga praegu, see valimas käimise mängimine, teades väga hästi, et kedagi valida ei ole, on halvim valik,
mida üldse võime sooritada, pea liiva pistmine ja seal hoidmine ...
Seda teevad aga enamik edasi ja ma olen praegu kahjuks võimetu seda selgitama sellele vaikivale enamusele, et selline mugandunud meetod vaid
edendab mädanenud aega edasi, pikendab agooniat, aga ei paranda midagi....
Võib-olla tuleb aeg (Ungaris seda tüüpi asjad näiteks küpsevad), kus reformimise võimalus ka tekib. Praegu seda ei näe.
Ka see aasta mädaneb edasi meie kollektiivne häbiplekk nimega Estonia, riik ja laev, mis selle riigi ja rahva taset muuseas väga hästi
diagnoosib.
Ei ole vist võimalik selle laevaõnnetuse üle kuidagi uhkust tunda, kuid me saaksime vähemalt tagada tegeliku rahu selle sündmusega vaid siis,
kui järjekindlal, maksimaalselt ratsionaalsel viisil viiksime läbi selle katastroofiga seonduvate asjaolude igakülgse uurimise.
Ka siin oleksime võimelised paljukski ja see mädapaise saaks ükskord avatud, tervendatud ja lugu oleks lõpetatud, kui ....
ikkagi see 1/3 või 2/3 vaikivat, passiivset massi ei oleks selle asja taga peituvate mängurite kõige kindlam tugi.
Veel enam. Need, kes tunnevad oma egot sellest puudutatuna, reageerivad sellele väga ehteestlaslikult: sõimuga.
Kolmas kiht, otseselt teatud huvides tegutsevatest inimestest ei tasu rääkidagi, kuid neil on endiselt liiga mugav tegutseda, kasutades 2/3 passiivsust ja sellega
liituvate oma turvamaailma kaitsvate isikute enesekaitsetegevust.
Kui palju muldvalle ja pragunema tikkuvaid betoonmüüre on selle loo ümber ja üle püstitatud.
Kirjeldaksin ühte:
Kõige pragunematumas seisus on niinimetatud eksperdiusku jagavate inimeste kindlusemüür. Selle müüri seis on ka edaspidi kõige kindlamaks toeks selleks, et
kõik Estoniaga seonduv kinnistuks igaveseks, nagu näiteks Lusitania või Pearl Harbor peaagu on kinnistunud (kuni järgmist võitjate tulekuni siiski, ma eeldan).
Nende inimeste teadmised vastaval alal on tavaliselt paremad, kui keskmise inimese omad. Eriti just reaalala inimesed on sellesse usku nii kinnistunud,
et ma võin prognoosida vähemalt 95% inimestest, kes on lõpetanud TÜ füüsikaosakonna, kuuluvaks just sellesse kihti.
Jõhker ekstrpolatsioon? Ei, kogemus on veenev ja kummutamatu, tõe kriteeriumiks on praktika.
Olles panustanud piisavalt oma ala uurimisse ja töötanud sellel alal, on aga tekkinud ületamatu hirm lolliks jääda. Lihtinimse meelest oled ju sellel alal
lausa ekspert. Pead andma vastuseid ja oh seda häbilugu siis, kui selgub, et oledki loll, et eksisid.
Lihtsaim ja selgeim meetod on järelikut lolli mängimine, peitumine alati võimaliku ajaprobleemi taha (mul ei ole aega, et sinu kirjutist läbi lugeda, mul on nii palju
tegemist), taandumine teleoloogilisele eksperdid ei eksi kunagi ja kui nad eksiksidki, siis kohe kõrvalt konkureerivad eksperdid annaksid sellele ju tuld - meie maailm on NII TÄIUSLIK...
Sellega võib ja ka ei või kaasneda poliitilise huvigrupi tüüpvõte, viitamine mingile käimasolevale valimiskampaaniale, vene vastuluurele ja savisaare deemonile (jah, ka savisaare deemon on mängus ja see deemonlik inimene on täies kooskõlas kunagi kvantmehhanikut mõistnud inimese maailmapildiga, müüt ja teadus eksisteerivad sellise inimese ajus käsikäes).
Ühesõnaga, selliste tüüpide kaitsemüür on enamasti murdmatu ja oma kaevikust lahkuvad nad viimasena, nagu uppuva laeva kapten.
Isegi siis, kui 95% eesti rahvast on veendunud, et Estoniaga on seotud mingi jama, on see 5% spetsialiste oma ilmeksimatuses ilmselt ikka veendunud.
Peale kõige muu on kõige tüütum selle asja juures, et kunagine TPI või TRÜ haridus tõepoolest tagab nende inimeste lausa ERAKORDSE, lisaksin lausa MONUMENTAALSE pealiskaudsuse.
Selle oma laboriseinte ja väljaspool seda oleva sellise eristumisel on siiski üsna selged psühholoogilised juured, turvatunne on kõigile vajalik ja ka mina viibiksin
tõenäoliselt selles mõnusas teaduskookonis edasi ka tänapäev, olnuks mõni asi laulva revolutsiooni päevil ehk isiklikult soodsam
Võib-olla pean olema just õnnelik, et mul pole elu võimalust andnud selles kookonis püsida.
Kuna praegu uurin tasapisi ühte filosoofi, Giambattista Vicot, kes ühena esimestest visandas omal ajal, 1725, oma "Uues Teaduses" pildi tsivilisatsiooni elutsüklist, siis paratamatult seondub sellega ka just Vico poolt käsitletud filosoofiline aspekt, mis arvatavsti puudutabki enim just füüsikuid, aga ka biolooge, kõiki loodusteadlasi.
Probleem on selles, et kartesiaanlus, meie aja teadususk on samal ajal just see, mis on ära söönud inimeste püüded kõrgemate väärtuste järele.
Needsamad Maslowi püramiidi ülal asuvad O-väärtused, olev-väärtused (inglise keeles B-values, Being values), K- väärtused (kasvuväärtused), growth values,
on meie aja inimestel tohutus defitsiidis. Neid ei õpetata ega arendata koolis, veel vähem ülikoolis. Kutse ehk eduharidus on nende väärtuste arendamise
ja õpetamise täielikult ära söönud. Need väärtused aga ei teki lihtsalt selle läbi, et defitsiitsed füsioloogilised, turva ja tunnustusvajadus on rahuldatud.
Mingi ähmane püüe on, kõrgemate väärtuste defitsiit annab ennast tunda, nagu laps loob oma päkapikumaailma isegi siis, kui keegi talle neid muinasjutte ei jutusta, nii on just kõige kõrgharitumate inimeste mütoloogiline usk meie demokraatliku maailma irratsionaalsesse maailma lausa kõigutamatu.
Sellesse usku kuulub ka kaljukindel veendumus, et meie riigi ja võimamasina rattad ja mutrid käivad täpselt nii, nagu kirjeldatud, et nende rataste vahele ei saa
kuidagi ära peita ennast valemängurid, et tohutu kuhil ratsionaalseid teadmisi teevad inimesed kuidagi paremateks ja vanad, noblesse oblige stiilis arendatud
väärtused on kasutu põhk.
Neid väärtusi kaitses omal ajal Vico ja tema visandatud skeem tsivilisatsiooni arengu kolmest faasist on oma poeetilises mõttes kahjuks tõene:
jumalik, kangelaslik ja inimese ajastu.
See viimane, inimese ajastu on alates Descartesist meil kahjuks käes ja sellesse, ennast jumalaks pidavaks inimese ajastusse me ka upume.
Mingis ideaalses ajaloo mõistmise võtmes, poeetilises võtmes on Vicol täiesti õigus.
Loodusteadlaste peamine probleem tänapäeval on see, et nad on kõik reduktsionismi vangid ning nende teadmiste edu kahjuks on muutnud reduktsionismi
vangideks ka humanitaaria.
Kahjuks ei saa inimeses peituvaid tunge selgitada ei seksuaalsusega (võib küll olla abivahendiks), ei molekulide liikumisega.
Molekulide liikumise täpne teadmine on inimlike sigaduste, inimliku komöödia uurimisel kahjuks lausa kahjulik.
Iseenesest ei ole muidugi selle krimitoimiku täpne uuring mingi väärtus, kuid võib-olla aitaks see shokiteraapia siiski mõningaid inimesi sellele lähemale,
et kogu meie väärtuste süsteem täna on täiesti kummuli.
Me oleme lammutanud vanade, religioossete müütide pealt kokku pandud süsteemi, asemele pakkumata mitte kui midagi.
Õigemini just Smithi põrgumasina deemonlik loogika on üheks lammutajaks. Mida paremini käib masinavärk, seda kiiremini jahvatab ta pulbriks
ka altruistliku suhtetüübi, perekondlik-kogukondliku suhtlemisviisi.
Täielikult puruks ei jahvatu see küll kunagi, kuid praegu on tegelikku altruismi propageerivad inimesed selges vähemuses, selged sektandid,
veidrikud, Vana Rooma kristlusega samas seisus.
Jõudsingi oma uusaastatükiga samasse kohta, kuhu mu mõtted peaaegu alati välja jõuavad:
uue, võib-olla mütoloogilisega, poeetilise, jumalate ajastu saabumine on arvatavasti uksele koputamas.
Vico on üks nende aegade ettekuulutajatest, kellest lähemal ajal kirjutan!