aprill 27, 2008

Ahelate ilu hoieldes



Kraamisin oma desktopilt välja 2006 kirjutatud essee "Orjamentaliteedi mõju Eesti ühiskonna arengule". Sait, kus see essee üles riputatud sai, on nüüdseks surnud.
(www.demoskratos.org). Orjamentaliteet kui sotsioloogiline probleem aga ei ole kuhugi kadunud, pigem süvenenud. Nii ma siis avaldan selle uuesti omas blogis.
Kuidas seda probleemi kiiremini saaks lahendada?
2008 vastus sellele küsimusele on see, et tuleb hakata veel enam oma ahelaid ülistama, kui seda seni tehtud. Küll see priiuski lõpuks koitma hakkab.


Orjamentaliteedi mõju Eesti ühiskonna arengule



Ei ole kerge kirjutada kirjandeid etteantud teemal. Tavaliselt teema ei ole kirjutajaga kooskõlas ja see tuleks kirjutaja enda jaoks ümber nimetada, ümber häälestada. Tavaliselt ei ole selline protseduur lubatud, õpetajad ja hindajad panevad sellise omavoli ilmnemisel kirjutajale kohe kahe või siis moodsamalt väljendudes F.
Vaid kõige peenemaid seadusandlikke või postmodernseid riukaid kasutades võiks sellest kohtuotsusest mööda vingerdada. Mina nii ei oska.
Ometi, kuna kahe või F eest ei ole mul olulist kahju karta, võtan õiguse teema ümber nimetada nii, et see kannaks. Algses sõnastuses, punamentaliteedi mõju järgides anno 2006, kus juba ette teada, et osaline vastus peitub pealkirjas eneses, ei oleks pealkiri kandnud. Konkreetne aastanumber 2006 oleks teinud selle kirjutise juba ette aegunuks.
Nii jätsin kõige kitsendavamad asjaolud kõrvale ja laiendasin probleemi.

Eestlaste põhiprobleemiks on olnud ja jääb veel väga pikaks ajaks meie sõltuvus, meie orjaolukord ja peremeheks saamisele etteveeretatavad takistused. See küsimus on traagiline ja valus, kuna aus vastus ei ole praegu kuigi innustav. Võib-olla mõne aastakümne pärast, kui meie rahva kaod on jälle loetud ja ka uute utoopiatega ühinemise esimene vaimustus lahtunud, saab sellest kirjutada rahulikumalt.
Ausa vastuse saamiseks tuleb enesele tunnistada meie endisi ja praegusi sõltuvusi. Neist pikemaajalised on jätnud sügavamaid jälgi, lühiajalised mõni kümnend kestvad päevakajalised mõjutused tulevad ja lähevad.
Ajaloos toiminud mõjureid on palju, kuid kõige pikajalisem mõjur on olnud saksa mõisnike võim koos ristisusu sunniaparaadiga. Selle mõju võim on tunginud ka meie kultuuri süvakihtidesse ning järelikult ei saa seda mõju enam pidada puhtalt väliseks, puhtalt orjastajaks. Mingil hetkel on hakanud idusid ajama ka selle kultuuri mõned osised meie rahva omas teadvuses.
Tähtsuselt järgmiseks mõjuriks meie ajaloos on vene despotism, mille viimaseks avaldusvormiks sai kommunistlik kord. Ka siin on idusid, mis ajavad juuri meie enda teadvuses, kuid need on nõrgad ja rahvaga nõrgalt seotud.
Välise asjaoluna oleme saanud sellest kommunistliku rezhiimi pärandina kaasa vene kogukonna koos oma murede ja hädadega.
Lisaks kõigele peab sellesse ritta paigutama kommunistliku ideoloogia kosmopoliitsed esindajad, ülemerenaabrite Rootsi, Taani, Soome kultuurimõjurid ja mentaliteedid ja paljud muid mõjustusi.
Saadus rosolje analüüsil aga tehakse väga sageli otsustav viga, kuna nähakse küll väliseid komponente, kuid sisemine unustatakse. Sõltuv unustatakse hoopis ära. Ometi on see põhiline, kestev komponent meie teadvuses. Peremehed tulevad ja lähevad, sõltuvus jääb. Jälgi jätavad aga vaid need ideoloogiad, mille jaoks eeldused rahva teadvuses juba on olemas.
Peamine probleem allaheitlikes hoiakutes ei ole see, millele alla heidetakse, vaid oma hoiaku puudumine üleüldse. Pikaajalise orjastuse tulemina iseseisva mõtlemise ilmingud kaovad, jääb järgi üldine hoiak kriitikata ja arutluseta omaks võtta uue peremehe jutlustatavad vaated. Kõige olulisem ei olegi see ideoloogia, millele alla heidetakse. Ei ole vahet, kas venestus, saksastus, kosmopoliitsus euroopluse näol,
nende ideoloogiate maaletoojad olid ja jäävad kogu aeg ühte nägu. Vaid nende kõrvutamine rahva sisemiste hoiakute ja vastasseisudega valgustab veidi sügavamalt seda näiliselt olemuseta rehepaplikku ollust, mis alati meie rahva eesotsas troonib ja vahel ka õige natuke rahva omahuvi eest hoolitseb.

Asume seda sõltuvust siis lähemalt uurima.
Orjamentaliteedi ehk sõltuvusliku hoiaku kohta võiks esitada järgmisi küsimusi:

* Millised on sõltuvusse sattumise sisemised ja välised põhjused? Millised neist on üldised kõikidele sõltuvatele rahvastele, millised on meile omased?

* Kuidas sõltuvussuhe on ajaloos arenenud? Millised sõltuvused on määravamad, mis laadi hoiakud on see rahva ülemises ja alumises kihis kujundanud: milline on selle tulemina eliit, millised hoiakud on rahva põhimassil ning millist sorti kultuur on selle tulemina arenenud?


* Millises olukorras on see suhe praegu? Millised välised ideoloogiad, minevikulised ja olevikulised meid praegu mõjutavad? Millised sõltuvused on paratamatud ?
Millist laadi sõltuvussuhteks võiks see ideaalis kujuneda ? Milline võiks olla positiivne programm, millised on selle programmi teostamiseks vajalikud eeldused ja testid?

*

Sisemised põhjused meie sõltuvusse sattumisel peituvad eelkõige eestlaste lõhestatuses. Aastaks 1200 ei olnud eestlastel välja kujunenud tugevat, ühtset riiki ning rahvas ei olnud kirjatundja. Seega vaimse kultuuri olek ei olnud piisavalt arenenud, et vastu saada arenenuma kultuuri võimule, eelkõige sõjalisele, kuid ka vaimsele.
Me ei ole selles süsteemis mingid erandid. Väga vähesed rahvad pääsevad teiste rahvaste ülemvõimust ja vaid üksikud arendavad edasi religiooni ja kirja.
"Oma raamatut" mitteomavad rahvaste saatuseks on kas mõne "raamatut omava rahva" vaate vabatahtlik ülevõtt ja omandamine või lootusetusse sõltuvusse sattumine mingist välisest ideoloogiast.
Õnnetuseks oli see misjonitöö meie jaoks täielikult vägivaldne ja jõhker.
Meieni mittevägivaldsed misjonärid ei jõudnud. Nad kas keedeti ära "laula laula pappi" regivärsside saatel ilma kultuurilisi jälgi jätmata, või selliseid julgeid ei leidunudki. Kui selline mittevägivaldne ristiusustamine oleks saavutatud varem, võinuks oma riik ja võib-olla ehk kirjagi tundev ülikkond kujuneda juba ristiusu baasil.
Sajand hiljem võinuks piiskop Albert võidelnud juba oma riiki omava hõimuga, kes esimesed vallutajad oleks tõrjunud.
Hilisemalt võinuks meil minna samalaadselt näiteks Leedu või Rootsiga?
Vahest segas selles neid meie eriskummaline keel ja eriskummaline meelelaad? Üldiselt on väga raskesti tõendatav, aga tõepärane hüpotees, et soome-ugri tõugu rahvaste üldine hoiak ei ole soodne tsentraliseeritud võimu tekkeks, rahva hoiakud on väga ürgsetest aegadest pigem individualistlikud kui solidaarsed. Võimalik, et latentselt jääbki inimkultuuri teatud võimaluseks soome-ugri keele ja meelelaadi põhjal väljaarendatud oma, binaarseid opositsioone vältiv paradigma. Teatud asjaolude ilmnemisel, näiteks Tiibetis, võib sellises sünteesis tekkida omapärane sümbioos vanadest ja uutest vaadetest - vana religiooni sisseimportimine samal ajal transformeerib sissetoodud religiooni rahva meelelaadile sobivale kujule. Tiibeti õnneks budism sobis selle rahva meelelaadiga. Meie õnnetuseks ristiusk oli ja jääb meie meele jaoks raskesti mõistetavaks religiooniks, mis toodi pealekauba tule ja mõõga abil, mis löödud haavade tõttu on jäänud tänini võõraks ja vihatavaks.

Eestlaste sõltuvuslikkuse väliseid põhjuseid ei ole raske leida. Meie väiksus tegi allutamise oma mõjule hästi organiseeritud sõjalise jõu poolt kergeks ning aastal 1200 oli Euroopa ristiusustamise kõrgharjal, ristisõjad käisid nii Jeruusalemmas kui ka Baltikumis.
Meil ei läinud selles sõjas eriti hästi, kuna sellise orjastamise tõttu oma ülikkond jäi välja kujunemata, sotsiaalne stratifitseeritus kujunes kitsaks ja ülikkonna asemele kujunes hiljem välja õbluke aidameeste-kubjaste-kiltrite kiht.
Kuid meil ei läinud ka kõige halvemini. Naabreid jälgides peaks olema selge, et kogu ajalugu on täis väikeste rahvaste unustatuid kääpaid.
Halvemat õnne kogeva rahva näiteks tuuakse sageli liivlased ja tema vanem Kaupo.
Ma ei jaga veendumust, nagu rahva vaba olek iseenesest päästaks või hoiaks rahvast hävimisohust või sõltuvus ehk oriseisus paneks alati rahva säilimise ohtu. Vahel võib raske orjaöö rahva vähemalt konserveerida ja teda mõnest katastroofist koguni säästa.
Eesti territooriumi läbikäidav iseloom selles osas meile küll kaasa ei aidanud, kuid töökäsi vajas iga valitseja.

*

Kui jälgida sõltuvussuhte ajaloolist arengut orjaööst kuni tänase päevani välja, on kõige olulisemad ja pikajalisemad valitsejad Eestis olnud balti-saksa aadelkond. Sõltumata riigikorrast, mis mõnikord küll leevendas talurahva koormisi, vahel tõi sisse mõne vabadusegi, vahel aga despooditses, õnnestus sellel kihil kuni Vabadussõjani välja olla kogu aeg võimupositsioonidel. Kõige suuremasse ohtu sattus rahva säilimine aga siis, kui võimule tuli vene despoot. Põhjasõja aeg ilmselt on rahvuse säilimise seisukohalt üks hullemaid pudelikaelu, millest ometi tuldi läbi.
Just pärast Põhjasõda leiame esimest korda ristiusul olevat meie rahva ajaloos ka positiivse rolli: sealt ajast sai alguse vennastekoguduste liikumine, sellest ajast pärineb ka meie eestikeelne Piibel, esimesed kirjakeele näidised ning rahvahariduse algmed.
Iga sõltuvussuhtes oleva rahva puhul võib täheldada sotsiaalse stratifikatsiooni ning vertikaalse mobiilsuse ebaloomulikku seisu. Meil väljendus see kitsenenud stratifikatsioon kahekihilise mudelina - õigusteta pärisorjade ning pisut suuremaid, kuid peremeestest äärmiselt sõltuvaid võimalusi omav aidameeste kiht. Edasine vertikaalne ja horisontaalne liikumine sotsiokultuurilises ruumis sai võimalikuks vaid saksastumise läbi. Peenemasse rahvakihti pääses vaid läbi saksa mentaliteedi omandamise. Näiteks papa Jannsen, kes abiellus sakslannaga ja kelle koduseks keeleks oli saksa keel. Lydia Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kulges kahes keeles, mida paistab olevat enam vähem võrdses mahus (See ei märgi küll kuidagi Koidulat kadakliku hoiaku kandjana, vaid kriipsutab alla neid olusid, millest arenes välja oma kultuur).
Lisamomendiks eliidi hoiakute määramisel sai nende allaheitlikkus. Ilma truualamliku võimupositsiooni kiitmiseta edasiliikumine oli peaaegu võimatu. Seega ettevõtlikumate, mässumeelsemate, rahvuslikemate inimeste saatuseks jäi sageli jääda varju. Selline sisemine ebaloomulik pingestatus kandub edasi põlvest põlve, ajastust ajastusse. Omakasulisus oli sageli vastuolus selle grupi huvidega, kust pärineti. Et edasi jõuda, oli vaja võtta ülbe ja arrogantne hoiak omaenese juurrahva suhtes. Siit meie õblukese eliidi sageli lausa üllatav vaenulikkus matsirahva vastu. Sellise sotsioloogilise hoiaku kestmist näitavad kadakasakslaste ja pajuvenelaste ja nüüd jälle kadakate uute põlvkondade pealekasv. Siit minnakse ja jäädakse ära mitte ainult saksastununa, vaid täielikult võõrandununa oma juurtest. Ka tänase päeva e-maailma elementaarne analüüs, kasvõi kommentaariumist, blogosfäärist ja mujaltki näitab selle tendentsi püsivust. Praeguste edasipürgivate eestlaste järelpõlve leiab sageli toimetamas juba anglo-ameerika maailmas. Tegemist on objektiivse, paratamatu tendentsiga. Iga uus peremeeskord või uuendatud peremeessuhe toob kaasa uue emigratsiooni-, venestus-, saksastus-, soomestus- etc... laine. Täna näeme seda protsessi toimivat Euroopa suunal, 100-150 aastat tagasi toimus see Siberisse, Krimmi j.m., 200 aastat tagasi läks parema põlve otsing läbi saksastumise.
See mehhanism on universaalne, läbi rahva kõigi kihtide toimiv.
Opositsioon sellele hoiakule on alumisel sotsiaalsel kihil nähtavam, kui ülemisel. Loomulik kaitsemehhanism ülemisel stratifikatsiooni astmel on tugevalt pärsitud. Selle protsessi võimendumine võib viia rahva kollapsini. Kui sada aastat tagasi rahvakaod kompenseeriti veel tugeva talupoegkonna läbi, siis tänaseks meil selline varu puudub. Isegi kultuurilises mõttes on enamus meie kultuuri rohkem-või vähem euroopalik, anglo-ameerikalik, multikultuurne, kui rahvuslik, rahvuse kestmisele kaasaitav. Kosmopoliitne hoiak kultuuriruumis legitimiseerib rahvuse hääbumise lõplikult. Vanasõna ütleb: lase sant sauna, siis tahab ta veel lavale kah.
See sant, välisele orienteeritud kadakamentaliteet ongi meie kultuuriruumis domineerimas.
Ühe või teise peremeeskultuuri domineerimise vastu astutakse sageli teise, uuema, parema, paremaid eduvõimalusi pakkuva peremeeskultuuri abiga. Sellisel viisil formeerunud opositsioonilisus iseloomustab meie rahvuslikku liikumise seisu ärkamisajast alates. Saksastumise vastu võitlesid 1880-1905 kõige agaramalat venestamise eestkõnelejad. Venestumise vastandliikumiseks kujunesid eurooplasteks pürgijad. Eesti iseseisvuse ajal õnnestus mõnel olla ka natuke eestlane. Edasi aetakse kodanlikke ja rahvuslikke meeleolusid välja proletaarse internatsionalismi abil, venestuse läbi saadakse enesele edupositsioone kadakliku kultuurikihi suhtes. Pärast vene despotismi taandumist on esirinnas jälle kadakad, kellele oponeerivad USA meelsed rahvuslased, kes kosmopolitismi meeleldi venestajatega segi ajavad. Kosmopoliidid vastandavad ennast jälle USA-le, truualamlikult kaasa lauldes eurohümne.
Sellises düsfunktsionaalses suhtevõrgustikus viskleval noorel põlvkonnal mõistlik valik üldse puudub! Järelikult distantseerutakse ennast igasugusest eestlaslikust liikumisest üleüldse, valitakse ükskõikne ja ignorantne hoiak.


*


Praeguse sõltuvussuhte dominantne komponent on euroopalik konsumerism, mille sees ja üle domineerib omakorda anglo-ameerika kosmopolitism. Ajaloolistel põhjustel on hääbuvas positsioonis kommunistlik-venelik ideoloogia sellest sünnitatud mentaalsete hoiakutega, mis on transformeerunud kosmpoliitseks multikulturalismiks.
Püsivalt allaheitlikus positsioonis on rahvuslik ideoloogia. Düsfunktsionaalse suhtevõrgustiku tulemina on see ideloogia väheveenev ja ei suuda kuidagi ligi tõmmata noori inimesi. Kommunistliku ja vene despotismi sigitatud värdhoiakud ja kommunistliku nomenklatuuri korruptiivsus on euroopaliku konsumerismiga ristamise tagajärjel moondunud idaeuroopalikuks, kogu endise eurooplust ähvardavaks korruptiivseks vaateviisiks, mis ilmselt saab praeguse valitseva ideoloogia üheks lagundajaks.
Hästi omandatud meetodiks on sumomaadletaje seas hästi tuntud viis vastase energia suunata endast mööda, ringist välja. Veidi hogu juurde, ja kogu rahvuslik opositsioon on käpuli, ringist välja ja omavahel tülis mõne monumendi, mõne piirijoone pärast.
Milline võiks olla positiivne programm selle sõltuvussuhte transformatsiooniks sellisesse vormi, mis meie rahva säilimise, arenemise ja õnne jaoks kõige parem on?

Paratamatult väikerahva sõltuvussuhe oli, on ja jääb. Ellujäämistingimusteks on: rahvusliku ideoloogia domineerimine, mis harmoneerub maailmas praegu idanevate uute mõtteviisidega. Põhiline allaheitlike rahvaste mure on ühtsuse saavutamine, vastusaamine jaga ja valitse tüüpi lõhestatustele.
Selle muutmiseks jääb püsti ikka seesama Liivi lillesideme probleem, rahva enamiku osa ühendamine ühe rahvusliku aate, ühe motiivi alla. Selleks on aga meil tarvilik kõik või enamik poliitilisi liikumisi läbi valgustada luubiga, mis näeks läbi võimulepürgijate omakasulised motiivid, ei halastaks korruptandile ja riigivargale, olgu ta sõnades antikommunist, roheline, sotsiaaldemokraat, reformar, rahvaliitlane või K erakonnast. Rahval praegu sellist jõudu ja teadmist ei paista olevat. Isegi need vähesed jõud, mis midagi üritavad saavutada, jäävad kinni kuhugi monumendi juurde. Nad ei jõua meie aja põhiprobleemide juurdegi, enne lähevad nad tülli küll ühe või teise tühiasja peale. Minevikku pööratud pilguga edasi minna ei saa. Võiksime mõista, et võõrad jätavad siia maha vaid neid jälgi, mis meil juba ees on. Meie aja põhiprobleemiks ei ole siia jäetud kommunistlike, natsistlike või mistahes ismide jäänukid ja idud. Meile ei hakka need asjad niisama lihtsalt külge.
Meie mureks on alati meie oma eliit, selle võimetus ühtseks, solidaarseks, rahvuslikke huvidega kooskõlaliseks liikumiseks, omakasu valitsemine, korruptiivsus, rumalus ja ahnus. Võimalik, et selles on midagi soome-ugrilikku, paremad ja targemad meist ei ihka võimu, pigem tahetakse olla omaette ja parema meelega laulja, näitleja, kirjanik, luuletaja. See paneb erilise rolli rahva kestmisel selle keskmisele osale. On keskmik moraalselt terve ja tugev, kestab ka Eesti edasi. On seegi ära mädanenud, ei ole loota ka rahva püsimajäämist.

Mistahes liikumine, mis Eestis tekib või transformeerub mõnest vanast, korrumpeerunud ja pehkinud parteist, peaks arvesse võtma, et üheks aluspõhimõtteks peab olema koostöösoov ja dialoogilisuse printsiip.
Liikumine on juba ette surnud või negatiivne, kui tema põhiliseks probleemiks on naaber, keegi teine, kes ei tee või ei talita nii nagu meie. See probleem ei tohi olla valimisvõitluse hetkekasu ajel või muul ajal iialgi esimesel kohal. Sisulise arutelu asemel on alati oht libastuda teisejärguliste küsimuste sohu, vastolude ja vihkamise õhutamise libedale jääle. Selle nõude eiramine on iseloomulik peaaegu kõigile Eesti poliitilistele liikumistele. Esimesena otsitakse üles oma rahvusest vihamees ja selle toel ja õhutusel saadakse kokku oma programm, mis erineb, vastandub, näitab kätte õige teeotsa erinevalt teisest.
Siin pole midagi imelikku, ka lahutavas perekonnas või mõnes muus ühenduses ei pruugi tema eksistentsi lõpu eel olla seis sugugi positiivsem. Psühholoogiliselt on palju asjalikum analüüsida omi vigu, oma liikumise hädasid, omade kaasvõitlejate või sama meelelaadiga inimeste probleeme, korruptiivsust. Saab oma liikumine selles osas puhtamaks, selgemaks räägitud, saadakse rahulikumalt rääkida teistest.
Kuna praegused põhiliikumised, eriti IL + Respublica, samuti Keskerakond, aga ka sotsiaaldemokraadid ja ka rohelised enamasti jagelevad ja nägelevad teiste silmis palkide tagaajamise teel, ei ole neist loota ka Eesti elu edasiviijaid. Kogu aur läheb ära teisejärgulise nääkluse peale, rahvast kütkestatakse probleemidega, millel pole reaalset tähendust.
Lakmuspaberiks sellise soovi tekkimisele või puudumisele võiks olla mitte mingi väljast pealesurutud programmipunkt (Euroliitumine, NATO on välise surve tulemina sellise “üksmeele” saavutanud), vaid mõni sisemiselt oluline punkt: näiteks meie demograafiline poliitika.. Vastavate programmipunktide kirjutamine parteiprogrammidesse ei tohiks olla rahvuslikult meelestatud inimestele keeruline. Selleks on vaja ressursse ning pühendumust ning nende ressurside optimaalse jaotamise osas peaks ometi olema võimalik üksteisega kokku leppida?

Igasuguse koostöölise tegevuse põhiliseks eelduseks on ausus ja omakasupüüdmatus enese ja teiste suhtes. Koostööd ei saa edendada oma taskute täistoppimise mentaliteedi tingimustes. Järelikult on vaja igast liikumisest, eranditult igast, saada lahti korruptantidest ja riigivarastest. See ülesanne on laiem, kui kommunistliku mentaliteedi nõiajaht meie riigiorganistest, mida sageli peetakse võluravimiks. See ülesanne on konkreetne ja selge, sest ei tegele niivõrd kuivõrd kellegi parteilise kuuluvusega või vaadetega, vaid konkreetsete kuritegelike viisidega võimu juures olles rikastuda. 15000 tonni vilja vargus jääb strateegiliste varude suhtes kuritegelikuks varguseks sõltumata sellest, mis parteilane sellega hakkama sai, altkäemaks 500000 krooni jääb selleks sõltumata selle pakkuja parteilistest vaadetest ja teenetest.
Kui ravi esimene etapp, poliitilise dialoogi teke ja koostöövaim on taastunud, võime rääkida ka edasistest visioonidest. Praegu olulisi, peaegu üliolulisi tegevusi peaks ometi jaguma, mis ei nõua niivõrd visioone, kui ühistegevust:näiteks lisaks demograafia probleemidele:
* peatada narkomaania levik. Lihtsad retseptid - korruptiivne kohtuvõim vahetada välja, karmistada narkodiilerite karistusi, luua sundravi asutused narkomaanidele, erikoolid noortele narkosõltlastele…
* kaardistada ja vähendada emigratsioonilaine negatiivseid tagajärgi. Kiire ja efektiivne palgatõus strateegiliselt olulistes valdkondades (õpetajad, tuletõrjujad, politsei). Lugeda kõigepealt üle nii need, kes töötavad välismaal, kui need, kes jäänud ja plaanivad minna, teha nende probleem endale selgeks ja selle alusel keskenduda lahenduste otsimisele.
* Tõsta lõpuks ometi teaduskulutuste osa Euroopas aktsepteeritavale tasemele. ….
Lühidalt, praegusi lihtsaid, kuid samas tahte testimise osas kriitilisi taktikalisi "kui" teste on piisavalt, mis näitavad kätte Eesti ühiskonna tervisliku seisundi. Kui mõni neist testidest on tehtud edukalt saab rääkida ka suurematest visioonidest - mõnest Eesti Nokiast, näiteks e-riigist mõne võimsa, rahvusvahelise mainega programmeerimisfirmast, mõnest kõrgtehnoloogiafirmast, Nobeli preemia pälvinud teadlaste grupist, ülipopulaarsest turismimagnetist nimega Eesti etc… Alustada tuleks aga alati lihtsamatest, selgelt mõõdistatavatest probleemidest, siis on alust ka suuremateks visioonideks. Sellega ma ka lõpetan, positiivset osa saaks arendada lõputult, kui kõik need osised mingis kohas eeldavad liiga palju kui-sid, et neist rääkida.

Sildid:

aprill 22, 2008

Müüdav müüt valgest surmast:




Ühed vältimatud ja vajalikud ained meie organismile on suhkrud, süsivesikute teatud alamklass. Väga palju keha biokeemiat keerleb nende ainete ümber, eriti glükoosi ümber, millest saab toitu aju.
Suhkru(te)ga ei ole tänapäeva inimesel kõik korras. Üldiselt sööb ta neid aineid pisut liiga palju. Kui päevasest energiast 1/20 osa on suhkrute päralt, on keha seisukohalt kõik ideaalne. Kui aga enam, peab selle suhkru millekski ümber töötlema, tekitama varusid, veres ringleva liigse glükoosiportsu sealt ära toimetama.
Kui selle peremehe kapriisid liiga kestvaks ei kujune, saab terve keha sellega üldiselt ka suurepäraselt hakkama.
Ühel ilusal päeval aga võib juhtuda, et peremehe organism suhkruga normaalselt enam toime ei saa.
Algab see vahest teatud kohtade paksenemisest ja polsterdumisest kehal: näiteks parimates aastates mehele tekib ette õllekõhuke. Keha nõuab mingil põhjusel järjest süüa. Peremees teebki seda, kuid rakkude vajadusi täita ta ei suuda. Toitu on, aga rakkudeni see ei jõua, aga kui jõuabki, siis juba varudesse, rasvana.
Vahel on ka nii, et keha toiduvarudega võiks olla kõik kombes, näljatunne aga püsib - veres on suhkrut liiga vähe. Signaal, anna aga juurde, söö midagi, täidetakse, see suhkur aga reguleeritakse jälle veres liialt madalaks.
Seda tööd teevad meie kõhunäärmes, niinimetatud Langerhansi saarekeste peal toodetavat kaks hormoonainet: insuliin ja glükogeen.
Need ained ise "midagi ei tee". Nad on sõnumitoojad. Kui veres on suhkrut liiga palju, hakkavad saarekesed tootma hoolega insuliini. Kui suhkrut liiga vähe on, toodetakse saarekeste peal juurde glükogeeni ja insuliini tootmine peatatakse.
Terve organism suudab neid aineid õieti tõlgendada ja rakud "tõmbavad" verest üleliigse suhkru enda sisse, muundades selle kasulikuks energiaks või varudeks, kui insuliini on rohkem.
Kui aga glükogeeni rohkem liigub, on see sõnum maksale ja rasvarakkudele: hakake tootma glükoosi, tõstke veresuhkru taset.
"Kogu tõde" suhkruhaigusest (aga ka kõikidest teistest haigustest) on ammutatav Eno Raua "Naksitrallidest": kehas peab valitsema tasakaal. Selle asja arstiteaduslik nimetus on homeostaas ja nii algavad kõik füsioloogilised piiblid tasakaalu mõiste selgitusest.
"Naksitrallid" hoolega läbistudeerinud tudeng saaks tõenäoliselt eksmali veidi enam, kui tavalise F-i, kui ta võtaks vaevaks see tekst tõlkida endokrinoloogia keerulisse keelde.
Endokrinoloogia ongi teadus organismi sõnumitoojatest molekulidest ja nende tootjatest ja nende tarbijatest (retseptoritest), nende tootjate ja tarbijate vahelistest ebakõladest ja hädadest.
Selle teadusega selle suhkruhaigust käsitlevas vormis on tänapäeval praktiliselt igaüks tuttav. Kes veel ei ole, küll ta varsti jõuab! Elu lahinguväli tutvustab ellu jääda soovijale, selle sõjateaduse mõisteid nii ehk nii.
Meie kaasaegne meditsiin ongi sõjameditsiin, kuna kogu keha on muudetud konsumerismi üheks lahinguväljaks. Keha oma ainetega ja oma mõtetega on pidevalt tasakaalust välja, s.t. on sõjaolukord. Mille vastu aga sõditakse? Selgub, et see sõda on kodusõda. Sõda peetakse omaenese keha sees peituvate vaenlastega, kes kehastavad ühes või teises vormis mingit tõbe. Kord on süüdi üks aine või bakter, kord teine. Kahjuriteks aga ei sünnita, kahjuriteks muudab ühe või teise aine organism ise. See kodusõda käib pideva terrori tingimustes ja vahel ründab nõrgestatud organismi ka mõni tõeline välisvaenlane, kes nõrkuse oma huvides tahab ära kasutada.
See kodusõja olukord, kuhu tänapäevane inimlaps sünnib, ei ole sellisena kestnud kuigi kaua: veidi enam kui sada aastat. Oleme jõudnud faasi, kus paljud on sõjast väsinud. Hüsteeriaist ollakse tüdinud, tahetakse tasakaalu tagasi. Tasakaaluni jõudmiseks tuleks aga läbi käia pikk tee ja lepitada asjaolud ja ained enese sees. See ei ole sugugi lihtne, kuna juhtimiskeskused- meie ajud - on halvatud ideest sõdida võiduka lõpuni. Võidukas lõpp sõduri jaoks aga tähendab ikkagi vaid ühte nimetut või nimelist hauakääbast, ei midagi rohkemat! Ei saa sõlmida rahu, välis- ja sisevaenlane ei lase! Ei saa lõpetada tulistamist, sest muidu laskemoonatootjad jäävad nälga: meie heategijaid ravimitootjaid ei tohi aga nälga mingil juhu jätta!
Meie veel mitte lõppeva saja aastase kodusõja tulemina on meie keskkond igat sorti saast- ja rüüstainetest pungil. Kord oli vaja kaevandada kulda või hõbedat Ameerikas. Selleks paisati keskkonda tohutus koguses elavhõbedat. Siis oli vaja sõita moolokitega kiiresti ühest kohast teise, punktist A punkti B, et tarbimissõjas efektiivne sõdur olla. Selle mooloki kütte paremaks ärapõlemiseks pandi selle sisse pliid. Nüüd on planeet täis pliisaastet, aga ka sellest sünnitatud tubakateaduse monograafiaid (Robert Kehoe kui seda tüüpi teaduse klassikaline esindaja).
See loetelu on praktiliselt lõputu. Meie lahingumoonatootjad leiutavad iga päeva uusi pille või aineid, mis ühes või teises vormis aitavad meil konsumerismi lahinguväljadel paremini sõdida. Kaasaegse keemiatööstuse leiutatud ainete hulk on jõudmas varsti 100000 piirini ja ikka veel ei ole sellest küll. Nende ainete kõrvaltoimed kedagi ei huvita. Tähtis on võita see "viimane" lahing enne tuhandeaastase rahuriigini jõudmist. "Viimast" lahingut aga ei tule ega tule.
Ikka ja jälle selguvad häirivad asjaolud. Näiteks mõni aine ronib atmosfääri kõrgkihtidesse ja lõhub osoonikihi ära. Saame kiiritada, mis teha!
Me ei taha ju koopasse tagasi, eks! Sõjaolukord, siin laastud lendavad nii ehk nii.
Sõdurid tahavad sõja vaheajal ka süüa saada, koos tsirkusega. Selleks on vaja kasvatada järjest rohkem ja rohkem toitu ja seda ei tohi jagada teiste looduse olelusvõitluses osalejatega. Neist on saanud kahjurid ja kahjurid tuleb hävitada. Hävitamise tagajärjel kahjurid aga ei suregi ära. Hoopis kahjureid hävitama pidanud ained lendlevad ringi, koos millegipärast mitte ära kaduvate kahjuritega, kes neid hoopis levitada aitavad.
Lõpuks need ained, pestitsiidid ja herbitsiidid, jõuavad jälle meie toidulauale tagasi, luues uusi vaenlasi meie enese sees.
Midagi ei ole veel katki, räägivad sõjaideoloogidest Ehrenburgid edasi. Vaenlast tuleb rohkem vihata, näiteks on kuritegelik ennast mitte vaktsineerida. Isegi kui iga kümnes sellel lahinguväljal langeb, on see paratamatu käik, lahingus laastud peavadki lendama.
Iga asja vastu peakski aitama vaktsiin: lahingumoona tootjatelt oodatakse nüüd abi isegi saastainete poolt tekitatud tõbedele, tahetakse vaktsiini suhkruhaiguste, vähkide ja kõikide teistegi krooniliste tõbede vastu, taipamata, et nende raviks on vajalik rahuolukord. Sõjaolukorras planeedil nende tõbede vastu rohtusid ei ole.
Millal tuleks kasvõi esimene rahukevad. On see hääletu?
Järjest rohkem inimesi jõuab selles saja aastases sõjas järeldusele, et midagi on valesti. On vaja rahu. On vaja hakata puhastama planeeti sõja jäätmetest ja vaadata, kuidas selle saaste keskel edasi elada saab.
Üheks hirmutavamaks tulemiks sõjas on aineteklass, mille jaoks Theo Colborn võttis kasutusele mõiste "endokriinsed katkestajad". Eestimaal on see mõiste pea tundmata.
Raamat, mille Colborn kirjutas, kannab pealkirja "Our Stolen Future": ("Meilt röövitud tulevik"). Mida kiiremini see maakeelde tõlgitud saaks, seda parem.
Peale tavaliste mürkide on 20. ja nüüd juba ka 21. sajandi keemiatööstus loonud enese teadmata salalike mürkainete klassi, mis ei tapa kohe. Kohe tapvad ained selguvad kiiresti, isegi pisut pikematoimelised mürgid ehk kantserogeenid selgitatakse välja. Seevastu endokriinne katkestaja tegeleb organismi sees väga salaliku tegevusega:
ta kas mängib organismis ise sõnumitoojaid või levitavad sõnumitoojatele risti vastupidist sõnumit, blokeerides selle toime.
Selline salalik vastuluuretegevus pikapeale tekitab väga hirmutavaid efekte. Näiteks suutsid inimesed luua putukamürgi nimega DDT ja selle aine laguprodukt DDE suudab hästi imiteerida naissuguhormoonide, östrogeenide tegevust. Ärge laske ennast eksitada, need hormoonid, östrogeenid on iga normaalse mehe organismis samamoodi olemas, neid peab olema aga piisav arv. Liiga palju neid või nende matkijaid, või liiga vähe, igal juhul toob see probleeme nii meestele kui naistele, k.a. soolise identiteedi probleemid!
Millegipärast tuleb nii välja, et vähemalt senini moodustavakdi endokriinsete katkestajate lõviosa östrogeene matkivad ained. Tõsi, see tõenäoliselt peegeldab vaid meie teadmatuse taset. Me lihtsalt ei tea, mis kaost 100000 kemikaali planeedil on tekitanud/tekitamas.
Tundub uskumatuna, aga Maal ei ole tulnud taluda enne Homo Sapiensi loodut sellist sõjaolukorda. Tasakaalulises olukorras ei ole olnud vajadust leiutada ja petta, organismi metabolismirajad on olnud hormoonide osas ühesugused juba miljoneid aastaid.
(metabolismirajad ehk ainevahetusrajad on need salapärased sõjaskeemid, millega biokeemikud oma lahingvälja kaardistavad ja asjatundja loeb sealt välja selle, kuidas ühest ainest saab teine)
See tähendab, et tegelikult, hoolimata olelusvõitluse näilisest sõjaolukorrast, on looduses alati valitsenud rahu. Vaid mõni asteroid on seda rikkuma pääsenud. Praeguse 100 aastase sõja lahingumoona laguproduktide vastu on loodus peaaegu kaitsetu. Tänu oma kiirele kohastumisele on üks hävimatu võitja selles sõjas vist siiski bakterite hõim.
Keerukamatel organismidel on siin tunduvalt raskem ellu jääda.
Kuna hormoonsüsteem on välja arenenud rahuolukorras, ei ole sõnumitoojaid väga palju vaja, sidesüsteeme ei ole väga palju dubleeritud. Nende ainete toimimiseks vajalik kontsentratsioon on väga väike, piisab isegi ühest molekulist miljoni kohta, isegi miljardi ja isegi triljoni kohta, selleks, et sõnum saaks levitatud.
Just suguhormoonide üliväiksed vajaminevad kogused organismi sees teevad nende matkimisega tegelevate kemikaalide tegevuse ülimalt ohtlikuks. Kogused, mis teatud organismi elutegevuse vussikeeramiseks on vajalikud, on ÜLIVÄIKESED.
Võtame sellise äärmusliku näite: kontsentratsioon üks triljondik (10 astmes -12) tähendab ühte veepiiska 600 vedelikuga täidetud raudteetsisterni keskel. Sarnasest kogusest ometi piisab mõõdetavate mõjutuste saamiseks rottidel ja nende järglastel.
Bruce Willise stsenaarium nanomaailmas on igapäevane reaalsus! Üks kangelane võib väga hästi päästa või hukutada organismi!

Ka loodusest leitakse üha hirmutavamaid märke sellest, et need üliväikesed kogused mõjutavad emade veel sündimata lapsi väga ohtlikult.
Me ei saa väita, et meid ei oleks hoiatatud. Hoiatused on antud ülimalt selgelt. Kui naiste parema raseduse kulgemiseks leiutatid tabletid toimeainega, mille koodtähistuseks on DES, siis tulemina sündinud järgmine põlv oli sageli viljatu, tal olid mitmed muudki hädad, k.a. seesama suhkrutõbi.
Veel hirmutavam on käteta-jalgadeta sündinud laste juhtum. See võinuks ometi kainestada inimesi, kuid ei teinud seda. (talidomiid)
Looduses oli samasuguseid hädasid võimalik jälgida küll kajakate, kotkaste, beluugade probleemidena. Eriti heaks katselaboriks on Suur Järvistu Ameerikas, näiteks ühenditeklass koodtähistusega PCB (kasutati elektrotehnikas kuni 1970 aastateni) on selle Järvistust kalapüügi ja nendest toitumise muutnud enesetapjalikuks tegevuseks.
Üks katse, kus mõõdeti emasid ja nende järeltulijaid, kes sõid sageli nende järvede kala võrreldes nendega, kes ei söönud, tõi välja, et võrreldes kontrollgrupiga tikkusid nende lapsed arengus maha jääma ja nende IQ oli 11 aastaselt keskmiselt 6 palli madalam.

Üks väga hirmutav tulemus on tänaseni "poolsalajane". Meeste sugurakkude arv on viimase poole sajandi jooksul kahanenud KAKS korda. See tähendab, et 2000 sündinud poisslaps, muidu ehk tervegi, toodab sugurakke 2 korda vähem, kui 1950 sündinud.
Looduse varude tõttu see probleem ei ole takistanud veel mind järeltulijaid saamist. Aga minu lapselapsed, kas neid peab hakkama sigitatama katseklaasides ja kas inimesed saavad üldse selle probleemiga toime? Praegu selle sugurakkude arvu kahanemise põhjust ei teata, veel hirmutavam, isegi ei uurita väga põhjalikult.
Pistame pea liiva ja võitleme edasi oma lähilahinguid, see on enamiku deviis!
Praeguse sõjameditsiini jüngrid kindlasti kisavad kohe selle peale - naeruväärne, ei ole mingit probleemi. Niinimetatud "tõenduspõhine meditsiin", ravimitööstuse poolt finantseerituna, produtseerib kibekähku kõikvõimalike "paanikatekitajate" kiuste nagu varukast uuringuid, mis näitavad, et midagi on jälle mõjuta: ei mõju tiomersaal, ei mõju,
asjatu paanika!. Ei mõju mobiilid, paanika! Ei tee midagi plastmassid, ei tee! Paanika!
Sõjaolukorra hüsteerias see korralekutsumine toimib ja sõda saab jälle pidada mõni päev edasi.
Kuid kas see saab jätkuda lõputult?
Kuid küllap jätkan neist teemadest edaspidi põhjalikumalt.

Selle jutu lõpuks üritan lahti kirjutada "valge surma" müügimüüti, mille jätkuna vaatlen keemikute produtseeritud suhkruasendajaid ja nende mõju inimeste tervisele.
Suhkru probleemi klassikalises ühiskonnas ei olnud tegelikult olemas. Inimesed elasid vanal ajal tegelikult üsna tervetena. Kui nende homeostaatiline olukord, tasakaal mingil põhjusel hävines, saabus surm ka tavaliselt kiirelt - pikki kroonilisi vaevusi tunti üldiselt harva.
Tsivilisatsiooni areng tõi kaasa ka suhkruhaiguse kiire leviku. Loomulikult üksikute juhtudena esines seda tõbe ka varem, kuid tõelise epideemia mõõtmed saavutas see häda 20 sajandil, eriti selle lõpukümnendil.
Esimeseks süüdlaseks sellises olukorras on alati sõdur, kes ei sõdi õieti. Kas tema geenid ei ole kohased, või ei käituta õieti. See meetod on väga mugav - süüdistada kõiges patsienti, tema eluviise, tema geene. Kuna see on kindlasti peaaegu õige, lahingu tulemi tõesti määrab sõdur (aga sõja käiku mitte), siis on see müüt ka väga petlik.
Ometi ei ole kuidagi loomulik, et vaevalt 20 aasta jooksul mitmekordistub ühe haiguse põdejate arv. Näiteks Austraalias on 20 aasta jooksul suhkruhaigete arv kolmekordistunud. Mõnel pool rohkemgi. Eriti hullult kannatavad millegipärast põlisrahvad - Pima indiaanlaste täiskasvanud elanikkonnast põeb suhkruhaigust 70%!

Tervishoiustatistikud üritavad meid panna uskuma, nagu oleks see meie ohjeldamatu õgardlikkuse tagajärg ja tulevikus peaksime seda tõbe kannatama hakkama veel suuremal määral. Räägitakse järjekordsest patsientide arvu mitmekordistumisest meie halbade kommete ja pattude tõttu aastaks 2030.
Kas see ei ole siiski väga sarnane keskaja preestrite manitsemistega katku ajal?
Kahjuks on tänapäevase konsumerismi kõige jälestusväärsemaks jooneks see, et kõigest lõigatakse kasu ja seetõttu kõik negatiivne võimendub.
Suhkruvastase ristikäigu tõttu ei ole tänaseni suudetud leida suhkrutõve tekkimise tõelisi põhjuseid. Seevastu selle tõve leevendajate käive on vaid kasvanud. On seda olukorda üldse vaja muuta?
(Ma lõpuks siiski toon ära 2 teedrajavat tööd suhkrutõve uurimisevallas, mis annab lootust: toru lõpus võib paista valgus)
Alates 1965-ndast aastas, kui leiutati suhkruasendaja nimega aspartaam, tekkis turule veel üks suhkrusõjast väga huvitatud osapool: kaasaegne toiduainetetööstus.
Esimesed 16 aastat, aastani 1981, kulus sellel tööstusel siiski Ameerika Toidu - ja Ravimiameti (ingl. k. lühend FDA) kangekaelsuse murdmiseks.
Kuna silmapiiril terendas väga suur kasum, saadi kangekaelsete teadurite vastupanu murdmisega ka lõpuks hakkama. Mis sellest, et kümned uurimused tõendasid vastupidist, leides massiliselt igasuguseid kõrvalefekte. Nende kõrvale tekkisid nagu seened alati ka igat sorti tootjauuringud, mis ime küll - mitte kunagi midagi ohtlikku ei leidnud.

Nüüdseks on see aine leidnud tee vähemalt 5000 tootesse, k.a. Eestis ntx.Lotte limonaad, kali, kõikvõimalikud kalorivabad joogid. Kõigele lisaks sai sellele juurde lisada võlusõna tervislik ning see tõesti müüs ja müüb.
Müüt valgest surmast müüs ja müüb edasi, kuna see ei ohusta ühtegi tootjat, pigem tõstes nende käivet.
Selle pimeda toru lõpus siiski paistab ka valgust. Selle tõestuseks katsun veidi refereerida hispaania uurijate poolt viimastel aastatel tehtud uuringuid, mis üheks võimalikuks (pea)süüdlaseks asetavad
"süütu" plastmassipudeleist ja konservidest meie organismi lekkiva ollusele nimega bisfenool - A. On siiski märke, et mitte ainult BPA üksi, vaid ka teised katkestajad on tal siin tõhusaks abiks, eriti dioksiinid, aga ka paljud muud ühendid keskkonnasaaste osakonnast.
Kuid ärgem unustagem, selleks, et meditsiini peavool seda tunnustaks, kulub tõenäoliselt üsna palju aega. "Paanikaosakonna" vastas on organiseerinud plastmassitootjate jõud ja leitud on isegi vabatahtlikke, kes ollust kooditähistusega BPA on nõus vabatahtlikult manustama ja näitama, et nendega, näete midagi ei juhtunudki.
( see pole uus viis, Kehoe sai Pb ohutuse tõendamisel kuulsaks sellega, et värbas oma katsetesse inimesi, kellele iga päev "ohutu" kogus Pb-i sisse manustati. Neil ei läinud nii küll nii halvasti, kui Beethoovenil, kuid vaevalt, et nad sellest tervemaks said).
Mida siis teeb Bisfenool A, ehk BPA inimese organismis?
Peamiselt mimikeerib östrogeenide tegevust ning need ei mõjusta ainult seksuaalset käitumist.
Ka insuliini ja glükogeeni reguleerimisel on millegipärast oma osa östradiol 17beeta nimelisel östrogeenil. Ning siin, nii insuliini tootvate pankrease beetarakkude, kui ka glükogeeni tootvate alfa rakkude puhul on BPA l oma osa mängida.
Pankrease beetarakkude östradioli retseptoritele kinnitudes paneb ta need rakud rohkem insuliini tootma ja ladustama.
Kui nüüd insuliini vajadus tekib, kas kohe, või ka hiljem, on eraldatud insuliinikogused liialt suured, tekib hüperinsulineemia.
Veresuhkru tase on esialgu anomaalselt madal.
Organism reageerib sellele nii, et lõpuks kujuneb välja insuliinitundetus ning lõpuks ikkagi kõrge veresuhkru tase, koos liigse kehakaalu ja muude hädadega, näiteks ateroskleroos.
Ka alfarakkude glükogeeni eraldust BPA pärsib. Nii ei oska organism reguleerida ka olukordi, kus veresuhkrut on liialt vähe.
Ühesõnaga, selle regulatsiooni mittekorrasolek tingib terve paketi vaevusi ja üheks nendeks on diabeet 2, millega võib kaasneda hiljem ka nende kõhunäärme beetarakkude hävinemine või võimetus insuliini toota, nagu diabeet 1 korral.
Ja nüüd vaatame seda ravimifirmade käibe ja kasumi seisukohast.
Mis kasu oleks tõendada seda, et diabeeti põhjustab keskkonnasaaste?
Selle kõrvaldamisel kaob käibest suur hulk patsiente, kes igapäevase diabeetikuna kindlustavad ravimifirmadele püsiva leiva.
Miks mitte propageerida tervislikke eluviise, suhkruvaba dieete (kindlustab aspartaamitootjate kasumit), ülekaalulisuse vastaseid tablette ja operatsioone
(mis võib lõppeda aneemiaga ja diabeetiku ennaegse surmaga).
See kõik garanteerib käibe.
Seevastu keskkonnasaaste tuvastamine selle haiguse ühe tõukejõuna toob kaasa vaid probleeme saaste produtseerijatele (toiduainetetööstus, pakenditööstus), ravimifirmadele (käibe vähenemine), meedikutele (patsiente on vähem).

1. BPA (ja ka DES takistavad glükagooni eritust, s.t. madala veresuhkru korral vajaminevat regulaatorit:
http://www.pubmedcentral.nih.gov/articlerender.fcgi?artid=1280335

2. BPA aga tekitab insuliini liigeritust, hüperinsulineemiat, millele järgnevalt areneb
välja insuliinitundetus ning seejärel diabeet 2.
http://www.ehponline.org/members/2005/8451/8451.html



3. Mihkeli Zilmeri pikem ülevaade sellest, kuidas süüa:

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=174979


4. Theo Colborn, "Our Stolen Future"
http://www.amazon.com/Our-Stolen-Future-Threatening-Intelligence/dp/0452274141

5. Üks asjalik blogi diabeedi teemadel:
http://diabetesupdate.blogspot.com/

6. Diabeedist ja keskkonnast:

http://findarticles.com/p/articles/mi_m0ISW/is_286/ai_n19170432

7. ja nii edasi ja nii edasi...

http://www.drcranton.com/nutrition/plastics_diabetes_obesity.htm

aprill 20, 2008

Stevia Rebaudiana



Pildil on üks mõnus ja kasulik taim: Stevia Rebaudiana.
Eesti keeles kutsutakse seda taime Paraguai suhkruleheks või lihtsalt steviaks. Tartu "Seemnemaailmast" on saadaval selle taime seemned.
Tellige seemnemaailm.ee -lt või käige Tartus Annelinnas Seemnemaailma poes ja ostke
(Tartu, Sõpruse 8).
Praegu on sobiv aeg seemne muldapanekuks kasvuhoonesse või omale potti aknalaual
(õigemini mulla peale, seemned on väga väikesed ja kui väga sügavale pista, taim ei võrsu, esimene isiklik ämber on siin juba läbi tehtud).

Kõige vajalikum oleks stevia kasutuselevõtt suhkruhaigetel tehislike magusaasendajate asemel ja on väga kahetsusväärne, et sellest suhkruasendajast nii vähe räägitakse.
Stevia lehtedes sisalduv magusaine steviosiid on kõrvaltoimeteta erinevalt sünteetilistest magusainetest. Neist kõige kurikuulsam on vahest aspartaam ning paljudel diabeeti põdevatel inimestel tuleks teadvustada selle suhkruasendaja ohtusid.
Kes soovib neid vältida, neile olekski väljapääsuks selle suhkrulehe kodune kasvatus.
Kahjuks on toiduainetetööstus pikka aega Steviat ignoreerinud.
Ka Eestis torkab silma märkimisväärne ükskõiksus taime kasulike omaduste osas.
Kui sisestada märksõnad diabeet ja stevia, leiab vaid ühe foorumi, kus sellest räägitakse. Samas on väga levinud arusaam, et kõige ohutum suhkruasendaja on aspartaam (E951).
See kahjuks ei ole nii. Aspartaam ei ole ohutu suhkruasendaja, hoolimata sellest, et seda ainet laialdaselt kõikjal kasutatakse -- nii ravimitablettides, karastusjookides, limonaadides. (ntx Lotte limonaad, kaljad etc...)
Väga oluline oleks selle magusaine kontrollimatu kasutamisega seotud ohtusid teadvustada.
Kahju, et Eesti Diabeediühingus seda ei ole tehtud ja peetakse seda ohtlikku ainet ikka veel ohutuks. (mis ei tähenda, et diabeetikute ühingus tehtus ei vääriks täit tunnustust)
Samas puudutab suhkruhaigus 2000. aasta andmetel 40000 inimest Eestis, lisaks veel 10000 inimest, kes pole veel diagnoosi saanud. WHO ennustab suhkruhaigete arvu KAHEKORDISTUMIST ajavahemikus 2000-2010. Mul polnud mahti otsida päris täpselt statistikat selle haiguse leviku praeguste numbrite kohta. Kes leiab, olen tänulik lingile, kus see kirjas.
Kontrollin edaspidi üle selle haiguse leviku hirmuäratava statistika.
Midagi on väga viltu meie keha biokeemiaga ja selle põhjuseks ei ole parem diagnoosimine ega isegi mitte halvenenud toitumisharjumused. Midagi on väga valesti ja selle "millegi" üks osis on kindlasti sünteetiliste E - ainete kontrollimatu levik, k.a. "ohutu" aspartaam ning keskkonna ja toidu saastumine mitmesuguste mürkidega.

Kirjutan aspartaamist põhjalikumalt edaspidi, nüüd veidi veel Steviast.
See suhkruleht on laialdaselt kasutusele võetud Jaapanis ja Hiinas. EU-s tuleb vist veel kaua oodata seda aega, kui aspartaamilt või nüüd uuelt imeainelt sukraloosilt loodusliku stevia peale üle minnakse.
Steviat kirjeldas esmakordselt Moises Santiago Bertoni (vt. 8), kes oma sõbra, keemiku Ovidio Rebaudi auks taime Stevia Rebaudianaks ristis.
Magusa maitse jälile said stevias 1931 prantsuse biokeemikud M. Bridel ja R. Lavielle 1931. aastal, leides stevia lehtedest 8 erinevat glükosiidi. Neist kõige mõjusam magusaine ristiti steviosiidiks ning aine on suhkrust umbes 300 korda magusam.
Niisiis, nii diabeetikud kui ka need inimesed, kes suhkru tarbimist oma ülekaalulisuse, või mõne muu terviseprobleemi tõttu võiksid piirata: tellige omale seemned ja kasvatage ja kasutage!

Eestikeelset materjali suhkruasendajast "Stevia"


1.
http://aiaklubi.ee/index.php?Itemid=2&id=472&option=com_content&task=view

2.
http://anahata.imelaps.ee/suhkur/f.html

3. Seemnemaailma koduleht:
http://seemnemaailm.ee/index.php?about=yes

4. Üks foorum eestikeelses veebis, kus steviate mainitakse.
http://www.diabetes.ee/foorum-teema.php?lk=1440

5. Aga siin lingid suhkruasendajaist, mis "ohutud".
aspartaam on väga OK, steviast sõnagi. Järelikult teadmine sellest suhkruasendajast on suurelt jaolt olematu.
http://www.perekodu.ee/foorum.php?foorum=11&teema=2680
http://www.diabetes.ee/diabetes-artikkel.php?lk=1872
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=3942

www.inimene.ee kodulehelt tekst suhkruasendajatest pikk jutt, steviast mitte sõnagi.
http://www.inimene.ee/pages.php3/04,2830?login=2fcc1b8ccc98b177706e3f47988908b1

6. Üks foorum aspartaamist kasulike linkidega.

http://www.katre.pri.ee/blog/?p=392


7. Steviat sisaldab hambapasta:
http://www.mirra-luxe.ee/cgi-bin/form.cgi/366est?bid=278

8. Urmas Kokassaare kirjutis Loodusajakirjas:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1718_1710.html



9. Ingliskeelset tugiteavet Steviast:

http://en.wikipedia.org/wiki/Stevia

aprill 18, 2008

Bravo, Keberlinski, Bravo!



Üks vana telelavastus on meeles. Mis aastast, ei mäleta, millal nägin, ka ei mäleta.
Mäletan, et lavastuses mängis Jüri Järvet ühte "väga andetut näitlejat" ja Eino Baskin mängis ühte "väga andekat" lavastajat. (pildil on Järvet "Kuningas Lear" rollis).

Stseenis, kus Järvetil alias Keberlinskil (või oli ta Käberlinski) tuleb öelda oma surematud sõnad "Tõld on ees", on Baskinil öelda mälestusväärsed "Bravo, Keberlinski, bravo!"
See lausung sai meemiks vähemalt tollel ajal. Kui mind, algajat arvutispetsialisti kostitati ühes logistilises keskuses (mis on nüüdseks hingusel) sellise epiteediga, ei tulnud mulle selle meemi allikas isegi meelde. See on ka mõistetav, kuna olin just kohvitassi tühjendanud arvutiklaviatuuri peale ja seetõttu just mitte kõige paremas töömeeleolus.
Kuid kõik muundub kuidagi, kui seda puudutab geeniuse vaim. See Keberlinski oli Järvetil kõike muud kui üks "väga andetu näitleja". Ka lavastuse aluseks olnud algtekst sisaldas natuke seda eitust, aga Järvetil oli see mängitud välja võimsaks eksistentsiaalseks probleemiks. Ka seda teksti olen sirvinud, autorit ei mäleta, üks vene autori jutustus oli, kust lugesin, ei mäleta, vist Looming, aga võib olla veel mingi allikas.
Kuid seda meemi veel teatakse mõnevõrra, vähemalt Internet kinnitab seda ja kümme aastat tagasi oli see üldkäibes. Meem ise põhiliselt on humoristlik-irooniline ja tähistab siiski "väga andetut näitlejat", rõhutades alltekstina olukorra lootusetust.
(see sooritus on mul senini meeles kui ületamatu topeltmäng, seda peab nägema Järveti esituses, kuidas EI TOHI öelda "Tõld on ees", see on näitekunsti kõrgpilotaazh).
Eesti e- ja pabermeedias toimuvate "arutelude" suhtes tahaksin sageli samamoodi aplodeerida.
Me ei oska üldse pidada dialoogi. Kõik arvavad ennast väga hästi suutvat esitada monolooge, taipamata, et monoloog saab tuleneda dialoogist, mitte vastupidi.
Juba kõige esimene lause, esimene noot on esitatud valesti.
Seetõttu kõik järgnev on ootuspäraselt juba ette tühistatud.
Kui ma istun hommikul tööle minnes autosse mõttega, et mul on kiire ja et kas kõik ikka näevad, KUI KIIRE mul tegelikult on, ei ole loota sujuvat edenemist.
Seetõttu ei ole väga sügavat mõtet võtte kätte mõne foorumi tekst ja seda analüüsida.
Meil puudub väitluskultuur ja see algelinegi kultuur kahjuks on väga haavatav. Ka kohvikus toimuvad intelligentsete inimeste dialoogi rikuks paratamatult ära mõne jõmmi maandumine vestluslauda. Sinna nahka aga lähevad peaaegu kõik väitlused ja võitlused, puudutagu see mõnda sammast, haridust, muusikat, aborti.

Viimane, aborditeemaline "arutelu" tegelikult saigi selle kirjutise ajendiks, kuid ma ei tahaks sellele siin liiga palju ruumi pühendada, sest see vajaks eraldi käsitlust.
Ütlen vaid ausalt välja oma seisukohta - ma ei poolda aborte mingil määral, aga ei pea võimalikuks neid keelustada. Ühiskonna huvides aga oleks anda edasi selge sõnum - lapsed on meie ühiskonda oodatud, see teguviis ei ole õige, mida te teete.
Vaid teatud selged erandjuhtumid õigustavad aborte, ka need on olemas ja neid tuleb teadvustada. Enamik nendest lastest, kes ema ja isa soovimatuse tõttu vastutust võtta ilmavalgust ei näe, sünniksid täiesti tervetena.
Niinimetatud skeptitsismi "töövõiduks" tuleb pidada seda sõnumit, mida meile edastab tänase päevani Eesti ühiskond: laps siia ühiskonda ei ole oodatud. Vastupidi, te saate karistatud nii oma karjääri mõttes, oma sissetulekute mõttes, kaaskodanike suhtumiste mõttes. 10000 aborti aastas on igal juhul meile liiga palju ja ma oleksin õnnelik, kui nende arv väheneks kasvõi 2 korda.
Kui siin suhtumises muutuks ivakenegi, näiteks kõik aborteerijad maksaksid selle operatsiooni kinni ja see lisaraha läheks sünnitusmajadele!
Ilmselt on viimane aeg ka hakata muutma selle teostamise korda - abordi tegemise aeg on liiga hiline ja see viis, kuidas seda tehakse, lausa barbaarne. Ma ei kuulu ka nende ridadesse, kelle arvates kohe sellel hetkel, kui kaks sugurakku ühinevad, tekib inimene. See rakkude kogum on tänapäevase embrüoloogia valguses siiski esialgu vaid potentsiaal inimese tekkeks. See peab realiseeruma ja kui selles realisatsioonis tekib ebakõla, embrüo hävineb.
Kuid täiesti out on vaatekoht, millekohaselt loode 3 kuu vanuses ei tunne valu, on vaid tomp rakke, midagi sisalikuga sarnast (väga levinud müüt, tingitud meditsiini väärõpetustest, on kujutlus lootest, kes "järgib" evolutsiooni kiirkäiguna, et 3 kuuselt on inimloode mingi "sisalik" ).
Nii et siin peab tegema muutusi ja sõnum ühiskonnalt naistele võiks olla ikkagi täiesti vastupidine - laps siia ühiskonda on oodatud, abort aga taunitav teguviis, mis kahjustab naise tervist, nii nagu suitsetaminegi kahjustab.
Oma vaatepunkti tõi siin ilusti välja Elukultuuri Instituut. Nagu te võite veenduda, ma ei jaga seda vaadet kõikides osades, aga toetan nende inimeste õigust neid vaateid koherentselt esitada. Nii et nende inimeste "tõld on ees" on dialoogis välja toodud. Nendele ei oska ma ette heita seda, mida tuleb ette heita enamikule "võitluses" osalejatele.
Te võiksite teadvustada, et see ei ole sobiv oma ilusate sarvede või suure eruditsiooni demonstreerimiseks. Iga päev teeb Eestis umbes 30 naist aborte, see on hirmuäratav arv.
Teie kohus, sotsiaalministeerium, on peale Elukultuuri Instituudi poolt tehtu tuua välja oma seisukoht. Tasakaalustatuse nõude praegune esitlusviis ei ole mitte midagi muud, kui nõudmine, et Elukultuuri Instituut oma vaateid muudaks.
Ma saan aru, et skeptitsistid ilmselt seda eeldavadki, selline "tasakaalustatus" on nende lipukiri olnud selle veidra liikumise algusaegadest saati. Kõik, kes ei mõtle nii, nagu Vällik, peaksid kohe oma vaateid muutma!
Kuid sotsiaalministeerium võiks siiski käituda mõnevõrra intelligentsemalt. Palun rahastagu siis kas teist portaali või palutagu kirjutada põhjalik analüüs, mis selgitaks SM vaateid, me ei näe teist väljapääsu sellest olukorrast.
Astuda siin kohtulugude tõlda on aga kindel viis igasugune diskussioon juba eos suunata rappa.
Osava manipulaatori jaoks ongi see vahest kõige mugavam võimalus. Linnuke on kirjas, ühiskonna valupunkti üle on vähemasti arutletud. Kõik on saanud välja öelda, mida sülg suhu toob, emotsioonid on köetud üles ülima määrani. Aga pärast?

Kui nüüd "kommunikatsiooni juhid" suudavad välja mängida selles "dialoogis" selle kaardi, et abordivastaseid või isegi mõõdukaid kriitikuid ei ole ümarlauda üldse vaja, et kogu arutelu taandub mingisuguse hämara "tasakaalustatuse" mõiste semiootiliseks analüüsiks, siis on saavutatud tähtis "töövõit".
Sellise mahavaikimise taktika võttis kasutusele Edward Bernays 50-ndatel aastatel ja see tõi talle suurt edu. Need töövõidud on kõik PR teaduse ajaloos märgistatud massimanipulatsiooni klassikana.

Teatud mõttes on selle manipulatsiooniviisi domineerimine diagnoos meie ajale, sest siin peituvad meie aja valuprobleemide tekke juured. Kui meid ei oleks nii halastamatult petetud mõnegi asjaolu suhtes ajaloos, aga ka meditsiinis ja mujalgi, võiksime praegu, 21 sajandi alguses vaadata määratult optimistlikumalt tulevikku.
Praegu aga pean tunnistama, et võim ikka ja jälle kordab vanu õpitud kaarditrikke.
Valelehe mängimine ei ole aga kogu aeg võimalik. Kaardipakk saab otsa, ressurss saab läbi. Valedel on pikad, aga siiski mõõtuvad jalad.
Ainukene võimalus sellele nõiaringile lõpp teha on lõpetada massi käsitlemine rumala eeslina, keda heinte ja õlgede vahel seistes segaduses hoida. See on väga odav viis alguses, lõpus aga on intressid liiga kõrge protsendiga.
Algul on see võib-olla isegi lähieesmärgi mõttes hea, lõpuks aga, kui mass on täiesti võõrdunud probleemide sisulisest analüüsist, oleme lõhkise küna ees.
Iga inimene, kes on huvitatud oma vaadete levimise edust, peaks suutma kõigepealt mõista, et hea oponent on talle eelkõige kingitus, mitte vaenlane.
Need vähesed sõnavõtu ja arvamusvõimelised inimesed on meie ühiskonna väärtus. Kuid et sellest kõigest midagi välja kooruks oleks vaja kõigepealt inimesi õpetama viisakalt väitlema.
Eestlane ei ole keskmiselt rumal inimene, aga praegu ta käitub enamikes probleemide arutelul rumalalt ja sõgedalt. Ma arvan, et see on meie haridussüsteemi väga suur puudujääk ja lihtsa lauskriitikaga seda probleemi ületada ei ole võimalik.
Väidelda ei ole üldse mõtet, kui seda ei osata. Muusika mängimisel seda põhimõtet ju ometi tunnistatakse.

aprill 03, 2008

Oled see mida sööd





Kõik uus olevat äraunustatud vana - paradigmaatilises mõttes sarnaneb uus sageli eelmise ja üleeelmise paradigmaga.
Praegu on küpsemas tõsine uuenduskuur bioteadustes.
Meditsiinis avaldub see paradigmaatiline nihe vanade tasakaaluõpetuste taastärkamises.
See toimub küll teises kuues - keegi ei räägi tänapäeval, nanotehnoloogia hakul enam tõsiselt 4 põhivedeliku tasakaalust/tasakaalutusest. See iidne õpetus aga kajastub tänapäevalgi veel psühholoogiliste põhitüüpide klassifikatsioonis (melanhoolik, sangviinik, koleerik, flegmaatik).
Aga tasakaalust räägime küll, ökoloogias, bioloogias ja meditsiinis.
Inimese tasakaal loodusega ja ainete tasakaal inimese sees.
See tasakaalulisuse taotlemine on taastekkinud ka vaimu vallas ja esimest korda meie ajaloos seostumas täpsel teaduslikul moel ainete tasakaaluga meie sees.
"Oled see, mida mõtled", see tees on esimest korda üha täpsemalt seostatav meie keha biokeemiaga, meie ürgse molekulaarmasina talitlusega, teesiga "Oled see, mida sööd", ning need enam ei ole vastuolus ega üksteist naeruvääristavad ideed.
Tänapäeva inimese parandamine ei ole võimalik ainult vaimu läbi, vaja on ka keha abi. Vastupidi, keha tervenemine ei saa teoks ilma vaimu abita, vaja on usku oma paranemise võimalikkusesse.
Üllatavalt valmistab selle ürgseoses tunnistamine kõige suuremaid raskusi "kaasaegse" bioteaduse esindajaile.
Senises teaduses on olnud kogu aeg selged piirjooned erinevate valdkondade vahel.
Füüsiku tegevused ei puudutanud meditsiini - kuniks ohtlike kiirguste tunnustamisele. Isegi siin on jäänud küllaltki terav vahe kahte sorti kiirguste vahele. Gamma ja röntgenikiirgus on kuidagi täiesti eraldatud elektromagnetlainete skaala muust spektrist.
Rääkida seetõttu meie mobiiltelefonide kahjulikust mõjust tikub olema väikest viisi hereesia.
Ka keemia on saanud terve 20. sajandi opereerida meie arust meid enam-vähem mitte mõjustaval viisil.
Vaid väga vähesed ained, näiteks arseen, on väga vanast ajast saadik olnud klassikalised mürgid.
Kõik teised toorained, mida keemia maapõuest välja toob või ained, mida sünteesitakse, on enamasti vaid väga kasulikud, või igal juhul veidi kasulikud. Kui midagi ongi veidi kahjulik, on kogused lihtsalt liialt suured olnud ja tuleb kasutada ohutumaid doose.
Ka bioteadustes kestab edasi samasugune eristus, kus inimene on jäetud väljapoole teatud mõjutusi.
Bioloogia või ökoloogi võib huvitada küll see, kuidas inimeste toodetud sodi mõjuta keskkonda, aga mida ta inimesega teeb, see asjaolu võib jätta ta ükskõikseks.
Meedikut võib huvitada küll mingi akuutse haiguse kiire ravi, selle eest talle ju makstakse.
Aga anda nõu, kuidas elada, et mitte jääda haigeks, selleks pole meedikuid õpetatud. Ka meid ei ole õpetatud maksma arstile soovituste eest ala "käia värskes õhus palju", "süüa maatoitu", "mitte viriseda - närveerida".
Vaid kibe ja kallis pill apteegist õigustab meie tehtud tervishoiukulutusi eelarves.
Miks selline olukord tegelikult on välja kujunenud?
Peamine probleem tuleneb siin paradoksaalselt religiooni ja teaduse tänapäevasest vahekorrast.
Enne teaduse ja religiooni teravat eraldumist ei olnud ka teravat vahet keha ja hinge käsitlemisel.
Nii vaimu kui keha käsitlemisel tegeleti enam-vähem sama asjaga - inimese tervendamisega.
Selle tervendamise filosoofilised alused olid enam-vähem paigas, seevastu tegelikud retseptid äärmiselt kahtlase väärtusega.
Alates Paracelsusest hakkas meditsiin haigele otsima abi tablettidest, millest paljud lõpuks osutusid ka mõjukateks. Vaimse tervendaja asemele asus tabletimeister, protseduuride ja retseptide maagia.
Meditsiin asus siin religiooniga võrreldes madalamas positsioonis ja sellest väljumiseks pidi ta asuma võitlusse religiooniga.
Selle võitluse pika tagajärjena saavutas juhtpositsiooni teadus, religioon tõrjuti tagaplaanile.
Selle tagajärjel aga saavutas inimene positsiooni, mida tal vanal ajal ei olnud. Vanal ajal oli inimene jumala asemik maa peal. Religiooni tõrjumisega saavutas ta oma tõusu uueks jumalaks.
Humanismiaja inimene on tänase päevani meie veidra usu kohaselt omnipotentne, jumalaga sarnaste omadustega olevus.
Seetõttu pole ka imestada, et religiooniga kõige tigedamas vahekorras olev teadusejünger ei suuda omaks võtta lauset "Oled see, mida sa sööd". Tema kõige pühamate vaadete järgselt ei tohi sellel, mida ta sõi või jõi, olla mingit pistmist tema kõige pühama sisemise olemusega, mis on muutumatu ja häirimatu, sõltumatu välisest keskkonnast ja omaenese mõtetestki.
Jumal jäi ju ka jumalaks isegi siis, kui ta vihastas ja organiseeris veeuputusi.
Seda inimest ei häiri meie enese produtseeritud 80000 keemilist saasteühendit, ei E ained, ei vaktsineerimised, ei geenmuundamised. Kõik läheb sellele olendile sisse ja lagundatakse juppideks temale kõige vähematki kahju tegemata. Kõik, mis tema jüngrid on planeerinud, toimib plaanipäraselt. Eksitusi ei tohi olla ega tullagi.
Omamoodi võrreldavad Savonarolaga on meiegi geenmuundamise jüngrid, kellest kõige põhimõttekindlamad ALATI eelistavad muundatud toitu muundamata viljadele.
Aga sellesama teaduse rüpes toimunud mõõtmiste ja arupärimiste tulemusena küpseb teaduse sees palju sügavam pööre.
Omnipotentne inimene paisatakse teaduse poolt veel üks kord põrmu, sedapuhku lõplikult.
Selle tulemina tehakse ehk lõpuks ära kriitiline inventuur, üritatakse selle inimgenoomi võimekust kasutada ära maksimaalsel võimalikul viisil, teha see armetu inimloom veel kord õnnelikumaks, kui ta iial on olnud ... ja siis see keha, see genoom, see mõistuse alge hüljata mingi meile veel tundmatu olevuse nimel, üliinimese auks ja hüvanguks.
Me ei tohi aga siin ühtegi sammu astuda üheksasada üheksakümmend üheksa korda mõõtmata. Just see on tänapäevasel omnipotendil puudu.
Kõigepealt on vaja hüpata, näidata kõigile oma suurt relva või vigurit, mis leiutatud, sellega suurt hirmu ja aukartust tekitada ja siis ehk hakata mõtlema.
Nii paistavad 21. sajandi mured ja hädad saama veel tõsisemad 20. sajandi omadest.
Enne, kui hüpata, peame teadma, kuhu me hüppame ja miks me üldse hüppame. Jumalik ettemääratus meid ei juhi ega säästa. Veel vähem võiks seda teha kuldvasik, kuna see tõesti oli ja jääb igal juhul puuslikuks.
Nii mõistan mina 21. sajandi teaduse olukorda: suured avastused on ukse ees, kuid analoogia põhjal 20 sajandiga ei tõota nad meile mitte midagi head.
Uued utopistid ja aferistid arvavad juba teadvat, mis on tulekul ja kirjutavad PR traktaate sellest, kuidas inimkond kohe kohe vabaneb näljahädadest ja kõigist muudestki muredest.
Ainukesed, kes seda vahest kõige halvemini mõistavad, on mõned teadlased ise, kes peaksid olema ju kõige teadlikumad tulevalast.
Nii nagu omal ajal sai Poincare revolutsionäär Uljanovi käest võtta oma arusaamise piiratuse pärast, saavad tänapäeval sarjata oma pessimismi eest mitmedki nobelistid.
Moratooriumi tahtmine GM alase rakenduse osas, see on puhas tagurlus.
Ka 20. sajandil tehtud totruste tagatuba on tänase päevani puhtaks rookimata.
Füüsika tagatuba on nüüdseks veidi selginenud; jumalale tänu, jäime ellu.
Novaja Zemlja superpomm jäi 20. sajandi suurimaks kärakaks.
Aga meditsiinis jätkub vanade ja veelgi vanemate müütide õigeksvõõpamine tänase päevani.
Kui tubakateadus vähemasti tubaka osas on vahest nüüdseks seljataga, süüfilist enam elavhõbedaga välja ei aeta, laste hambad on nüüdseks ka kalomeliga võidmisest vabad, siis ometi on juurde tulnud uusi leiutisi:
uute ja vanade vaktsiinide kasulikkus kahjulikkus on ikka suur küsimärk.
Vahest isegi imelikum on see, et nende vaktsiinide konserveerimiseks kasutatakse ikka "vana head elavhõbedat", ikka selle nimel, et odavamalt saaks vaktsineerida rohkem arv inimesi. Tulemina on meil nüüd terve põlvkond vaimselt sandistatud lapsi,
eriti Ameerikas, kus vaktsineerimine eriti moes: autistid, veel enam aga hüperaktiivid.
Töövõit!
Või siis juba II Maailmasõja lõpust visalt levitatav müüt fluori suurest ravitoimest.
Või müüt valgest surmast nimega suhkur ja "tervislikust toitumisest" suhkruasendajate abiga. Kahjuks ei ole aga keemikutel kõrvaltoimeteta asendajaid õnnestunud leida.
Seevastu looduslikku suhkruasendajat ignoreeritakse, ma mõtlen stevia lehtedest saadavat naturaalsuhkrust 300 korda magusamat suhkruainet.
Meie supermarketite toiduosakonda ei tasu tõtt öelda ilma keemikudiplomita ostma asudagi - te ei pääse ainetest eesliitega E, kas värvi, suhkruasenduse, maitsetugvendaja või veel mingil kujul ning enamik nende ainete pikaajalistest mõjutustest pole meile teada või kui ongi, siis neid ignoreeritakse, sest raha ruulib.
Mis siis jääb üle tavakodanikul?
Üllataval kombel ei pea ta midagi muud erilist tegema, kui pöörduma tagasi oma tobedate ja rumalate harjumuste juurde.
Tõstku uuesti au sisse omade juurikate kasvatus. Neile ei pea lisama väetist, neist valmistatud toitudele ei pea lisama E-sid.
Käigu turul, seal leiab veel enam-vähem normaalset toitu, näiteks VÕID, tavalist liha, tavalist pekki, tavalist juurikat, ilma E-deta.
Ostku E-deta mahla või pressigu ise omadest marjadest, või käigu sügisel soos, korjaku jõhvikaid ja segagu sellest morssi.
Omad õunad, oma küüslauk, oma külamehe teie õuele toodud piim, need on need retseptid, mis paistavad olema esmased ellujäämisnõuded tänapäeval.
Lisaks sellele peab vaatama sedagi, mida sisaldab meie vesi. Mitte puudujääv, vaid liigne fluor on mure, mida peab teadvustama enamik Eestit.
Kui sellest veel vähe, tükivad Eesti turule praegu ka väga agressiivselt geneetiliselt muundatud kultuuridest valmistatud tooted (sojaõli kui üks olulisem komponent, kuna on odav, väliselt ohutu ja kahjutu ning seda kasutades on valminud väga paljud toidud).

Need on need mured, millest minu ajaveeb hakkab edaspidi võimaluse piires pajatama, koos üldisemate filosoofiliste muredega, mis põhiliselt põimuvad inimeseks olemise vaimse poole, lause "Oled see, mida mõtled" ümber.
Ka siin on esmatähtsusega selle sisendi valimine, millest mõtted toituvad. Vaimse informatsiooni osas on vanajumal teinud meid äärmiselt tolerantseiks: inimene ei murdu vaimselt ka kõige suuremas võsas olles. Iseküsimus, kuidas ja kas ta LOOB.
Nagu ei pea toitu sööma, aga haistma ometi pead, ei pea igat vaimset müra hakkama ümber töötlema mäletseja põhjalikkusega.
Selle filtri olemasolu ja korrasolek määrab meie vaimse toimimise võime.
Kuid peale tõrje on vaja tegelda ka toidu otsinguga.
Hea, et mul on lapsed, üks värske vaimutoidu igapäevane allikas. Hea, et mul on olemas Internet ja raamatukogu, kust leian vaimse püsiväärtusega toitu.
Kuid ühes mõttes oleme ikka tänapäeval kõrberändurid: elan ajas ja kohas, kus vaimne kontakt teise inimesega on üha keerukam.
Inimene on oma väliste kontaktide särast ja arvust hoolimata ikkagi enamasti üksi.

Vahest kuuekümnendatel oli see lihtsam, võisid minna kohvikusse ja kõnetada näiteks Alliksaart. Kuid keda kõnetada tänapäeval ja kuidas, millises kohvikus. Kellega võtta koos viina, kui see küsimus sõnastada eesti mehe jaoks olulisse vormi. Nautida iseenese meeldivat seltskonda?
Internetikohvikud on siiski kõledad ja ei asenda vahetu vaimse kontakti võlu.
Need ei ole ka sellisena mõeldud, sest enamasti kohvikus võõrasse lauda niisama naljalt ei siseneta ja vähemalt käitutakse viisakalt. Foorumina, kihutuskõnena, enese edevuse rahuldajana, maailmavalu väljaelamise kohana on see mõeldav, aga see ei asenda kohvikut.
Neljasilmavestluse aseaineks oleksid ehk kirjad, kui on kellele kirjutada.
Minul tõtt öelda on, kirjutan üsna sageli ka pikemaid e-kirju, kuid aeg siiski on teine.
Aja rütm määrab aga ka mõtete näo.
Kuid juba vanal ajal asendas kiri vaid osaliselt kontakti. Vanal ajal aga viitsiti ja osati rohkem kirjutada.
Seda on näha näiteks meie kultuuriikoonide Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusest.
Tänapäeva e-kiri kahjuks seda ei suuda asendada, kuna mitte mingi valemiga ei saa portida vanast ajast tänasesse päeva hanesulge, rahulikumat elutempot, teadmist, et see kiri liigub päevi oma teel, enne kui kohtab adressaati. Seetõttu ei saadetud kirju teele, lugemata kirjutatut üle ja kiri oli oma olemuselt sündmus, mitte üks järjekordne rida elektronpostkastis.
Suhteid nagu on, vaimutoitu nagu oleks, kuid see toit ikkagi on olemuselt määratud kiirtoiduna kugistamiseks (hei hei, kuidas elad, tänan, hästi, well, OK)
Kõndida ei saa joostes, mõtelda ei saa hüpeldes. Mingit vajalikku vaimuainet jääb oma vaimule lihtsalt puudu.
Aja rütm määra ka suhete näo, hoolimata selles mängus osalevate inimeste headest taotlustest.

"Söön õieti, mõtlen õieti" järgi talitlemine on siiski vaid kepp teelisele, sandaalid, mis aitavad teel kiviklibu ületada.
Kui tahes hästi hooldatud masin lõpuks laguneb, kui tahes hästi töötav süsteem annab teed järgmisele.
Sada aastat elu, kus pole nähtud sündi ja surma, on väärt vähem, kui üks päev, kus ollakse näinud sündi ja surma. Nii ütleb Dhammapada.
Meie elu on täis õnnetusi, mida me ei saa vältida, mürke, millest ei pääse.
Seepärast on igal kevadel iga linnu kohuseks, seni, kuni ta seda suudab, laulda oma laulu.
Sellest ei pääse, sest elu on ilus.













aprill 02, 2008

Manhattanlaste aprillinali



Pidasin Erik Puura blogis avaldatud viidet Manhattani deklaratsioonile täiesti siiralt aprillinaljaks, umbes nagu ülikooli siselisti informatsiooni 1.4 miljoni EEK eest laborisigade muretsemist.
Nüüd klõpsisin kontrolliks üle: deklaratsioon kui seesugune on täitsa olemas.
Tegelikkus vahel ületab naljamehi, eriti, kui sihukesi avaldusi täiesti tõsiselt väljastatakse.

Äkki olekski seesugustele paras vesi veel kord peale lasta?