märts 22, 2019

Sonaat 8




Patt oleks oma Beethoveni numbrivalikust välja jätta vist ikkagi kuulsaim - nr. 8.
Siin nimi - Pateetiline -  on toonud kahju, sest nimele kleepuvad külge kõrvaltähendused.
Beethoveni ajast tänaseni on käinud pateetilised ja revolutsioonilised muutused inimeste elus. Seetõttu kõik pateetiline TEGELIKULT toob kaasa tõrkeid inimeste hingeelus, tekitab lausa vastuseise. Kuidagi on nii, et väline ja sisemine on konfliktis. Kui väliselt on palju pateetilist, siis hing on tuim, ja võib-olla ( ? minu elus puudu) kusagil on vastupidi. Just nii võtsin mina seda sonaati mõni aeg tagasi koos mõne samasugusega - näiteks Appassionata-ga.  Praegu ma vaatan seda jälle kuidagi lihtsamalt ja siis avastad imestusega, et see ongi kõige parem Beethoveni noorusaegade teos!
Heitke kõrvale kõik sildid ja te (taas)avastate imeväärse muusika!


märts 18, 2019

Sonaat 15


Selle sonaadi nimetus - "Pastoraalne" - aitab aga hoopis kaasa kogu pala mõistmisele?
Helistikud  on re-mazhoor / minoor, ka sellised asjad ei ole kunagi juhuslikud.
Kui tahate Beethovenilt Päikest (aga ka pilvi, needki ei ole kuhugile kadunud), siis kuulake sonaati 15 Sokolovi esituses.
Elu ongi ju ilus! (?)




märts 17, 2019

Sonaat 14


Mõnikord on muusikale külge kleebitud nimed halvavad. Nii juhtus ka Chopini vihmapiiskade prelüüdiga -  lugege minu "Vihmapiiskade fuugat", kus ma püüdsin seda prelüüdi lahti kirjutada, nii nagu mina seda mõistan ja nagu mulle tundub, et täiesti autentne kirjeldus selle prelüüdi kohta on meieni jõudnud ...
Selle sonaadiga 14 on sama lugu. Kujutlus kuupaistest on halvav ja segav ja seetõttu laske see kuupaiste oma hinge alles siis, kui olete seda sonaati kuulanud eelkõige kui sonaati ar-mas-tu-sest ja nukrusest -  Chopini kuulsa prelüüdi 4 / või etüüdi 3 võtmes.
Ja juba 1801 aimus Beethovenile, et edaspidises elus on ta kurt - võimeline kuulma oma lugusid vaid vaimus, mitte enam reaalsuses. Ja samasse aastasse mahtus ka üks väga vastamata armastus. Niipalju siis sellest kuupaistest.
Alles siis lisage sellele natukene sellist ületamatult nukrat kuupaistet ...
Kui keegi julgeks oma esituses selle kuupaiste kasvõi selles mõttes peaaegu täiesti välja jätta - see jälle pole see, sest võib-olla on ka Kuu, täiskuu meie läbipõrumiste jaoks üks hea valgusti, palju parem, kui Päike - sest paistab ju siis, kui Päikest pole ...
 Mustade klahvide peale ei koli ükski helilooja lihtsalt niisama.

märts 06, 2019

Eesti väärib oma E -d












Hiljutistel valimistel sai Eesti oma E-le punkti pandud -
E-hääletamisel sündis uus Eesti rekord.
Üks filosoof uskus, et maailmas ongi vaid ideed, nagu Platongi
Tema kõige kuulsam ütelus on see, et iga rahvas on oma riiki väärt.
Meie oleme siis E- ehk virtuaalriiki väärt. 
Ka valimised muundusid äkitselt virtuaalseteks mugavusvalimisteks ja kui veel kõik teha, et inimeste tee (eriti maal) oma jaoskonnani üsna pikk saab, siis võeti see mugavus rõõmuga vastu ja saadaksegi see, mida vääriti.
Kahjuks riik, millel pole taga ei higi, ei verd, ega pisaraid (ammune mälestus kui vaid virtuaalne reaalsusteenus aastapäevade vastuvõttudel), ei saagi kaugemale virtuaalsusest.
Reaalsuse kontroll ütleb siiski, et palju asju virtuaalsuseks jääbki või koguni hääbub sinna.
Kui virtualiseerimisega võib jõuda teatud asjade puhul isegi mõistlike tulemiteni, siis kahjuks valimised on osutunud meie väikse rahva jaoks klassikaliseks E - ämbriks igas mõttes.
Juba kultuuriliselt ei saa demokraatiat niimoodi virtualiseerida, rääkimata sellest, et võimatu on tagada kellegi läptopi taga olukorda, kus isik saaks anda oma hääle kõigile demokraatia nõuetele vastavalt. Isegi seda ei suudeta tagada, et selle isiku asemel ei toimeta seal keegi teine, kes teab selle isiku Id-kaardi koode.
Et asju veelgi kõvemini ämbrisse keerata, on kõik E-serveri taga toimetamised mitteavalikud ja ei ole mingeid mõistlikke protseduure, mis võimaldaks tavainimesel kontrollida häälelugemise õigsust.
Sellise mehhanismi väljamõtlemine oleks tänapäeval hea tahtsmise korral isegi võimalik (vähemalt teoreetiliselt, kahjuks praktiliselt võib see olla ülimalt keerukas), aga kahjuks meie E-riigis toimetavad isikud ei paista olevat sellest eriti huvitatud.
Järelikult tekib kõrvalisel vaatlejal paratamatult hüpotees, et kuidagi on see kellelegi kasulik ja see keerab meie E-hääletamise veel enam ämbrisse - kellelgi teisel edaspidi pikka aega ei ole enam mingit soovi seda isegi proovida. Võimalik, et mõnes diktatuuririigis seda tehakse, seegi vaid kriipsutakse alla meie ämbrit ühel või teisel viisil.
Nendest ämbritest peaks täiesti piisama, et mõistlik rahvas valiks järgmine kord mõistlikuma, traditsioonilisema viisi ja loobuks mugavushääletamisest, et mitte saada mugavusriiki valitsejatele.
Mugavusriik valitsejatele võib aga olla alamatele koguni õudusunenägu.

Aga mitte ainult virtuaalriigist ei tahtnud ma rääkida - mida sa ikka ohid koos teise samasugusega
nagu inglastel on kombeks poliitikast rääkida - üks ohkab ja siis teine ja ongi räägitud.

Kui valitsejatest üritab eestlane kuidagi mööda hiilida, siis oma meeles toimuv, mis paratamatult toimub meie endi keeles, ei saa ükski üle ega ümber:
Virtuaalriigiga kaasneb kahjuks meie ilusa keele virtualiseerumine.
Selline keel võib-olla jääb näiteks koguni kogu inimkultuuri kestmise lõpuni mingile tehisintelligendile arusaadavaks dialektiks, kui asi puudutab näiteks vihakõne tuvastamist -
milline värdsõna on istutatud meie ilusasse keelde!
250 aasta pärast siis ei ole planeedil enam ühtegi eestlast, kuigi kusagil serveris võib olla virtuaalne eesti keel koos oma virtuaalse eesti keele päevaga.
Nii arvas Uku Masing nii 50 aastat tagasi. ja tõesti - see meie keele närvutamine käib tegelikult täiega.
Kõik täpselt nii, nagu väikerahvaste keelte suretamisel käibki - kõigepealt võtke rahvalt tema oskuskeel, sest seejärel ülejäänud hääbub iseenesest.
Mida agaramalt üks pool kuulutab välja igasuguseid oma keelele pühendatud üritusi, koguni aasta,
seda dissonantsemad on teise poole tegemised. Näiteks nimetatakse oma tehnilist kõrharidust andev ülikool ümber taltetsiks. Nojah, kaltets ...
Samas meie tehnilises kõrhariduses aga pusitakse nii agaralt änglishit, et igasugune püüe omakeelset terminoloogiat hoida tundub lausa naeruväärsusena.
Varsti saavad meie rahva kojamehed jälle heisata riigilippu, sest peale valimisi tuleb varsti emakeelepäev. Täiesti juhuslikult on see päev saanud mujal nimeks pii päev - sest langeb kuupäevale 3.14.
Siis võib-olla tasuks järgi mõelda, mida meie rahvas tegelikult vajab ja tahab. Kas virtuaalsuest ja mugavust valitsejatele, või tegelikult olemasolevat ja toimivat riiki koos kultuuri, keele ja meelega.


märts 03, 2019

John Field, nokturni leiutaja


Need suurepärased teosed on paljudele klassikalise muusika tundjatele sageli täiesti teadmata. Ometi on need nokturnid väga ilusad.
John Fieldi (1782 – 1837) nimi väärib meeldejätmist ja  (taasavastamist).
Chopini kuulsus kahjuks on varjutanud selle väga andeka helilooja ja pianisti nime.
 Ka mina avastasin Fieldi hiljuti ja tahaks temast millalgi põhjalikumalt kirjutada.
Aga täna kuulake neid nokturne ja lisaks veel sellist rondot
Iiri rahvaviisile: