Eesti väärib oma E -d

Hiljutistel valimistel sai Eesti oma E-le punkti pandud -
E-hääletamisel sündis uus Eesti rekord.
Üks filosoof uskus, et maailmas ongi vaid ideed, nagu Platongi
Tema kõige kuulsam ütelus on see, et iga rahvas on oma riiki väärt.
Meie oleme siis E- ehk virtuaalriiki väärt. 
Ka valimised muundusid äkitselt virtuaalseteks mugavusvalimisteks ja kui veel kõik teha, et inimeste tee (eriti maal) oma jaoskonnani üsna pikk saab, siis võeti see mugavus rõõmuga vastu ja saadaksegi see, mida vääriti.
Kahjuks riik, millel pole taga ei higi, ei verd, ega pisaraid (ammune mälestus kui vaid virtuaalne reaalsusteenus aastapäevade vastuvõttudel), ei saagi kaugemale virtuaalsusest.
Reaalsuse kontroll ütleb siiski, et palju asju virtuaalsuseks jääbki või koguni hääbub sinna.
Kui virtualiseerimisega võib jõuda teatud asjade puhul isegi mõistlike tulemiteni, siis kahjuks valimised on osutunud meie väikse rahva jaoks klassikaliseks E - ämbriks igas mõttes.
Juba kultuuriliselt ei saa demokraatiat niimoodi virtualiseerida, rääkimata sellest, et võimatu on tagada kellegi läptopi taga olukorda, kus isik saaks anda oma hääle kõigile demokraatia nõuetele vastavalt. Isegi seda ei suudeta tagada, et selle isiku asemel ei toimeta seal keegi teine, kes teab selle isiku Id-kaardi koode.
Et asju veelgi kõvemini ämbrisse keerata, on kõik E-serveri taga toimetamised mitteavalikud ja ei ole mingeid mõistlikke protseduure, mis võimaldaks tavainimesel kontrollida häälelugemise õigsust.
Sellise mehhanismi väljamõtlemine oleks tänapäeval hea tahtsmise korral isegi võimalik (vähemalt teoreetiliselt, kahjuks praktiliselt võib see olla ülimalt keerukas), aga kahjuks meie E-riigis toimetavad isikud ei paista olevat sellest eriti huvitatud.
Järelikult tekib kõrvalisel vaatlejal paratamatult hüpotees, et kuidagi on see kellelegi kasulik ja see keerab meie E-hääletamise veel enam ämbrisse - kellelgi teisel edaspidi pikka aega ei ole enam mingit soovi seda isegi proovida. Võimalik, et mõnes diktatuuririigis seda tehakse, seegi vaid kriipsutakse alla meie ämbrit ühel või teisel viisil.
Nendest ämbritest peaks täiesti piisama, et mõistlik rahvas valiks järgmine kord mõistlikuma, traditsioonilisema viisi ja loobuks mugavushääletamisest, et mitte saada mugavusriiki valitsejatele.
Mugavusriik valitsejatele võib aga olla alamatele koguni õudusunenägu.

Aga mitte ainult virtuaalriigist ei tahtnud ma rääkida - mida sa ikka ohid koos teise samasugusega
nagu inglastel on kombeks poliitikast rääkida - üks ohkab ja siis teine ja ongi räägitud.

Kui valitsejatest üritab eestlane kuidagi mööda hiilida, siis oma meeles toimuv, mis paratamatult toimub meie endi keeles, ei saa ükski üle ega ümber:
Virtuaalriigiga kaasneb kahjuks meie ilusa keele virtualiseerumine.
Selline keel võib-olla jääb näiteks koguni kogu inimkultuuri kestmise lõpuni mingile tehisintelligendile arusaadavaks dialektiks, kui asi puudutab näiteks vihakõne tuvastamist -
milline värdsõna on istutatud meie ilusasse keelde!
250 aasta pärast siis ei ole planeedil enam ühtegi eestlast, kuigi kusagil serveris võib olla virtuaalne eesti keel koos oma virtuaalse eesti keele päevaga.
Nii arvas Uku Masing nii 50 aastat tagasi. ja tõesti - see meie keele närvutamine käib tegelikult täiega.
Kõik täpselt nii, nagu väikerahvaste keelte suretamisel käibki - kõigepealt võtke rahvalt tema oskuskeel, sest seejärel ülejäänud hääbub iseenesest.
Mida agaramalt üks pool kuulutab välja igasuguseid oma keelele pühendatud üritusi, koguni aasta,
seda dissonantsemad on teise poole tegemised. Näiteks nimetatakse oma tehnilist kõrharidust andev ülikool ümber taltetsiks. Nojah, kaltets ...
Samas meie tehnilises kõrhariduses aga pusitakse nii agaralt änglishit, et igasugune püüe omakeelset terminoloogiat hoida tundub lausa naeruväärsusena.
Varsti saavad meie rahva kojamehed jälle heisata riigilippu, sest peale valimisi tuleb varsti emakeelepäev. Täiesti juhuslikult on see päev saanud mujal nimeks pii päev - sest langeb kuupäevale 3.14.
Siis võib-olla tasuks järgi mõelda, mida meie rahvas tegelikult vajab ja tahab. Kas virtuaalsuest ja mugavust valitsejatele, või tegelikult olemasolevat ja toimivat riiki koos kultuuri, keele ja meelega.