Copy ja peist ongi elu

Kunagi kirjutasin ma Domenico Scarlatti räigest autoriõiguse rikkumisest -
tema K496 sonaat sisaldab hästi tuvastatavaid autoriõiguse rikkumisi, sest Eesti rahvalik kosjatants sisaldab samu motiive.


Aga iga õrn ööbik teeb täpselt sama ja meie evolutsioonipuu tipuna või lehena teeme samamoodi:
plagieerime ja kopeerime kõike, mis tundub kõlbulik ja edasikestmiseks sobiv.
Kõige kavalamad ööbikud aga on leiutanud autoriõiguse, et teistest veelgi kõvemini edasi kesta.
Isegi arv PII on suvatsenud rikkuda autoriõigusi. Kirjutasin kunagi 3 lugu PII numbrikohtadeni 101 ja viimases, irratsionaalses osas kohtadeni 101 on PII kasutanud loata motiivi laulus "Küll on kena kelguga".


Kuna aga irratsionaalsest piist, mis on hästi lähendatav suhtega 355/113, mingit raha ei saa, seda asjaolu vaevalt, et tähtsustataks. Igaühelt tema võimete (rahakoti) järgi, ja igaühele tema staatuse järgi.
Matemaatik ei saaks autoriõiguse kasutamisel tõestada üldse mitte midagi. Kõik teoreemid põhinevad eelnevatel autoritel, keda kasutatakse tema nõusolekut küsimata.
Ja jutt tegelikult ei käi sellest, et see või teine on õigustatud miljardär meie kuldvasikaühiskonnas, vaid meie ühiskonna toimimises üleüldse. Ilma kopy ja peistita ei oleks meie digitaalset ühiskonda, praegusel kujul olemas.
Seetõttu ma ei usu seda hetkekisa eriti, mis käib ühe või teise poliitiku bakalaureusesaavutiste kohta.
Kogu probleem on ju olnud selles, et pärast copy ja paste operatsiooni eeldatakse ülikooli poolt enne kraadi kaitsmist, et õppur näeb veidikene vaeva, parandab trükivead ja varieerib teemat veidi etteantud viisidel (sest kui ta liiga palju mõtleks, ei läheks kraadikaitsmine ka läbi). Poliitik oma tiheda ajagraafiku tõttu seda ei saanud endale lubada, ongi kogu probleem ja kuritegu ...
See oleks võinud ju käia koguni mõne doktoritöö kohta, aga see õnneks ei läinud teadlaste arusaamatute hoiakute tõttu lihtsalt läbi ja hetkel see poliitik on lihtsalt vallavanem, s.t. ei ole selles liivakastimängus osaline. Loodetavasti ta kirjutab oma doktoritöö nüüd nii valmis, et mitte ükski plagiaadi tuvastamise masin selle kallal närides midagi ei leia.
Kui aga need plagiaadi tuvastuse masinad liiga targaks lähevad, siis kardan, et iga teadur või 95% nendest peaks tõsiselt  mõtlema, kas ta üldse väärib neid tiitleid või aupärgi, mis ta on saanud, sest põhiliselt tegelevad teadlased ikkagi sellega, et kirjutavad üksteise pealt maha. Seda lihtsalt tehakse nii, et teised hästi aru ei saa. See ongi meie põhi-, kesk ja kõrghariduse PÕHISISU praegusel hetkel.

Ma ei väida siin, et ma ei kasuta ära hetkeolukorda oma blogipostituste klikkide suurendamiseks.
Kõik inimlik on mullegi oluline. Miks mitte purjetada kaasa peavoolumeedia tekitatud läbus, kui see mulle lausa kahju ei too!
Märkus: artikli teksti on oluliselt muudetud 16.02.2019.