Rämpskapitalismi diskreetne võlu

Õndsal sotsialismiajal ei osanud uneski arvata, et kõikvõimalike kvaliteediviisaastakute järel tuleb meie õnn õuele rämpskapitalismi näol: s.t. korralike asju, toimivaid, nii nagu ma olen neid lapsepõlves olen näinud, ei ole enam kusagilt võtta.
Kui vanasti asi läks katki, siis ta parandati ära. Praegu rändab see prügimäele, tavaliselt on see mingi "ühekordne" plastikrämps, aga võib olla ka mingi muu asi, kindlasti ühekordne.
Näiteid võib tuua lõputult:
Kõikvõimalikud kõrvaklapid ja toiteplokid katkevad alalõpmata juba naljakalt ja naeruväärselt ühest ja samast kohast ja lähed poodi ja sa ei leiagi sellist kõrvaklapi versiooni, mis ei katke nii ära, et sa mitte mingi jootekolbiga seda kokku ei lapi.(sest lihtsalt ei saa, ei olegi ette nähtud. näiteks on juhe nii totralt peenike, et sinna kolviga ligi ei lähegi. õieti öeldes üks katkiläinud kõrvaklapp sai sellgi postituse põhjuseks!).
Minu Macil läbiläinud toiteplokid on selle illustratsioonis väga hea näide, aga neid leiab lõputult. Insenerid ja konstruktorid ei saa rämpskapitalismis mitte selle eest palka, et nad teevad valmis korraliku asja, vaid selle eest, et nad teevad korralikule asja kiiresti mingi täienduse, mis rabavalt kiiresti ja ühtemoodi läheb läbi.
Mäci arvuti akuvahetusest ei maksa näiteks samuti unistada.
See rämpskaubastumise protsess aga vaid kiireneb. Kui minu kapi otsas troonib tänase päevani funktsioneeriv läptop aastast 2006, siis  täna poodi minnes võid sellise kestvusega arvutist vaid unistada. Ka kunstlikult loodud ressursinõudlusega saab sellistest vanadest rontidest lahti -
ja see ressursinõudlus enam ei ole mitte millegagi, isegi mitte OO programmeerimisega, põhjendatud.
IBM-st sai Lenovo ja kohe hakkas tulema rämpsu uksest ja aknast.
See aga ei ole ainult elektroonika probleem, iga asi, mille kätte võtan, paistab olevat nii tehtud, et ta kindlasti läheks katki ja mingi aja möödudes hakkab see sinult oma "raha" välja pommima tuima järjekindlusega.
See kõik aga veeretatakse tõejärgsel ajastul järjekindlalt rumala tarbimisorja kaela. Kodanlane vaatab seda diskreetse naeratusega pealt ja väidab selle kõige peale, et ta ei ole nii rikas, et osta odavat asja. Varsti aga ei ole ühegi rikkusega ostetavat normaalset asja olemaski.
Seda kõike toimetab aga endiselt Adam Smithi "nähtamatu käsi". Kui tema parem käsi toimetas asju nii, et tekiks kaupade "küllus", siis vasak toimetab natuke teistmoodi - kaup peab olema selline, et varsti ostad selle kauba asemele uue ...
Kallite asjade kestvus müüt on ka ainult müüt.
Ka rikka kodandlase käest oleks vaja tema raha kuidagi kätte saada ja mis on veel lihtsam, kui teha mingi asi, mis mingi kindla aja möödudes läheb katki, mitte nagu mingi rumal sotsialistlik külmkapp "Minsk" või mingi Sveitsi kell.
Seda kõike maskeerib sageli meie tohutu hool näiteks ohutuse eest. Auto peab olema ohutu, s.t. pead ostma maksimaalselt 5 aasta järel uue versiooni või kumme vahetama (ja needki kuluvad kahtlaselt kiiresti). Süstalt ei tohi mingi hinna eest desinfitseerida, see peab olema ühekordne. Pool meditsiini on ühekordne, mitmekordne aga patsiendile - ta peab tagasi tulema, ta peab midag IGA PÄEV tegema, makstes IGA päev oma meditsiinilist lõivu. Siis on asi korras ja õnn õuel.
Kui aga toodetakse kaks korda rohkem rämpsu ja see rämps läheb kaks korda kiiremini läbi, siis mitu korda meie elatustase tõuseb? Vastus on - langeb, sest 2x rohkem aega läheb asjade muretsemise peale.
Mõnikord aitab väike sugudevaheline erinevus - mood. Millegipärast läheb see eriti hästi peale naistele. Enam ei ole moes ja ongi uue ost otsustatud. Mõned eriti moekad ei tarbigi enam palju - see võib aga maksta veelgi rohkem, kui tavaline tarbimine - tavavaene sellist lõbu ei pruugi endale saada lubadagi.
Kilekotikokkuhoid tipneb lihtsalt sellega, et sa ostad endise pooltasuta koti asemel selle koti suurema hinnaga, sest kuidagi pead sa oma korterist prügi eemaldama ja keskkonnasäästlik prügikott ei kannata prügi lihtsalt välja - laguneb näiteks juba trepikojas ära ....
Millegipärast ei taha mina ja paljud teisedki seda jama pidada progressiks. Numbreid oskab igaüks juurde joonistada, raha osatakse ka juurde trükkida ja kaupagi teha täpselt nii palju ja palju enamgi, kui vaja ja mis muu seda kaubavajadust veel tõstaks, kui see, et kauba asemel teeme rämpsu.
Ka keskkond ei pea seda progressiks, vaid oigab igat sorti reostuse käes ja teeb meile tagasi meie halvenenud tervise näol. Näiteks seni süütuks peetud plastikud on osalised meie suhkruhaiguste levis - aga seegi on tore, sest oled püsiv lüpsilehm meditsiinile!
Plastikukultuse kurbadest kaasnähtudest  võiks kunagi ehk lähemaltki kirjutada, aga vaevalt, et sellel on mõtet.
Teil on ju minu blogipostituse asemel vaja läbi lugeda kümme teist erinevat sõbrateadet või "uudist" kaugest maailmast või oma linna poliitikult.
Minu postitus aga ongi kokku võetav 3 sõnaga:
Spam, spam, spam.
Ainult et see enam ei ole nali, nagu omal ajal esitleti, vaid igapäevane tüütus.
Tegelikult võib sellisest nähtamatust käest saada aga ka kapitalismi kirstunael, sest hoolimata ilusatest sõnakõlksudest - näiteks demokraatia või vabadus - vajab igapäevane tavainimene oma elus kaupa, mis kestab ja korda, mis on olemas.
Hoiaks ka aega kokku, sest korratus tingib selle, et kedagi peab kogu aeg ümber valima, aga  juba ette teades muudab see vaid meie ees olevat näoparki, ei muud.
Ja ka süüdi oled selles ikka sina ise, sest ei ole teinud õigeid valikuid. kui aga mõtted liiga käest ära lähevad, on alati kohane tsiteerida Kennedy-t - mida sina, tavaline tarbija, oma armastatud e-riigi heaks oled ära teinud. ....