Hümnid mažooris ja minooris

Täna oli meil ennevanasti selline päev, kus mõnikord mõnel tuli käia paraadil.
Kindlasti sai aga seda alati televiisorist vaadata.
Siis mängiti meile kõigepealt sellist, Nõukogude Liidu hümni:


Sellele järgnes Tallinna paraadi ülekande ajal aga alati ENSV hümn:


Kui ma olin umbes 6 aastane, siis ma mõtlesin selle paraadi ajal umbes nii,
et hmm -  NSV Liit on selline suur ja võimas ja sellepärast peab olema selline optimistlik hümn.
Aga siis tuli pähe küsimus, et miks see Eesti hümn on tegelikult peaaegu täpselt sama,
ja miks see hümn on siis selline nukker?
Ma ei leidnud sellele küsimusele tollal head vastust, aga ma mõtlesin endamisi, et
ehk sellepärast, et meie maa ongi selline väike ja talle ei sobi suur ja võimas hümn.

Praegu on NSV Liidu hümniga sama viisi, aga  teiste sõnade peal Venemaa hümn.
NSV Liidu hümni viisi komponeeris Aleksander Aleksandrov vist juba 1938,
võttes avataktideks oma samalaadse lööklaulu "Elu on läinud paremaks" taktid.
"Elu on läinud paremaks" on muidugi parafraas Stalini lausest "Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks".
1943 oli NSV Liidule vaja uut hümni, sest liitlassuhete tõttu ameeriklastega ei saanud enam Internatsionaali NSV Liidu hümnina laulda ja seetõttu korraldati uue hümni konkurss. Selle võitiski Aleksandrovi laul.
Umbes samal ajal oli Gustav Ernesaks ravil Moskvas, Botkini närvikliinikus.
1943. a. suvel oli vahistatud tema koori poisse, kuna neid seostati nõukogude vastase tegevusega.
Tundliku loomuga Ernesaks sai sellest närvišoki.
1944 jaanuaris, just siis, kui Aleksandrovi hümni uuel aastal ametlikult esimest korda kasutati, sai Ernesaks haiglast välja.
Koos teiste eestlastega käidi ära Koidula haual Leningradis (Peterburis) ja siis, 4. märtsil 1944 kirjutas Ernesaks oma surematu "Mu isamaa on minu arm".
Sellest ei ole saanud meie rahvushümni, aga tema staatus on samasugune, nagu Sibeliuse Finlandial Soome jaoks.
See on väga, väga võimas laul ja väga ilusa harmooniaga lugu.
Seda laulame me igal laulupeol lõpulauluna.


Aga samal ajal, 1944,  oli ka uuele ENSV-le vaja oma hümni.
Kuidas see hümn siis sündis?
ENSV hümni loomisest on Tõnu Tannberg teinud põhjaliku uuringu ja see on ilmunud Akadeemias.
2011.
[Märkus: blogirulli esimeses versioonis 07.11.2018 ei olnu see link mulle kahjuks näppude alla sattunud. Huvitaval kombel ei muutnud see põhisu, sest minu põhiprobleemi - ENSV hümn kui NSV Liidu hümni variatsioon - seal ei ole käsitletud ].
Seal on väga põhjalikult räägitud hümni tekstidest, versioonidest ja ka hümni meloodia loomiseks korraldatud konkursist. Selle konkursi võitis Ernesaksa "Jää kestma Kalevite kange rahvas".
Ometi ei selgu sellest uurimusest vastust minu lapseea küsimusele - miks NSV Liidu ja ENSV hümnid on nii RABAVALT SARNASED.
Miks on nii, et NSV Liidu hümn on selline jõuline ja võimas ja ENSV hümn natukene kurvameelne kordus sellele hümnile?
Tänapäeval leiaks iga natukene heliloomisega tegelenud inimene tõenäoliselt päris kiiresti, et
Ernesaksa hümn on tegelikult Aleksandrovi hümni minoorne variatsioon.
Tänapäeva konkurssidel sellised hümnid ei saaks kuidagi edasi pääseda, sest see oleks autoriõiguse rikkumine!
Tegelikult on laulu kõik põhimotiivistik võetud Aleksandrovilt ja natukene minoorsemaks muudetud.
Huvitav, kas Ernesaks tegi seda meelega?
Konkursile oli Ernesaksa poolt pandud mitu lugu ja mulle tundub, et sellesse laulu
ta julges panna oma peidetud sõnumi.
- "Praegu me laulame küll seda hümni oma minoorsel viisil, aga jääme kestma ja saame sellegi mažoorse takti alt ükskord välja!"
Mul on kahju, et seda sõnumit ei ole osatud märgata.

Kui "Mu isamaa on minu arm" oleks saanud Eesti hümniks, siis oleks meil üks ilusamaid hümne maailmas, kõrvuti näiteks sakslastega.
Aga ta ei saanud, ka soomlastel ei ole Finlandia Soome hümn. Võib-olla ongi nii parem.
Mitte igal maal ei ole selliseid ilusaid hümne. Prantslased said omale revolutsiooniga minu arvates üsna inetu hümni. Ameerika hümn noh, ei ole ka väga suur meistritöö ja on isegi olnud enne hümniks saamist lausa lorilaul.
Sakslaste geniaalse hümni viisi on kirjutanud
Haydn. Minu arvates on see üks ilusamaid hümne maailmas.


Kui nüüd tagasi tulla Stalini aegse NSV Liidu hümni juurde, siis selleks
oli "Internatsionaal".


Seda vahel mulle isegi meeldib klaveril klimberdada, koos mitmete sarnaste meloodiatega, mille hädaks on kahjuks olnud
olla olnud mingil põhjusel poliitiline lööktekst.
Seetõttu võib mõne muidu kena laulu eest tänapäeval isegi kinnimajja sattuda.
Ühe kaunima näitena poliitiliselt mittekorrektsest imekaunist laulust toon siin ära ühe Pariisi kommuuni laulu -


Ja kõige lõpuks Sibeliuse Finlandia.
Kui sarnased on Eesti ja Soome!
Ja meil mõlemil on samavõrd vägevad mitteametlikud hümnid.
Ametlikud hümnid on eestlase ja soomlase jaoks täpselt samad, poole tooni erinevusega.
Aga TEGELIKULT on soomlaste hümn "Finlandia" ja eestlaste oma "Mu isamaa on minu arm".