Chaconne

Chaconne on tants, Hispaania rahvatants, nagu näiteks ka Saraband.
Mingi ajani neid rahvatantse põlati ja keelustati, siis võttis need üle õukond ja vaid madalama rahva vulgaarsustest said aeglased ja pidulikud õukonnatantsud.
Väidetakse, et Chaconne olevat pärinenud koguni Uuest Maailmast, aga selle üle on kõvasti väideldud. Mina seetõttu seda juttu väga ei usu.
Väidetakse, et Chaconne-i olevat leiutanud pime Itaalia muusik Alfonso Ciacone. Tegelikult keegi ei tea täpselt.

Tantsude rütm ja hingemattev ilu/elu kajastub Johann Sebastian Bachi kogu loomingus.
Kui hakkate kuulama Bachi, alustage TANTSUST, rütmist.
Nii leian ma ka meie aja kõige suurema viiulimängija, Jascha Heifetzi, rõhutamas just seda ühele oma väga andekale õpilasele (sest tal ei olnudki mitteandekaid õpilasi, Heifetz õpetas vaid parimatest parimaid), kes Chaconne-i ei osanud mängida. 
Chaconne on tants. 
Huvitav, et sageli on Bachi austuse ja armastuse juurest kuhugi ära kadunud see TANTS.
Bachi Chaconne on üks osa tema viiuli partiitast nr. 2, Re minoor (nagu ka tema Tokaata ja fuuga, jälle see Re minoor).
Partiitad ongi tegelikult kogumik tantse ehk tantsusüidid. 
Tema viiuli-Re minoor partiitast leiab veel enne seda müstilist Chaconne-i. järgmised 4 tantsu - Allemande, Courante, Sarabande, Gigue.
Ja siis alles see Chaconne. 
Chaconne on ka itk, lein, sest just selle tantsu kirjutamise ajal, 1720, suri Bachi esimene naine, Maria Barbara Bach ootamatult. Just siis, kui Bach oli ära - saatmas prints Leopoldi Carlsbadis. Kui Bach kodunt lahkus, oli Maria Barbara hea tervise juures, kaks kuud hiljem tagasipöördununa sai Bach aga lähedastelt teada, et Maria Barbara oli surnud ja juba maetudki.
Kohe päris kindlasti ei tea me seda nii täpselt ja hästi, aga selle tantsu monumentaalses sügavuses peegeldub sügav lein.
See on karje, itk, lein, elu- ja surmatants ühekorraga.
Ja kõik see ühte vormi surutud imeline harmoonia ja muusika mahub ära ühele viiulile!
Et seda sealt viiulilt jälle kätte saada, peab olema erakordseim viiuldaja.
Kuidas seda ikkagi täpselt teha nii, nagu Bach mõtles, seda meie enam iialgi teada ei saa, sest Bach taasavastati laiema publiku jaoks alles umbes siis, kui suri Beethoven, 1829.  

 

Natukene teistmoodi, kui Heifetz on seda Chaconne-i siin esitamas Gidon Kremer. 
Nii peabki, iga meister peab oma elutantsu - itku esitama nii, nagu ta on.

Kolmas B  BBB suures reas, Brahms, ei söandanud/osanud? Bachi Chaconne-i mängida viiulil.Ta pidi selle ümber kirjutama klaverile ja et leppida selle pala määratu erakordsusega - väike viiul ja meeletult suur sümfooniline tants selle taga - pidi ka tema kitsendama oma lemmikinstrumenti ainult ühele käele.
Vääritult on väidetud, et Brahms kirjutas selle Clara Schumanni jaoks vasakule käele. 
Nii aga lihtsalt juhtus. Nende kirjavahetusest ujub välja see tõik: kui Brahms selle teose valmis sai ja oli selle Clara Schumannile saatnud, vigastas Clara  kogemata oma paremat kätt ja nii oligi temale selle teose sisemine piirang kingitus. Ta sai seda harjutada vaid vasaku käega.
 


Bachi - Brahmsi Chaconne-i esitustest mulle praegu meeldib kõige enam Daniil Trifonov.

19. sajandi lõpu - 20 sajandi alguse üks kõige legendaarsemaid pianiste oli Ferruccio Busoni.
Tema Bachi Chaconne versiooni klaveri esitusest on mul link ka minu blogirullis pealkirjaga "Elu pärast muusikat". 
See on kõige kuulsam klaverile ümberpanek 
Chaconne-ist.
Allpool mängib seda Arturo Michelangeli.


 
Niivõrd monumentaalset teost peab olema võimalik esitada ka sümfooniana!
Allpool on toodud
Leopold Stokowsky versioon.
Seal on erakordset ilu, mis ikkagi viiuli peal välja ei saanud paista:




Chaconne on Hispaania tants ja nii on loomulik seda tantsu esitada kitarril.
Kitarrigeeniustest julges seda teha Andres Segovia.
Ja ainult Segovia on seda suutnud kitarril teha tõeliseks elu ülemlauluks-tantsuks.


Mul oleks olnud kahju, kui ma poleks leidnud väärilist Chaconne-i orelile.
Õnneks leidsin ühe tõelise pärli! 
Bachi Chaconne-i oreliversiooni on loonud Henri Messerer, esitaja Olivier Penin



Aga tants? 
Chaconne-i saab viiulil esitada vaid väljapaistvaim viiuldaja. Ka tantsida seda
lugu niisama ei saa.
Kuigi ma leidsin küllaltki hea Chaconne-i tantsulise esituse, jääb mulle selles veel midagi puudu. Ometi on seda huvitav vaadata-kuulata:

Koreograaf on Benjamin Millepied, viiulil saadab seda
Arthur Grumiaux.

Minu viimaste aastate lemmikpilliks on saanud klavessiin. Klavessiin oli ka Bachi põhiliseks klahvpilliks koos oreliga. Võib-olla enamikku inimesi üllataks, mind küll mitte, et võib-olla Bach ei oleks praegu üldse vaimustatud tema hästi tempereeritud klaviiri ümberpanekutest klaverile. Et tegelikult eelistaks vana Bach ikkagi klaviiri, hästi tempereeritut.
Chaconne muidugi ei olnud klavessiinile kirjutatud.
Vanameister Gustave Leonhardt on suutnud luua väga võluva Chaconne-i esituse klavessiinile.
Kes märkab, Chaconne ei saanud klavessiinile muidu ära mahutada, kui teda 7 pooltooni allapoole transponeerides, G - minoorini. 





Üks noor mees on suutnud viimastel aastatel kõiki klavessiini asju väga huvitavalt mängida.
Ta on võtnud Bachi Brahmsi esituse ja mängib seda klavessiinil (2 käega, ühega vist ei saa) ja mängib seda väga hästi.
Kuulake: Jean Rondeau 




See aga ei ole veel kõik.
Flööt, pisike puhkpill on väga hea esitaja käes võimeline väljendama Chaconne-i
põhilist, lihtsat, lõplikku sisu:

Meie elu on siin ilmas nagu linnul oksa peal.

See imeline flöödimängija on Megumi Nakamura