Kiibita või kiibil

Meie meediast jooksis läbi väikene, aga tähelepanuväärne uudis:
Ülemiste keskuse töötajad, olid vist Tele2 töötajad, lasid ennast kiibistada.
Enam ei pea nad tüütuid kaarte kaasas kandma, kiip on nende naha alla implanteeritud.
On täitsa selge, et sama saatus ootab ka Eestit ees, muu maailm on selleni
juba lähenemas ja esimene pääsukene on ka siin, Eestis.
Minu vastus, "eilse päeva" esindajana on pealkirjas.
On viimane aeg või on see viimane aeg läinud, aga midagi peab tegema,
et vältida paratamatuid väga karme tagasilangusi, võib-olla hullemaidki,
kui 20 sajandil, et inimkond üldse saaks edasi.
Nii et minu vastus sellele kiibistusele sisaldub pealkirjas.
Ja iga mõtlev, ma kordan, mõtlev, mitte kiibi abiga mõtlev inimene,
võiks ka mõelda selle üle, mis valiku ta teeb ja mida see valik tegelikult tähendab.
Praegu Eestis on olukord veel selline, et kohe ei saa tulla ja kohe panna igaühele kiipi.
Selleks peavad meie arvamuste "arvajad" head tööd tegema ja tööpõld on lai.
Soovin neile edu sellel "rindel" - lõpuks peab igaüks ilmutama seda, kes ta on tegelikult.
Minu arvates ei vääri ükski nendest, kes siin praegu liiderdavad, ei hakka isegi nimepidi välja tööma,
käe ulatamise asemel isegi jalutuskeppi ulatuseks. Sedasi olevat teinud Stravinski, ulatades
teda tervitama tõtanud funktsionäärile NL-st tervituseks jalutuskepi.
Te ei vääri seda keppi ka mitte.
Vaid iseendaga koherentne inimene, tõde austav, enese väärikust austav,
mitte alanduv orja, lemmiklooma, sulase staatuses olev inimene väärib käepigistust.
Ahelate "ilu" ülistuse kohta olen kirjutanud ja tagajärjetult.
Seetõttu ei usu ma ka seda, et meie Eesti saab mingiks teenäitajaks sellel teel, tõsta välja meid sellest mädasoost, kuhu ahnus ja egoism on meid tõuganud.
Võib olla mõni teine Ida - Euroopa riik jälle saab. Näiteks Ungari. Näiteks Poola. Aga mine sa sedagi tea. Neil ja meiegi mõnel opositsiooniparteil on omad kuumaks taotud teemad ja vaevalt et neid huvitab mingi riisitera taoline asi kellegi naha all. Hea oleks, kui ma eksiksin.
Aga ma siiski veel usun, et ikkagi saab, ei saa öelda, et ei saa ja abitult käsi laiutada. Kusagil mujal on probleem.
Kui te tõttate kõik oma geene geenidoonorluse altarile ohverdama, mõelge sellele.
Et mõni võib leida selle müstilise geeni, mis paneb meid praegu väga kuulekate ja lollide orjade staatusesse ja selle teistelegi edastada.