juuni 06, 2018

Ema kirjutatud lapsepõlvemeenutus




Täna saab aasta ema lahkumisest.
Avastasin ema ühte kaustikut sirvides ühe lehekülje, kus ta kirjutab oma lapsepõlvest.

Selles kaustas oli mitmesuguseid ülestähendusi, aga enda elust ema rohkem ei ole kirjutanud.
Aga kõige elavamad, ilusamad ja püsivamad ongi lapsepõlves üle elatud hetked. Kõik ülejäänud tee paistab ükskõik mis punktist vaadates üsna lühike ... ja ei tundugi enam nii tähtsana. 
 Siiapoole eesriiet jäänutele tundub hiljem kindlasti, et oleks võinud rohkem neid mälestusi kirja panna, või et oleks võinud võtta mõne jutu isegi linti ja nii edasi ...
Aga see vist on peaaegu alati nii, et neid mälestusi jääb puudu - kui inimene just ei juhtu enesele elatist teenima ise kirjutades. Isegi siis jääb kõige tähtsamaks lapsepõlv - näiteks Tuglas kirjutas minu arvates ka kõige paremini ikkagi oma lapsepõlvest.

Siin on siis see ema kirjapandud lehekülg tema kaustikust:


Minust

Olen sündinud ahviaastal Jäära tähtkujus 29.03.1932 Laheda valla kaunimas külas Pragil.
Pragi oli minu kasvukohaks kuni kooliminekuni 1940. aastal.
Need aastad olid kaunimad ja muretumad minu elus - looduslikud kooslused - mägi, jõgi, üle mäe minnes laskusid alla sohu, kus talunikud olid kaevanud linaleotiigid - lapsele kõik huvitav ja kaunis.
Mida minu kodust näha ei olnud, olid metsad. Pragi küla oli ridaküla, igal pool olid põllud.
Külarahvas oli tore. Kuna isa oli valla käskjalg ja postimees, oli talle valla poolt ette nähtud postitalu, kus me elasime.
Valla inimesed käisid paljud ise meie pool posti järel, kaugematele taludele viisid posti kohale minu vanemad õed.
Õppisin venna Koidu najal ja abil lugemise ruttu selgeks. Lugesin hoolega tollaseid ajakirju, mida vallarahvas oli tellinud. Mõned ei viinud posti nii ruttu ära ja sain neid lugeda.
Meie kodu õhkkond oli haruldaselt hea - ema oma töökuse ja puhtusearmastusega kasvatas ka meis töökust. Isa oli nendel aastatel väga rahulik - tööd oli vanematel palju, aga elu oli üldiselt hea, ka poliitiliselt rahulik.
Nendel minau lapsepõlveaastate lõpul - u. 1936 - eraldati meile Mustajõe külla 12 hektariline metsatükk.
Metsa mahavõtmine oli tohutu töö, onu August tuli ka appi. Mets võeti maha ja keset krunti hakati ehitama maja. 1939. aastal võis juba suviti seal elada. Talu oli ehitatud kindla plaani järgi, kahekordne elamu ja laut-kelder-tõllakuur ja teisel pool õue heinaküün. Puukuur ja kaev asusid otse köögi ukse vastas.
Uus elu erines vanast väga palju.
Kuhu sa ka ei vaadanud - igal pool oli mets.
Ühes suunas vaadates oli ka üks talu.
Maa oli lausik, kände täis. Seda hakati harima kändude vahelt. Aegamisi juuriti kände ka välja.
Ma ei harjunud seda kodu oma koduks pidama.
Algasid keerulised ajad - MRP leping, venelaste sissetulek, sõja algus, minu kooliminek Tilsi kooli, mis asus minu uuest kodust 5 km. kaugusel. Kõik need sündmused tegid ka koduse elu rahutuks ja pingeliseks. Maja teine korrus jäigi pooleli. Isa läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Niisuguses närvilises ja keerulises olukorras lõppes minu kuldne lapsepõlv.
Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis tulevad ikkagi meelde Pragi külas veedetud muretud lapsepõlveaastad.
Olen nõus Schmidti ema kirjutatud pühendusega oma kodumajale

MINU KODU OLI NII VÄIKE JA UKSEPIIT NII MADAL, AGA MA EI OLE LEIDNUD TEIST NII ARMAST PAIKA ILMAS.

märkus: See on võetud Eric Schmidti kirjutatud raamatust „Jumalaga Naissaar”

Nii ma siis käisin Tilsi koolis 7 aastat.
Tee viis algul läbi väikese metsatuka, siis üle suure põlluvälja - umbes 1 km. Sellele järgnes pikk metsatee - umbes 1 km.
Sealt edasi tulid Tilsi küla talud, Kõrbjärv, puiestee teisel pool järve viis mäest üles ja jõudsimegi Tilsi mõisasse, kus mõisa viinaköögis meil kool asus. Maja oli kivist hoone, võlvitud kelder oli maja all. Kõige huvitavama oligi kelder. Klassiruumid olid väikesed, aknad väikesed.
Tilsis asu ka lastekodu, kust käis päris palju lapsi meiega koolis koos.
Koolis käisime tavaliselt mitmekesi - alul oli Eha, Hans, Koit ja mina.
Hiljem suuremad lahkusid ja väiksemad õed-vennad tulid asemele. Kui mina lõpetasin kooli, siis käis minuga koos EVI, TIIU ja MINA. Lõpuks lisandus Maret.
Koolitee oli pikk, kevaditi ilusate ilmadega võtsin tihti raamatu ette ja lugesin kõndides - kahju oli raisata aega niisama.
Metsad jäidki minu saatjateks ja vastuvõtjateks kogu hilisema elu jooksul kuni abiellumiseni.
Talveõhtuti, kui tulin töölt, mõtlesin tihti, et ma heameelega kõnniksin ennem rohkem maad, kui aga saaks minna ilma metsast läbi minemata. Kuid seda ei saanud teha, igast küljest tuli meie poole tee, kuid kõik läbi metsa.
Tookord oli suur hirm huntide ees. Ükskord üks hunt isegi jälitas mind - ema nägi värskel lumel hundijälgi ümber maja.
Ma mõtlen selle hundi peale tänuga, et ta mind ellu jättis.
Kole oleks surra hundi hammaste all.


0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home