Kõik on võimalik ...10 000 tunniga ... KUI

harjutad sihikindlalt ...

„Kuidas jõuda Carnegie Hall' -i ? „ olevat küsitud

noh, ütleme Horowitzilt ja ta olevat vastanud - „Practice!”

Soovmõtlemisega ühilduv idee müüb alati. Ühe eduka müügiakti tulemusena vantsisin raamatupoest koju 20 euri võrra vaesemana ja praeguse „meistriks saamise mantra” psühholoogia kuldsuu Anders Ericssoni raamatu „Tipp” võrra rikkamana.

On imelihtne seda ideed müüa, sest KUI sa ei jõua selle 10000 tunniga ei kuhugi, siis pole sa olnud piisavalt sihikindel. Järelikult selle idee müügimeeste hulka hüppamine on suhteliselt ohutu.
„Kõik on võimalik” müüb ja skeptitsism ei müü hoolimata sellest, et skeptikul võis olla rohkem õigus ja loodusseaduste vastu niikuinii ei saa.
Samas on pendel käinud just ära ka teises äärmuses.
„Kellakõvera” järgi toimiv statistika ütleb ära, et inimeste IQ ja muu võimekus eriti ei muutu ja jaotub kellakõvera kohaselt. Isegi vastav raamat on ilmunud - „Bell Curve” (ei ole lugenud, aga selle järellainetusest olen osa saanud). 

Reaalsete meistrite statistika jälle ütleb, et see IQ ei määragi ju nii väga ära, kellest saab mingi ala meister.

„Kellakõvera” jüngrite kuldaeg langes geneetika mesinädalate perioodile. Tollal sai jälle väga hästi müüa ideed, et sul ei olegi oma edu/ebaedu suhtes midagi suurt ette võtta.

Praegune neuronvõrkude toimimise avastamise aeg sobitub hästi jälle 10000 tunni ideega.

Oma neuronid tuleb lihtsalt piisavalt sihikindlalt välja õpetada ja oledki viiuldaja valmis.

Kui ehk mitte kontserdilava tarbeks, siis mingi väikese kodumuusika austajate pundi jaoks.

(Aga naabrid saavad seda kõike tasuta, mis muidugi meele mõruks teeb.)

Anders Ericssoni „Tipu” ostsin ma ära veidi maisemate soovidega - saada mõni mõistlik soovitus vilunumaks / paremaks kodeerijaks saamiseks. Juba pensioneerumise korral tahaksin midagi teha ka oma muusikaoskusega. Näiteks noodistada mõni lugu, mida aeg ajalt klaveril klimberdan ja mõnikord maci-le salvestan. Ja nii edasi ja edasi vanuselise edenemise / ülenemise teel ...

Mõned küll ütlevad, et vanadus ei ole rõõm, aga see on vanasõna idast ja selle järgi ma praegu ennast ei säti.

Kas sellest raamatust võib tulla kasu ? Jah, ja ei ühteaegu.
See raamat ja selle taga olev teooria on kahjuks samasugune pooltõde, nagu ka „Kellakõvera” (Bell Curve) väited. Kui neid aga väga tõsiselt võtta, võib see edu asemel hoopis ruineerida.

Raamatu läbisirvinuna arvan, et palju mõistlikum oleks olnud lugeda selle asemel oma valitud eriala mõne eksperdi soovitusi. Kunagise hobimaletajana (täna ei ole ruudulist lauda ligi 30 aastat vaadanud) lugesin siis läbi Panovi ühe raamatu, kus meister väitis, et IGA inimese saab panna mängima umbes 1. järgu tasemel. See on palju realistlikum, kuigi halvemini müüv lause.
I järk aga oli NSVL-s üsna kõva sõna males (ma ei teagi, mis ELO sellele täna vastab?) , samas saab iga 1. järgu maletaja meistrikandidaadilt kohe nahutada . Ja iga meistrikandidaat jälle meistrilt ja meister suurmeistrilt. Täpsemini, suhe 1:9 ja nii 4-ndast järgust alates. Nii on 1. järgu ja 4. järgu maletaja (sisuliselt iga indiviid) mängude suhe 1: 700 teoreetiliselt ja 1:100 ehk praktiliselt.

Kui Ericcsoni teooriat aga küllaldase skepsisega lugeda, siis mulle tundub, et oma iva siin on.

Selle iva taga on praegu aju plastilisuse avastamine. Võimalik, et isegi inimese intelligentsuse esimese kihi lahtikirjutamine - tehisintellekt on kõige edukam seni olnud siis, kui ta modelleerib närvivõrke ja omi tehisnärvivõrkude õpetamisel on AI saavutanud hirmuäratavaid edusamme.
Aju on nagu lihasedki - kui ei treeni, siis närbub, kui treenid, siis arenebki selles suunas, mida treenid. Üks rääkimata lause on veel: närbub selles kohas, mida ei arenda.

Hea näide psühholoogidele on siin olnud Londoni taksojuhid, kes peavad / pidid (varsti on see minevik) väga hästi Londoni linna tundma oma 25 000 tänavaga ...

Selle tulemina nende hipokampus suurenes.
Kui aju kahjustub, siis teised osad võtavad tasapisi funktsoonid üle, kuid seda väga pikkamööda.
Üldiselt aju arendamine / treenimine tahab rohkemgi tahtejõudu ja aega, kui lihaste arendamine. Aga põhimõte on siiski sama.

Mina arvan siiski, et kui sa ei ole sünnilt näiteks nagu sprinter Bolt või helilooja Mozart, siis sarnast fenomenaalset võimekust sa ei saa saavutada. 

See ei muuda asjaolu, et mõlemad on pidanud oma tegevusalas päris kõvasti vaeva nägema, et olla tipus. Miks mitte 10000 tundi?
Mozart hakkas näiteks 3 aastaselt peale ja ega ta millegi muuga peale muusika eriti ei tegelenudki.
Nii rehkendades saamegi, et esimesed geniaalsed teosed tekkisid tal 14 aastaselt.

Kui aga võtta ette lihtsalt eesmärk natukene paremaks saada oma valitud erialas / hobis?

Sel juhul võivad Ericssoni soovitused olla kasulikud. Panen need oma mõttelaadi kohaselt ümber. Seetõttu kõik vead interpreteerimisel võtan oma kanda:

1) Lihtsalt harjutamisest ei ole kasu. Igal harjutusel peab olema oma mõte sees. Korraga aga täie auruga harjutada pikka aega ei ole võimalik. Ärge ajage harjutamist segamini tööga - 8 tunnine töö oma erialal ja erialane harjutamine on erinevad asjad. Võib-olla saab mingi aja oma tööajast tegelda harjutamisega, aga 8 tundi on see puhtfüüsiliselt võimatu.

Isegi tippviiuldajad said nädalase harjutuse mahuks nii 15 tundi. Järelikult vähemalt 10 aastat kulub selle 10000 harjutustunni peale ära. Kui sa muidugi harjutad õieti ...

Harjutamise mahu piirajaks on jällegi see aju. Mõnel väsib see organ kiiremini, kui teistel (tippmaletajad, aga ka Paganini). Minul näiteks väsib enam-vähem täielikult 4 tunniga, kui täie rauaga harjutad / või lihtsalt stressad, ajule ei ole erinevust. Emotsioonid väsitavad, aga ei arenda. Teisel jälle on võimekus 12 tundi järjest malepartiisid analüüsida - sellisest võibki saada suurmeister ...

Selle asja nimetus Ericssonide kõnepruugis on „deliberate practice”.

2) Õpikõver, eriti tippusoovijatele, on mitme platooga. Platoolt minemasaamine on probleem, mitte selle tõusuhetk. Siis proovitakse erinevaid lähenemisi, küll ühte kui teist. Kui veab (see on minu targutus), siis lähed edasi järgmise platoo peale. Õige sõna on jälle - kui sa platool olles õieti harjutad.

Kahju, et rutiinne kogemus ei aita. Tuleb kangutada ennast mugavustsoonist lahti, ainult mitte liiga lahti. Liiga lahti lastuna võid jälle hävineda.

3) Harjutusolukord võiks olla sarnane või imiteerida „lahinguolukorda”. Tähtis on saada mugavustsoonist välja.

Raamatus oli selle koha näide „Top Gun” projektist.

Jänkide hävituslendurid nimelt said Vietnami sõja ajal Põhja-Vietnami pilootidelt kõvasti nahutada.

Siis aga ... tekkis neil idee proovida sellist treeningumeetodit (USA mereväes):
Mereväe parimad piloodid värvati treeneriteks-õpetajateks ja tehti igal päeval madin õpetajate ja õpilaste vahel. Ilma laskeriistadeta muidugi, aga mingite reeglite järgi (raamat ja ka merevägi ei täpsustanud) sai teada, kes „alla lasti”. Ka reaalselt võis tippkiirustel/ koormustel juhtuda surmagi. Selliselt suruti õppivad piloodid oma „mugavustsoonist” küll kõvasti välja ja praktiseerida tuli peaaegu reaalses lahingusituatsioonis. Tulemid:

Põhja-Vietnami piloodid said ülejäänud Vietnami sõja ajal juba USA mereväelt (see oli juba 1970-72) nahutada, suhtes üks allatulistatud jänki / 12 Põhja-Vietnami pilooti.
3) Teadmiste ja oskuste erinevus:

Koolides ja ülikoolides on põhirõhk teadmistel, oskuste omandamise arvelt. Oskused pidavat tulema kogemustega. Aga katse-eksituse teel kogemuste omandamine on väga kallis (näiteks arstiteaduses).

Oskused tuleks sisse integreerida õppetöösse.
Näide: arstide täienduskoolituste efektiivsuse analüüs ütles populaarse elukestva õppe kohta, et selle efektiivsus on nullilähedane. Midagi nagu annaks, aga väga vähe. Kõige efektiivsem täienduskoolitus oli interaktiivne, oskuste omandamisele / täiendamisele suunatud. Mitte presentatsiooni mahalugemine (seda võib teha näiteks ka professori sekretär), vaid reaalne oskuse omandamine.
See on jälle väga kallis. Oskust omandatakse õpetaja - õpilase personaalse interaktsiooni kaudu.

Odav on pidada suures üldauditooriumis loeng teemal OO programeerimise alused ja kohe on 100 inimest korraga saanud targemaks. Oskuse omandamisel peab õpetaja joonlauga juures olema ja kohe mööda näppe panema, kui viga sees - ilma tagasisidemeta ei arene...

Üsna pea võib üheks oskuse omandamise kontrollijaks saada AI. Näiteks keeleõppes selline süsteem vist juba siin seal toimib (arvestatakse õppija tulemustega korratakse vahepeal ununenud asju ikka ja jälle).

Oskusepõhise lähenemise näide - viiuliõpe, mida Ericsson uuris. 

Väga suur osa sellest hõlmab iseseisev harjutamine, aga väga keeruline on kaugele jõuda iseseisvalt. On vaja Õpetajat, kes vähemalt kord nädalas vaatab üle, mida õpilane on teinud ja annab uued harjutused.

Igaüks, kes tahab tippu jõuda, vajab Õpetajat.
Kui aga Õpetajat pole kusagilt võtta, tuleb selleks ise hakata, pekstes ennast püsikindlalt oma mugavustsoonist välja. Selline münhausenlik „buutimine” peab muudkui käima. Iga päev tuleb ennast saabastpidi üles tõsta!

Ka siin võib juhtuda, et eelistad ise mugavustsooni, teadmist oskusele. Ma olen ise märganud oma kalduvusi manuaali uppuda. Manuaalid aga ainult loetlevad foo - bar süsteemis fakte ja nippe, millest oskused tuleb mingi kavalusega alles vormida.

(It-sse mittepühendatuile - foo ja bar on standardviited muutujatele mingi uue nipi esitlemisel ja lausa jonnakalt eiratakse selle nipi igasugust praktilist sidet reaalsusega. Selle peab ise välja mõtlema, milleks nippi üldse vaja läheb.)
Ericssoni soovitatud Õpetaja otsimine on kahtlemata ka kindel garanti, et „10000-

tunniga meistriks” mantra jutlustaja millegi eest ise ei vastuta - sedapuhku saab vastutuse veeretada õpetajale või õpilase valele valikule õpetaja otsimisel.
Mis asjad ajasid mul selles raamatus korralikult kopsu üle maksa?
1. Ülbus Mozarti suhtes - igaüks võiks nagu seda saavutada. Mozarti oskusi võrreldakse kunstliku ja inimlikus mõttes mitte mingit tähendust omava oskusega - numbrite peastmäletamisega. Millegipärast peetakse mingiks absoluutseks fantastikaks seda, kui sulle loetakse tempoga 1 kord sekundis 80 numbrit ja sa pärast 2 aastast harjutamist suudad need numbrid õieti tagasi lugeda (lühimälu 80 baiti, saavutus missugune?). See võib tõesti nii olla, sest evolutsiooni käigus ei ole meil rohkem lühiajalist numbrimälu tarvis läinud ja evolutsiooni ärapetmiseks tuleb tõesti kõvasti vaeva näha.
Need valdkonnad paraku ei ole võrreldavad. 

2. Ülbus Alfred Cortot suhtes. Üritati väita, et Cortot 24 Chopini prelüüdi esitus tänapäeva perfektsete pianistidega võrreldes ei kõlbavat absoluutselt mitte kuhugi. Et Cortot'-d ei võetavat tänapäeval vastu Juilliardi ...

Samal ajal see psühholoog tegeles aastaid viiuldajate uurimise ja küsitlemisega. Nii et austatud psühholoog ei tohiks muusikas siiski väga võhik olla (luges üles hulga mulle arusaamatuid termineid viiulimängu tehnikast).
3 ... selliseid momente kohtab veelgi. Näiteks otsatu hulk oskuste omandamise teksti oli pühendatud pesapallile ja golfile.

Päris tore on tõdeda, et ma olen oma elust kokku hoidnud 20000 tundi millegile mõistlikumale, sest ei ole minutitki tegelenud ei golfi ega pesapalliga.

Selliste häirivate asjaolude tõttu viskasin raamatu siiski lõpuks nurka. Aga piilun ehk mõnikord siiski - „deliberate practice”

Asju, mida ma tegelikult teadsin, korrati siin küll üle, selle eest aitäh.

Mõningane respekt ja kriitikameel oma väidete esitamisel võiks tulla abiks isegi siis

kui selle tagajärjel raamatu müüginumbrid langevad.

See maania karude tantsimapanekust ei ole mitte üldsegi parem, kui omaaegne kellakõvera maania.
Jedem das Seine.