alasti tulin ma

„Alasti olen ma emaihust tulnud
ja alasti pöördun ma tagasi.
Issand on andnud ja Issand on võtnud;
Issanda nimi olgu kiidetud!”

See kummaline lausung Hiiobi raamatust sattus mingite ennustuspiletite jagamise

käigus minu kätte, kui aasta 2017 (veel) tulevatest asjadest juttu tuli uusaastaööl 2017.

Ma ei saanud sellest August Rodinist rääkiva raamatu pealkirjast sisalduvast vihjest aru.

Teistel pereliikmetel olid palju normaalsemad ütelused saadud käesoleva, jumala õnnistuseks varsti lõppeva kuke aasta kohta ...

Vaadake Hiiobi raamatust täpsemalt järele, kuidas jumala pärisorja Hiiobiga läks

seoses Jumala ja Saatana vaidlusega selle üle, kas Issanda loomaaia kõige vaguramatele isenditele ikkagi tasub kasvuhoonet ehitada. Jumal võttiski Hiiobilt tema kasvuhoone pealt ära ja nii edasi ja edasi sealt Piiblist ... ja lõpuks ikka halastas -

olles isand Saatanale enne kihlveos ära teinud. Selleks pidi ta Hiiobit ikkagi üsna mitmel moel rappima, incl N:0 Hiiobi suguvõsale (kes ometi ei olnud selle kihlveo osalised) et ... tõestada ...

tõesti, mida pidi Jumal oma kihlveos Saatanale tõestama ??

Ma olen endiselt hoolimata teispoolsuse olemasolu tunnetamisest omal arvamusel vanatestamentlike kirjaridade väärtuse suhtes ja nii ka Hiiobi suhtes. Sama müüdi teisest poolest saate aimu raamatut "Tim Thaler ehk müüdud naer" lugedes. 

Kui oled oma vabaduse kinkinud mammona korjamisele, on see parem Hiiobiga juhtunust? 

Kui sa isegi oma rahva ja meedia totruste peale ei saa öelda, mida see asi väärt on? .... ja nii edasi ...

Ometi lebasin ma nädalapäevad tagasi täpselt nii, alasti, täpselt nagu ma tulin, arstide lõikelaual

ja jätsin hüvasti oma maoga, kus selgus, oli oma haarmed laiali ajanud vähk.

Mitte midagi erilist tänapäeval, arvestades selle tänapäevase katku ulatust ja levikut.

Aga alasti ma ju tulingi, nagu kõik minusugused. Ja ka lähen, nagu ka kõik minusugused.

Ja kui ka misiganes raha või kuulsust või au võid enda arvates olla kokku ajanud, ei muuda see seda põhilist tuleku ja mineku protsessi.
Selle alastioleku tuleku ja mineku aasta juurde kuulus ka hüvastijätt oma emaga.

Aga praegu on mul veel sellest veel väga raske kirjutada, kuigi ma vahest tulevikus proovin.

Üks kirje sellest siiski on, ilma sõnadeta "Ühe tantsu lõpetus". Kes teavad mind, said sellest niikuinii aru ja kes ei teadnud, nüüd siis said teada ...

Minu ema oli tantsija ja tema tants läbi elu tuli hästi välja. Mina ei ole nii hästi osanud seda elu tantsu või ringmängu tantsida, jäädes aeg ajalt ringmängus ühest või teisest asjast ilma. 

Ometi on mulle piisanud sellest mõnest asjast, mis mul on, ja nendest mõnedest inimestest, kes on mulle väga olulised. See aasta omamoodi allakriipsutusena on vaid süvendanud minu sünnipärast ükskõiksust kulla ja karra vastu. See on ka tegelikult nii - kui mulle minu kooliastumise puhul kohaliku asumi liikmed tulid lilli tooma, jäin oma lilledega päris kimpu ja kukkusin tönnima - 1. klassi astumisel, häda, oh häda - lilli liiga palju, mis ma teen nendega?

Kulla ja karra vastu võid aga sa olla ükskõikne, aga ikkagi võib juhtuda ja juhtub kindlasti, et su teele satub ette väga häid inimesi, häid inimesi, täiesti keskmiseid inimesi ja !hoiatusmärk! ka selliseid inimesi,

keda meil Eestimaal on harjutud kutsuma mölakateks.

Ühe sellise mölaka mitte parema küljega, nagu leitnant Dub-ilgi oli, või vähemalt see herr lubas, sain asjaolude mitte kõige parema kokkulangemise läbi selle aastal tuttavaks ja rohkem sellisest (või sellistest) teada ei tahaks. Aga seeläbi sai ka selgemaks heade inimeste väärtus, mida mitte mingisuguse koguse teemantidega asendada ei saa.

Kasvõi siin kliinikumis näiteks, arstid, sh. kirurgid ja põetajad - ja ka muud head inimesed sinu ümber. Sõber ja jääb sõbraks 

 (

   ja mölakas mölakaks, ümarda teda palju tahad, või ka kiru palju tahad. Elu näitab, et kõige solvavam on meie leitnant Dubide puhul see, kui neist mitte välja ei tehta. kui see õnnestub, on see parim mida soovitada endale ja teistelegi. ülejäänud tegevus raiskab vaid aega ja tekitab vaid maohaavu. Õnneks puudub mul võimalus uusi sarnaseid makku tekitada, aga eks nad teki siis jälle kuhugi mujale ...

).

Tegelikult õnnestus mul välja valida vist suhteliselt kõige ohutum vähkidest,

maovähk, kui ta veel väike on, piirdub oma organiga, keda vaikselt lammutab ja kui see organ eemaldada, peaks saama sellest parasiidist lahti. Elame, näeme.

Raamatut ma sellest parasiidist kirjutama küll ei hakka. Ei ole see tegelane seda ära teeninud.

Seevastu peaks rohkem kirjutama näiteks sarnastest inimestest, nagu seda on Tambet Teesalu.

Ühes hiljutises laupäeva postimehes oli temast ja tema laborist lugu. Meie hooldatavatest arvutitest

tegid tema labori omad meile kõige vähem peavalu - elu näitab, et kohtades, kus inimesed teevad oma tööd ihu ja hingega, on ka kõige vähem probleeme arvutitega - neil inimestel jääb selleks lihtsalt aega puudu, et arvutitega mingeid asju "kokku keerata". Aga Tambet Teesalu avastatud vähitekke pidurduse mehhanismi suhtes loodan, et varsti jõuab see ka hiirte peal katsetamise staadiumist kohta, kus seda saab rakendada inimestel ja teha keemiaravi efektiivsemaks, kui see praegu on ...

Tõesti, harva juhtub, kui tõelistest tegijatest Postimehes juttu on, aga aeg ajalt seda siiski juhtub...

Näiteks jälle oli hea, et üks tubli kirurg, Toomas Sulling vähemalt võttis ette ja kirjutas enda elust raamatu ja see pälvis tähepanu. Võtan ka ette ja loen läbi.

Mind lõiganud kirurgi ma siin ei nimeta, perenimi on tal T... , sest ma ei oska tegelikult ütelda, kuidas ta võiks sellisesse asja suhtuda. Tegelikult on arstiteadlased ja arstid küllalti tagasihoidlikud inimesed, või on neil enese esitlemiseks lihtsalt liiga vähe aega ....

Meedia võib aga selliseid inimesi liiga kergesti mutta tampida. Nii näiteks mind mõni aasta tagasi roidemurruga seoses tekinud verejooksuga opereerinud kirurgiga juhtus, sest ajakirjanik jahtis parajasti verd ja kus mujal verd ikka saab leida, kui arstide juurest - ka nemad on inimesed ja ka nendega võib juhtuda näiteks see asi, et tekib alkoholisõltuvus ja nii edasi ...

Aga minu juhtum ei olnud triviaalne - roidest eraldunud kild oli olnud maksale ohtikult lähedal.

Ja vähemate kogemustega kirurg ei oleks pruukinud selle lõikusega hakkamagi saada, olgu tal probleeme või mitte oma eluga ...

Ja kirurgide elus on see igapäevane pinge, kas oma skalpell, mis ei tohi eksida, või mingi ootamatus seal opilaual, mida mingi uuring ei pruugi näidata. Mina sellest muidugi midagi rohkemat teada ei saa, kui vaid seda, et oli uinak, äratus ja mõningased probleemid opist toibumisega ...

Kirurgia, nagu näiteks ka dirigeerimine erineb ärijuhtimisest tähelepanuväärselt.

viimases võid oma asju peaagu lõputult xxxx keerata ja oled veel kõige suurem tegija selle juures pealekauba. Süüdista vaid riiki, kirjuta rahapumpamise projektidele toetusi ja kui selle juures näiteks Emajõe (ja Tartu, ja Eesti) pxxxx keerad, ei juhtu sinule sellest küll midagi hullu ...

Praegu on suure raha jõul ja teol saadud kampa veel akadeemikud ja 3 rektoritki, suur loodussõber Relve ja kes kõik veel - nii et pole midagi parata, Tartu ja tema Emajõega peab vist sellisel kujul hüvasti jätma ja oma lehkava isamaa kolkalinna lehaga ka selle sõna halvas tähenduses lihtsalt leppima. Nii vähemalt räägitakse nende tselluloositehaste kohta ...
....

Tänaseks aga panen punkti ja loodan homse väljumise peale siit Kliinikumi korpusest K.

Kunagi kirjutasin ma kirjutise "Kolme K vahel." Irooniliselt olen ma siis 2 "K" sees praegu
( "Kliinikum" ja korpus "K". ). Aga eks ma olen vaikselt hakanud filosofeerima teema peale, mis lausung võiks kõlada 2018 aasta ennustusloosil minu paberitüki peal. Võib olla on selle asemel targem Heli Läätse laulu "Ei me ette tea järgida" ja igasuguste ennustustega mitte tegelda, sest midagi neist võib isegi täkke minna.

Järgnevatel aastatel ei tahaks enam ühtegi juppi K korpusele loovutada. Omalegi tarvilikud.