jaanuar 30, 2018

Kui palju Muusikat on hea?













Haigeoleku aja mõne hetked siiski võisid olla kasulikud - enam-jaolt juba kodus kuulasin enam-vähem ära kõik, mis Chopin on kirjutanud (kindlasti on veel sealgi ühte teist, mida ei ole kuulanud), lugesin läbi natukene tema kohta kirjutatut ja mõtlesin selle üle, et see geenius suri, olles vaevalt 39.
Tahan veel, juba pooltervena, sama teha Mozartiga ja siin on ees ootav veel ajamahukam.
Juba ühe geeniuse ärakuulamine on küllaltki aega nõudev.
Ja selle kõige juures ma ei oska muusikat võtta lihtsalt nii, nagu ta meie kõrvadele külge kleebib - tasuta kaasväljaanne kõikjal, tööl, kodus, puhkehetkel, tahad seda või mitte. 
Tegelikult muusika ilma vaikuseta on kohutav nuhtlus, mille oleme meediaajastuga kaasa saanud.
Mälen aeg ajalt ennast kusagil tänaval olevat kuulanud Mozarti öömuusikat ja siis sellest tekkivat frustratsiooni, kui see kuidagi katkeb.
Saastmuusika kindlasti on ka kohutav, aga selle nuhtlusega kuidagi võib ära harjuda.
Emotsionaalselt mõjuv muusika kusagilt naabertoast osaliselt tulnuna on kõige hullem, nagu ka mobiilitilinad (Chopin kusagil kurtis, et ei taha olla võipaki kujunduselement, aga nii praegu on).
Tegelikult tuleks muusikat kuulata vahest 1-2 tundi päevas, nagu kunagi aadlikud tegid, käies kontsertidel. Ülejäänud aeg peab olema muusikavaba, vaikus, üleüldse müravaba.
Kui oled tegevmuusik, siis on natukene teine lugu, aga kvaliteetesitusi ikkagi vahest üle 4 tunni ei tasu omale päevas kõrva lasta.
Sõnnikust aga tuleks üldse hoiduda. See on jälle suhteline, sest hm. kuulasin just nüüdsama "Põgenevad unenäod" Paul Alliku esituses - imehea - ma ei ole ainult klassikalise muusika fänn, aga aega on elus nii vähe ja seetõttu olen enamasti leidnud midagi head just klassikalises muusikas.
Paljud levilood enamasti on üsnagi head, kui nad ei oleks taustana, tapeedina nii ära leierdatud.
Vaikuse puudumine, pauside puudumine on aga tuntav ja nii oleme omaenese ahnuse tõttu neuroosis.
See ei puuduta vaid muusikat. Kõik see uksest ja aknast sissetulvav informatsioon ei ole meile ka enamasti vajalik.
Võiksin elada nagu talupoeg väga piiritletud keskkonnas ja lülitada lärmav raadio, telekas välja ja lehti sirvida vaid ehk korra kuus.
Erinevalt muusikast on infomüra enamasti ka sõna otseses mõttes sõnnik - muusikast on lootust midagi leida, mis pole sõnnik, ajalehest sageli leiad vaid sudoku ja süvendad neuroosi.
See torkas silma ka haiglas olles. Kõige suurem piin kõige muu kõrval haiglas, oli päev tavapalatis (sealt läks edasi opiks ja intensiivi), kui kõrval oli üks muidu kena venelane, kellel kahjuks oli komme, et tema kõrval pidi plärisema telekas. Mina olen oma elus muundunud täielikult telekavabaks ja algne soov olla hea inimene ei suutnud seda1.5 päeva jooksul veel muutuda (kuidas sa oled algul hea ja hiljem vastik, kes isegi valude käes vaevleva inimese käest tema teleka ära võtab). Aga ma oleks võinud vastu teha, välja koukida oma mäkk ja sealt peale lasta (ilma klappideta) Chopini skertsosid, aga ma olin võtnud pähe haiglas läbi saada ilma arvutita.
Teine krooniline häda vaikuse puudmise kõrval: mulle ei meeldi tegelikult kuulata muusikat, selle sisust midagi jagamata.
Paljud arvavad, et muusika ei peaks olema programmiline, näiteks ka Chopin oli väga vastu näiteks oma "Vihmapiiskade prelüüdi" mingi vihmasabinana tõlgitsemisele.
Tegelikult, nagu ma nüüd tema biograafiatest tean, improviseeris ta väga meeleldi mingitel kindlatel teemadel ja tema loomingust näiteks ballaadid vajaksid mul veel üle vaatamist - ballaad 3 sai palju selgemaks, kui selle taustal kujutasid ette võrgutavat näkineidu, kes sul pea segamini ajab ja siis sind kuhugi vetesügavustesse tirib ...
Või barkarool kui lugu aerutama minevast armunud paarist, kus vahepeal noormees jõuab ka armastust avaldada - või ballaad 4 kui võitlus surma ja armastuse vahel.
Kuigi mulle väga meeldisid ballaadid ka ilma nende tõlgitsusteta.  Ja mõnikord on loole külge kleepunud vale viide - "Kuupaistesonaat" on tegelikult algusest lõpuni nukker lugu vastuseta jäänud armastusest, eriti see kuupaiste, kus pedaali EI TOHI TÕSTA .... aga tegelikult jälle me ei tea ja kuupaiste ongi vahest parem -mis sellest Beethoveni originaalmõtetest ikka järada, kui need üldse olid sellised.
Ja Eliise kirjutamise ajal oli Beethoven purupurjus - nii purjus, et see naisenimi, mille ta noodi pühendusele kirjutas oli loetamatu ja alles hiljem kleepus külge see saladuslik "Eliise".
Aga mina ei oska ilma muusikute elulugudes sobramata neid hästi kuulata. Seetõttu ootan aega, millal Forkeli Bachi läbi saan loetud (see aga oli kirjutatud 50 aastat hiljem) ja tudeerin läbi kõik, mida saab, igasugu vanaegsete sarabandide ja muude tantsude kohta, sest muidu lihtsalt ei saa aru, kuidas peab mängima näitks Bachi Chaconne'i (ja igaüks ei peaks mängima, vaid aboluutne viiuldajate tipp saab seda teha, erinevalt väga paljudest suurepärastest viiulilugudest, mida saab ka lihtsurelikum viiuldaja mängida. See märkus puudutab Moskva virtuooside kontserti Tartus, sügisel mdx, kes kogemata viibis seal, mdx, ei Chaconne'i ei mänginud ükski nimetatud virtuoosidest ... Ja jälle maitse asi. Mõnes meeleolus võib ju ikoone tõurastada ka ).
Nüüd ma siis tahan teada, kes oli Mozart, miks ta kirjutas just neid asju ja miks absoluutselt kõik enam vähem normaalsed inimesed, isegi musikoloogid, hindavad Mozartit nii kõrgelt. Et täiesti tavaline inimene tänavalt esimesel kuulamisel seda g-minoor sümfooniat hindab, see isegi ei pane imestama. Ja ega seegi ei ole ime, et vahest pool tavainimestest ikkagi ei näe seal midagi ilusat ja keerab kohe mõne ja(a)ma peale, kus tuleb näiteks seesama "põgenevad unenäod" aga hm. Kriegeri esituses ...

Ja jälle ei tasu maitse üle vaielda. Mõni jälle kuulab araabia muusikat ntx. 
Aga oma vaimu tasub hoida, nagu ka kõhtugi - täpselt peab teadma, palju kõhtu parajasti sisse mahub (seal on selle jaoks olemas organ, kes protesteerib, kui palju saab ja nõuab, kui puudu on) - vaim aga võtab kõik vastu, ürgajal ja talupoja keskkonnas sellist hirmu ei olnud, et on mingi mürauputus. Mida rohkem, seda uhkem. 
Praegu aga on tõeline tarkus teada seda, millal on küll ja millest võib olla ongi puudus ja mitte ahmida sisse kõike, hoolimata sellest, et võib-olla naabrile on see aboluutselt tarvilik annus.
 

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home