Hiiobisõnum II

Nojah. Hiiobisõnum sai oma järje - ega kuke aasta ei olegi veel läbi.
Peale oppi sain kodus olla nädala jagu, siis algas 
külm palavik 39 paratsetamool palju higi
patatsetamooli mõju lõpp külm palavik paratsetamool palju higi 
tsükkel.
Õieti öelduna kestis kuni viimase ajani, nädal tagasi sain sellest lahti kliinikumi
abiga.
Kaks kena tekitajat - kopsubakterid ja opi mingisse pessa idanema jäänud
mäda.
Ülejäänud üksikasjad jäägu meedikute epikriiside sisse.
Niipalju siiski - ma ei ole eriti tubli patsient sellistel puhkudel. Kui tagasi vaadata,
siis tunned ennast enamiku aja olnud porgandina. Ei soove, ei emotsioone, ei 
raamatuid - ja mis õnn - ei Internetti.
Mõnel hetkel selle vahel jah mõni raamat, mõni mobiilikõne, mõni külaskäik.
Asjalood hakkavad patsiendi jaoks muutuma vaid tervenemise eel.
Siis hakkas äkki igav ja hakkad koju igatsema. Jõulud ja vana aasta selliste hetkede
sisse ei kuulunud. Omamoodi heagi.
Salamisi, õhtul, kui vahest väga vähesed kuulsid (õnneks)  proovisin siis ära kliinikumis pesitseva vana ja hea klaveri kõla. Lugesin igasugu imelisi teaduseid ja national geographicuid ja esoteerikat ja 
mida iganes veel.
Ja ikka veel on minu küljes toru, mida möödaa õnneks praegu väga harva immitseb välja mäda.
Kuna kõik need haigused on tegelikult tavalised ja ravitakse välja, talud selle asja ära.
Kui aga oleks teada, et tegelikult ei ole head ravi ja nii läheb välja lõpuni, võib tõesti ühel päeval
võimust võtta täielik ükskõiksus selle viimse tärmini suhtes. See ei ole tegelikult päris õige 
hoiak, aga mina arvan hetkel nii. See kõik võib olla isegi toimuda täie teadvuse juures, ei pea olema
selle hoiaku tekkeks koomas käinud.