Niina ja Raimond

Siin pildil on Raimond

Sellel pildil on aga Niina (hiljuti pildistatud), kes tähistas just oma 95-ndat sünnipäeva,
ja näitab endast tehtud Raimondi pilti, mille Raimond joonistas Niinast kunagi ammu ammu....

Minu isa lemmikhelilooja oli Raimond. Raimondil ei ole vist peaaegu ühtegi 3 duuri lugu -

kõik on väga peene ja harmooniliselt huvitava saatega ...

Minu muusikaharrastus sai alguse alles täiskasvanueas, kooliõpetajana, ja alles nüüd olen hakanud seda meie Eesti ühte parimat laululoojat vääriliselt hindama.

Meloodiaid teadsin küll lapsest peale, need olid väga head, aga Raimondi laule lambist mängida ei osanud - ei osanud saadet külge võtta (või ei viitsinud pusida), pisut liiga keerulised ...

Nagu ikka heade muusikutega juhtub, tuntakse nende saatuse vastu huvi vaid pärast nende surma ja sedagi sageli 50 aastat hiljem. Raimond ei ole siin erand, aga laulud elasid oma elu juba palju varem, Saaremaa valss muidugi kõige rohkem.

(tegelikult on ju neid laululoojaid, keda me üldse ei tea, palju rohkem, laule aga teame kõik).

Praegu on lihtsalt õnn, et üks Raimondile kunagi väga tähtis naine, Niina Vassiljeva, on endiselt elus (sai just 95) ja et ta on andnud Eestile üle Raimondi kirjad.
Väga meeldiv üllatus ka Postimehelt, et Jaanus Piirsalu võttis ette ja sõitis Peterburi, et Niinaga rääkida (tuleb välja, et eestlased on oma lohakuses ise Raimondi vist kõige tähtsamad kirjad, nagu Niina ütles, kuhugi hakkama pannud ...).

Raimond on oma elus teinud armastuses 3 korda sama lolluse: 

1946 ei kutsunud ta Niinat Tallinna.

Seejärel, 1946, hoopis abiellus esimese ettejuhtuvaga.

1947 sõitis Niina omal algatusel Raimondile külla, algul Pärnu, sealt Tallinna, sest Valgred olid vahepeal kolinud Pärnust ära.

Raimond ei teinud oma saatuses pööret. Niina vist sel aastal (ma ei saanud Postimehe artiklist hästi aru, kas see oli 1947, või hiljem, andestas Raimondile, aga sättis abiellumise tingimuseks kolimise Leningradi.
See olekski olnud ainuke ravim, sest Raimond oli alkohoolik ja vahest muutunud keskkond oleks ta tõmmanud selles olukorrast välja, kus ta oli.

Oleks astunud Leningradi konservatooriumi, oleks ehk saanud ilmakuulsakski, nii nagu Raimonds(!).

Praegu teame vaid meie, eestlased, Raimondist midagi, maailm ei tea ja ei hakkagi teadma.
 

Lisaks rääkis juba isa mulle, et Raimondil olid probleemid oma Eesti kolleegidega, keegi ei tahtnud teda õieti tunnustada.
 

Alles 1949, kui Georg Ots laulis eetrisse Raimondi Saaremaa valsi, võinuks ehk tulla läbimurre, aga Raimond tegi oma viimase lolluse - vaatas veel viimast korda klaasi põhja ja nii, tsüklist õieti väljununa, trepilt kukkudes, pärast mõnepäevast virelemist, ta suri.

Paljud muusikud on läinud alkoholi küüsi, paljud ei ole osanud hinnata armastuse suurust.

Meeldetulevalt ka Chopini esimene armastus (kas talle vastati, me ei tea, sest tema armastatu, erinevalt Niinast, põletas KÕIK Chopini kirjad) kahjuks oli, inspireeris Chopini 2 klaverikontserti ja sinna see kõik jäi.

Tollal oli muusik vaene, Raimondi eluajal ka oli ja ega ta praegugi väga rikas ei ole, produtsendist, metseenist ja lihtsalt vedamisest sõltuvus jääb ...

Alati on muusikute sõbraks olnud alkohol.
Kes sellest on üle saanud, nemad on enam-vähem hakkama saanud, aga mitte kõik. Näiteks Modest, teate küll seda hullu pilguga meest, oli ikka eht alkohoolik.

Raimond ei sobinud alkoholiga kuidagi, tervis ei kandnud.

Ma ei tea, mida soovitada Raimondile järgmises ümbersünnis?

Hoiduda muusikast, sest siis tuleks jälle sama tsükkel?

Tunda ära oma õige hingesugulane?

Muusika on narkootiline asi, sellest ei pääse keegi, kelle kõrv on õnnistatud kuulmisega.

Seega ei pruugi muusikast hoidumisest tulla välja midagi või võib siitki välja kasvada tragöödia - on nagu kõrva, aga ei ole õpetust üldse saanud.
Mulle meenub selles mõttes Hardi Tiidus. See mees oleks pidanud olema dirigent. Ta realiseeris kõigest hoolimata oma andest poole, kasutades mälu ja muudki - isiklikku sarmi näiteks.

Tema vanemad aga hoiatasid Hardit, et poiss ei valiks omale sellist mittepraktilist ala, ja põhjusega. 

Muusikalist, absoluutset kuulmist ei realiseerinud ta mujal, kui igasugu hümne lambist mängides.

Alles Hardi elulugu uurides sai selgeks, kuidas ta noorena oli uurinud partituure ja neid peast teadnud.

Ka sõja ajal laulis ta Laskurkorpuse ansamblis ja hiljem on minu mäletamist mööda kusagil lindis Hardi ja teiste laule (samast sõjaajast).
Aga ta võinuks olla dirigent, peaegu sama hea, kui ütleme Klas (või paremgi) ... ja nii edasi ...

Muusika on siis nagu selline undiin. Lähed talle järgi ... ja hukkud.

Ei lähe, maksab ikka kuidagi kätte või teeb reetmise tagasi või jääb vähemalt südamesse selline igatsus, mis võib ka hingerahu röövida.