Ellujäämine AI ajastul

Kunagi olevat olnud Inglismaal üks mees, nimega Ned Ludd, kes vahepeal kangastelgi purustas, ja kelle järgi hakkasid ka teised sarnasel moel talitama. Olevat, sest tegu on vist linnalegendiga.
Kangastelgede purustamine küll mitte, neid ja teisigi uusi industriaalajastu masinaid peksti puruks päris palju. Tööliste vastu aeti armee, võeti vastu igat sorti seadusi, mis sarnase tegevuse kriminaliseeris ja tasapisi tuli leppida paratamatustega.
Kuid just sellelsamal 19. sajandil, kui see lööma käis, tekkis ka Kommunistlik partei oma manifestiga ja võib-olla mõned veel mäletavad ajalootunnist dramaatilisi kirjeldusi ekspluateerimisest tolleaegses mõistes "moodsates" tehastes.
Vist oligi nii, et õppinud käsitöölise elu oli kõvasti paremal järjel, kui tavatehasetöölise oma. Seal ei pidanud palju oskama, töötuid oli tänavalt võtta palju ja maksti täpselt nii palju, kui ellujäämiseks tarvilik. Käsitöödest aga paljud ametid hävisid koos kangastelgedega.
Ühelt poolt vaatab meile vastu tehnoloogia ja majandusajaloolaste poolt ülevaks kirjeldatud aurumasina revolutsioon, teiselt poolt aga selline mäsu.
Ühel pool oli väike % jõukaid, kes aga oskasid ajalugu kirjutada - teisel poole olid aga tollal tegelikult enamik oma ellujäämisheitlust pidavad.
Lord Byron tundis ludiitidele kaasa, tema tütar Ada kavandas tänapäeva kompuutri eellase, mis nüüd, 21. sajandil, kui talle lisanduvad robotid, ähvardab meid järjekordse suure revolutsiooniga - "Teise Masinate Ajastuga".
Selline raamat on praegu müügil ja see tasub läbi lugeda või vähemasti lehitseda.
Ma ei ole oma blogis praegu mitte juhuslikult käsitlenu AI teemat - tõlkisin kunagi eestikeelseks Vernor Vinge tollal veel utoopilisena tunduva kirjutise:
vt. sekeldaja, vinge google saate :
http://sekeldaja.blogspot.com/2007/06/vigne-ja-tema-singulaarsus.html
Avaldasin selle 2007, kirjutatud oli see 1993 ja isegi 2007 oli meie provintslikus Eestis see veel utoopia. Aga iga aastakümnega tulevad uued korrektiivid.
Täna me veel ei ole ajastus, kus arvutid on kõikides valdkondades inimestest targemad ja seetõttu ma posthumanismiga VEEL ei tegele. Ma isegi loodan, et minu silmad seda ei näegi. See on aga kindlasti Z põlvkonna üks põhiprobleeme - millises kastmes, seda näevad juba nemad.
On tehtud küsitlusi AI uurijatega ja aega, millal see posthumanism saabub, ennustatakse väga mitmeti. Üsna halb hinnang on selles mõttes näiteks 50 aastat, see olevat olnud mingi küsitluse "keskmine", aga seal on hinangud 10-st kuni mitmesaja aastani.
Uurijad ise aga ei pruugi olla kõige õigemad eksperdid.  Näiteks neutronite avastamisele järgnes uskumatult kiiresti aatompommi praktiline "rakendamine" ja ka vesinikupomm järgnes sellele veel kiiremini. Nii võib juhtuda, et AI toob juba minugi õuele posthumanismi selle algusjärgus.
Üks ajalooline tähis - malemäng - on juba põrmustatud ja küllap põrmustuvad paljud muudki asjad, kus inimesi tänaseni peetakse paremaks, kui masinat. Näiteks helilooming! Kriteeriumiks sobiksid siin hästi näiteks edetabelid ja ma ennustan üsna pea, et edetabeli saavad enda kätte .... mingid tensorarvutid. Arvuti Schönbergi vaevalt, et ohustab, aga ütleme automatiseeritud  filmimuusika treimine ei pruugi olla enam kaugel, rääkimata tavahittidest.
Aga tänase päeva kõige suurem probleem on töökohtade kadu robotiseerumise läbi. Seda on ajaloos ennegi juhtunud, öeldakse tihti, aga ohu märgiks on majandussurutiste järgne töökohtade mittetaastumine. Teiseks märgiks on ebavõrdsuse hüppeline tõus.
Kui (viitan siin "Teisele masinate ajastule", ka edaspidi võite ise sellest raamatust täpsemalt uurida, millest jut käib) peaaegu terve 20. sajandi vältel koos tööviljakuse tõusuga kaasnes üldine palgatõus, siis alates 70-ndatest on mediaansissetulek tõusnud väga aeglaselt, kui üldse ja rikkuse ebaühtlane jagunemine suurenenud. 80 % inimeste koguvarandus suhteliselt väheneb, 20 % varandus suureneb, sellest 20 % oma veel kiiremini, ... 1 % -l läheb juba väga hästi ja ERITI hästi läheb mõnel superrikkal ,s.t. 0.01 % -l. Koos nendega ehk tekib shanss ka õukonnalaulikutele ja ongi tekkinud ...
Täiesti selgelt on tekkinud lõhe kõrgharidust omavate ja mitteomavate vahel. Ma ei leidnud küll kinnitavat uurimust, aga tõenäoliselt on sealgi vahe sees nende vahel, kes omavad erialast kõrgharidust ja nende vahel kes omavad küll kõrgharidust, aga erialast tööd ei tee.
Mingid kutseharidused ka päästavad, aga kvalifikatsiooni mitte eeldavad lihttööd on tänapäeval tohutu surve all kõigi arenenud ühiskondades. Meil siin kahjuks on juba praegu väga vähe minna,
mujal ehk rohkem. Lisanüanssidena lisandub kvalifikatsiooni mitteomava tööjõu puhul välismigrantide värbamine, mis peaks olema meie praeguse nn. "tööjõukriisi" peamine põhjus - on saadaval odavam, tunduvalt odavam ressurs, kui omamaine tööjõud ...või saab oma tehase viia kuhugi mujale, kus maksta saaks vähem. Aga isegi nende faktoriteta lihtööde vajadus väheneb ja kuna õuest on võtta palju tööjõudu, saab selle hinna suruda väga madalaks. 3.40 tunnist bruto on praegune Eesti taks!
Mitte ainult lihttööd, aga ka keerukamad tööd, mida masin teeb paremini, on löögi all - näiteks raamatupidajad.
Paljud inimesed on lasknud end eksitada müütilisest suurest IT tööjõukriisist ja vajadusest. See on üsna eksitav. AI ajastu üheks põhimõtteks paistab olevat lause:
"Võitja võtab kõik".
Kui tarkvaraturul on 10 mingit funktsionaalsust pakkuvat toodet, siis varsti jääb neist järgi mõni ja mõnikord vaid sisuliselt üks, koos tema edukaima vabavaralise teisikuga. Ega neil 9-l tootjal muud üle ei jäägi, kui täiesti "vabal tahtel", lihtsalt heategevuslikult hakata vabavara tegema? Ok, ma ei süüvi siin teemasse, sest vabavara nikerdamine ei ole meil eriti pop. Kunagi oli olems otsatu arv tekstiredaktoreid. Praegu? Iga nurga peal, iga ettevõte ehitas oma raamatupidamist - praegu ?
Mingid uued nishid on olemas robootikas, oma kodu juhtimises ehk, aga igal juhul mingil hetkel turg stabiliseerub ja võitja võtab oma. Ülejäänud hingitsevad veel mõni aeg ja ongi kõik. Mõnikord saab võitjast gigant - näiteks Google, aga gigant ta käibe mõttes. Tarkvaranikerdajaid googlesse tööle tegelikult eriti palju vaja ei ole. Teine, skaala väikse otsa näide siin Eestist - kui lähete poodi vorsti ostma, siis selle kassatarkvara aretamisega ei tegele üle 5-6 inimesi, ühe toatäie jagu. Ülejäänud seltskond firmas tegeleb müümise, reklaamimise, tehniliste igapäevamuredega ...
Tehnoloogias on olemas superstaarid, staarid ja kõige lõpus tuleb pikk saba tavaorkestrante - tavaaretajaid, kes kuidagi ots otsaga kokku tulevad. Võib juhtuda, et vahel ei tule ka.
Nojah. Aga kuidas ellu jääda?
Lähiajal kaob vähemalt kolmandik töökohtadest lihtsalt ära ja ühiskond, mis selle tõttu tekkivate sotsiaalprobleemidega ei tegele (aga tegeleb pseudoga), sätib oma funktsioneerimise väga suurde ohtu, võib juhtuda, et riigis tekib kaos ja sellest saab odava tööjõuressurs teistele, targematele riikidele, kes selle ära kasutavad...
Väidetavalt töötab näiteks 15 miljonit ukrainlast välismaal. Neist osa meilgi ja see siin teravdab veelgi nn "tööjõukriisi" - kes ei taha odavalt saada enam-vähem korralikku tööjõukaupa, kohe mitu korda odavamalt, kui enne sai? Meie oleme jälle odava tööjõu reservuaariks Soomele ja nii edasi...
On mõeldud kodanikupalga peale. Tundub, et see on üks võimalik leevendus sellele kriisile, aga millegipärast ollakse vait kuuetunnise või koguni 4 tunnis tööpäeva osas. Kui see asi seadusega paika panna ja korralikult reguleerida üldse miinimumpalk, välistööjõu kasutamine ja muu, siis saaks sotsiaalseid pingeid leevendada.
Tegelikult võiks ju rõõmustada. Kõik need tööd, mida kunagi mainiti tööd ülistavates lauludes, on varsti minevik, neid teeb mingi robot. Näiteks pagar, autojuht, kokk esimesena pähekargavatest.
Aga selle asemele ei jää neil endistel või praegustelgi pagaritel (kui oleks olemas solidaarsus) midagi muud üle, kui mingi ludiitide mäsu korraldada. Ma näiteks ei tea küll, mis on kollaste vestide liikumise tekkimise praegused konkreetsed põhjused, aga selge on, et ka arenenud riikides kasvavad pinged. Ei ole ka imestada, kui suhteliselt 80% jääb järjest vaesemaks ja 20% võtavad osa rikkusest 80%- l (keskklass) lihtsalt ära. Me võime ju lohutada, et superstaariks võiks saada igaüks. Kahjuks on superstaare vaid 1 ja seetõttu on superstaarikultuslikku majandust äärmiselt ohtlik reklaamide kui jätkusuutlikku. 
Huvitav, et ma ei leidnud "Teise masinate ajastu" seest häid lahendeid. Ma kardan, et ilma korralike sotsiaalsete ümberkorraldusteta siin läbi ei saa. Kapitalismi nähtamatud käed ei paista enam toimivad üldsegi mitte nii, nagu eeldaks ja kas nad ludiitidegi ajal hästi toimisid - siis tuli appi võtta armee - kas Prantsusmaal praegu on kuidagi teisiti?
Aga aitab AI-st ja selle tekitatud sotsiaalsest probleemistikust selleks korraks.