jaanuar 24, 2015

Robotiline revolutsioon





Inimese psühholoogia on kummaline - ta mõtleb hoolega välja fantastilisi stsenaariume ja objekte, mida kõik tehnoloogia varsti kaasa toob ja on üllatavalt pime ja ükskõikne kõige selle suhtes, mis juhtub tema silma all.
Nende fantastiliste tulevikunägemuste osas on võimalik valida kas väga hea või väga halva vahel, meie igapäevaelu "reaalsus" aga ei võimalda tavaliselt ei väga halba ega väga head väljundit.
Teadmatust fantaasiaga asendada on meeldiv, igapäevase reaalsus suhtes oleme tavaliselt sunnitud silmad kinni panema ebameeldiva suhtes.
Interneti suhetes oleme muutunud peaaegu ükskõikseks, hoolimata ilmsetest saavutistest ja veel ilmsematest kuritarvitustest, ma mõtlen siin totaalnuhkimist.
Ometi käib elav fantaseerimine teemal, mis küll inimkonnast saab, kui tuleb tehisintellekt, mis ületab inimese.
See torkas silma ka Eestit külastanud Patrick Winstoni visiidil.
See väljapaistev tehisintellekti teadlane ISE rõhutas oma siinsel loengul pigem seda, et tulevane superintelligentsus on üsna mägedetagune asi, hoolimata IBM poolt konstrueeritud mälurobot Watsonist. Et peamine probleem üldise tehisntellekti teel on meie senine suutmatus konstrueerida tehismõistust, mis suudaks ümber jutustada lugu ...
Kuid Watson ei ole siiski seadeldis, mida tasuks ignoreerida, sellise arusaamisvõimega tegelased muudaksid meie elu kardinaalselt. Ehk siis olekski aeg tegelda vahetute probleemidega, mida edusammud tehisintellektis ja robootikas lähiaegadel kaasa toovad....


Mis võiks olla parem võimalus selleks, kui robotite tulek? Oleme ju sajandeid igatsenud odava orjatööjõu järele? Ometi ei ole ma märganud meie, ka Ameerika avalikkuses märkimisväärset arutelu robotite tuleku tagajärgede suhtes.
Alljärgnevalt püüan seda tühikut veidikene leevendada ka Eestis. Tuginen siin põhilises Marshall Braini kirjutistele ("Robotic Nation" j.t.).

I Olemasolevad kogemused


Alustaksin siiski veel allpoolt - juba olemasoleva tehnoloogia kordapanekust.
Niisiis, enne kui alustaksime tehnoloogilise arengu järgmiste sammudega, oleks tark tegu vaadata tagasi ja üritada olemasolevate tehnoloogiliste leiutistega toime tulla. Esimesena torkab silma tuumatehnoloogia, füüsikute vallast. Seejärel võiks kõne alla tulla keemia. Ja juba tulevikku vaadates geneetika. Kas meil on olnud, ja kui palju on meil olnud neist tehnoloogiatest rõõmu? Algselt on kasv toonud kindlasti ka positiivset, aga me oleme alati intressid jätnud maksmiseks järgmistele põlvkondadele ja nii oleme näiteks tuumatehnoloogia või keemia osas jõudnud tasemele, kus me neid nähtusi peame pigem nuhtlusteks. Eriti muidugi tuumatehnoloogiat...
Kas seda seaduspärasust saab murda - kas inimkond on võimeline tehnoloogilisi leiutisi mitte enda vastu pöörama (uued relvad, sotsiaalsed probleemid, keskkonna saastus ja järelikult ka terviseprobleemid)? Ma ei taha siin jätkata, et püsida robotite teemas, aga kainestamiseks ehk on see sobiv alguspunkt, võrrelda juba olemasolevaid kogemusi ja esitada küsimus, kas sellest nõiaringist saab astuda välja.

II Ülehaibitud arvutirevolutsioon takistab nägemast robotirevolutsiooni 


Meie õnneks on arvutite tulek olnud üsna sujuv ja töökohtade kadu kogu ühiskonnas siiski mõõdukas. Ametnikud on osanud ennast vajalikuks teha ka siis, kui paberitöö asemel käib andmetöötlus arvutis. Tööstuste automatiseerimine ei ole õnneks olnud nii järsk ja veel on massiliselt töökohti, kus kõik käib vanaviisi.
Võrdleme ennast näiteks ajaga 1960 ja avastame endiselt üllatusega, et väga palju töid on jäänud samaks:
Näiteid:
1) söögitegemine, restoran või mõni muu söögikoht. McDonaldsis juba varsti tikuvad vahed sisse tulema, aga sellest allpool.
2) Ehitamine. Väiksed vahed siiski on sees, igapäevased abitöövahendid teevad ehitamise kiiremaks, aga põhiolemuselt on 60-ndate ja praeguse aja vahe väike. Vahest kõige suurem vahe tuligi 60-ndatel, kui maju hakati paneelidest kokku panema.
3) Transport: autojuhi, piloodi, bussijuhi ametid. Ei näe erilisi erinevusi.
4) Asjade müümine.
Ka siin on vahesid märgata, võrreldes 60-ndatega, väiksed poed on kadumas, iseteenindus, kassasüsteemid on kõik inimesed pannud suure surve alla, sest niipalju inimesi müümiseks enam ei vajata.
Ja nii edasi. Rõõmuga avastame, et väga palju töökohti on jäänud sarnaseks ja nii peakski olema - muidu selline süsteem, kus "mittetöötav ka ei söö", ei püsiks kuidagi püsti.
Nii et arvutite alustatud revolutsioon ei ole siiski veel jõudnud igale poole.
Lisaks kõigele muule on nii valitseval eliidil kui ka valitsetaval väga mugav kujutleda, et 8 tunnine tööpäev on loodusseadus.
Et tegelikult juba enne robootika tulekut on olnud võimalik natukene teistmoodi elada, tõendab hästi Kellogsi juhtum, kus töötati pikka aega 6 tunnise tööpäevaga.

Sellest hoolimata, või just seetõttu on robotite mõiste juba ammu teada ja tuntud ...meenutage draamat Capek, "Rossum's Universal Robots" ...
Kõik ohudki on seal ilusti puust ja punaseks ette tehtud. Ja paradoksaalsel kombel räägiti robotitest enam siis, kui nad olid tegelikult üsna mägede taga, kauge tuleviku nägemused. Nüüd on asjad läinud konkreetseks ja me pigem kehitame mõne "Asimo" viiulisonaadi peale õlgu ....

R.U.R-s visandatu õnneks  peab ootama superintelligentsuse aega, siis saame tõesti robotid, koos ülimõistusega, mis teevad kõik meie eest ära (ja kes lõpuks ebavajaliku parasiidisoo hävitavad). Aga robotite reaalseks toimimiseks ei ole ülimõistust vaja, see fakt võiks tekitada ohutunde juba praegu.
Ülimõistust meil veel ei ole, robotid aga on ja tegutsevad!!
Just täna, lähimatel aastakümnetel toimub meie silmi all väga põhjalik, struktuurne robotirevolutsioon, mis tõotab väga kiiresti ületada kõik arvutite poolt toodud rõõmud ja mured.

III Esimesed robotpääsukesed 

Bensiin:

Olete ehk märgand, et bensiinijaamades sageli ei kohta te enam hingelistki ja kui kohtategi, siis tegeletakse seal ainult muu pudipadi müügiga, mitte enam bensiiniga?
See protsess käis läbi kiiresti ja sujuvalt nii Alexelas, Statoilis ja mujalgi.

Robotkioskid:

Varemalt sai sellistest kohtadest raha sissepanekul vaid kohvi. Praegu võib juba tellida igat sorti asju, mis sinna valmis pandud.

R kioskid võiksid asenduda kõikjal automatiseeritud kioskitega, kus saaks kõige muu kõrval ka ajalehti j.m.s. osta...

Robotkassad säästumarketites 

- kasutaja ise saab oma makse sooritada, tehes sellega ära kassiiri töö. Väike ebamugavus tingib selle, et võimalust kasutatakse sageli alles siis, kui on ülekoormuse aeg. See aga võimaldab kassiiride töökohtade arvu vähenemist ...

Kodutöö:
Kodus on paljudel nurgas õiendamas robottolmuimejad ja muruniidukid. Usun, et varsti leiavad nad tee ka linnamajandusse

Robotteenindav söökla:


Teile praadi, suppi või putru jagava ettekandja-teenindaja saab asendada robotiga... 

Transport


Aga päris hirmutavad on automaatselt ringisõitvad autod. Need asendavad varsti taksod ja alles seejärel, ilmselt keerukamate probleemide tõttu (veoautode manööverdamine, logistika, transport, maha- ja pealelaadimise probleemid), ka veoautod.

Kõik see tähistab meil tuhandeid, Ameerikas aga miljoneid töökohti ja neid inimesi, kes koondatakse, ei lähe ka mujal vaja.
Veel äärmuslikum näide võiks olla lennukipiloodi amet.
Turvalisusprobleemide tõttu on pilootidel lennukis üsna vähe jäänud teha. Õhkutõus ja maandumine on veel vaja ära automatiseerida ja võimatu see ei ole. Võimalik, et seda saab teha kaugjuhitavaks, ilma reaalse robotiseerimiseta...

Järelikult aastaid oma ametit õppinud piloodid võivad ennast ootamatult leida tänavalt - kvalifikatsioon ei päästa, nagu ei päästnud ka käsitöömeistrite puhul, kui toimus esimene tööstusrevolutsioon.


Teadus:


Esimesed robotid jõuavad ka teadusasutustesse, rutiinsed katsetoimingud automatiseeritakse ja laborandid sattuvad löögi alla...

Võib olla tunnevad ülikooli õppejõud ennast väljaspool ohtu olevat?
Olete ehk tähele pannud, et väga paljud kursused on omandatavad netis ja on ainult aja küsimus, kus Harvardi või MIT diplomi saab vormistada kaugõppe teel, oma jalga Ameerikaase tõstmatagi. Kui andekal õppuril on valida, kas elektrooniline kursus tipptasemel lektoritega ja kauge juhendamisega, või siinne kohapealne, muuhulgas igasugusest lektüürist puudu kohalik kiratsev ülikool, millise valiku teeksite Teie?
Demograafilisest situatsioonist parem ei räägiks. Ei räägiks ka sellest, kas säästuülikooli mentaliteet saab oma rahvusteadust sellisest hävingust päästa.

Koristus


Puhastusteenindus ilmselt elab selle revolutsiooni ka lähiaegadel üle, robottolmuimeja kodus annab võimaluse seda tehnoloogiat testida, et rakendada ka suurematel kinnisvaraobjektidel.
....

IV Lähitulevik 

See protsess peaks veel võtma hoogu, et jõuda ehitusse, põllumajandusse (juba praegu toimib maasikakorjamisautomaat), hooldusasutustesse.
Kõikjal puudutab see massiliselt töökohti, erinevalt arvutirevolutsioonist, mis tõi lihtsalt töötajale uue ja moodsa aparaadi laua peale.

Võiksime ju rõõmustada - liberaalse doktriini järgi peaks vaba tööjõud kiirelt mõtlema välja uued töökohad, mõned hakkavad ettevõtjateks, mõned jälle nende ettevõtjate all töötama.
Kahjuks nii ei ole läinud ka eelnevatel aastatel, kus automatiseerimine on esimese kurva tulemina loonud massiliselt väga väikseid oskusi nõudvad tööd - näiteks kassiiriameti.
Need tööd on rasked, aga nende eest makstakse väga väikest palka, tavaliselt miinimumtasu.
Töötute mass tänaval tingib selle, et rahulolematud saab lihtsalt vallandada...
Nende töötajate ekspluateerimisele on aga rajatud äriplaanid, mistõttu surve miinimumpalga mittetõstmisele on tohutu. Näete seda ka meie valimiskampaanias...
Just need ametid aga on esimesed ohvrid robotiseerumisel.
Kujutlegem nüüd, et umbes pooled lihttöödest tulevikus lihtsalt kaovad ära?
Ma ei tea ühtegi head valemit, mis kindlustaks nendele inimestele ühteaegu töö ja leiva.
Tööst on saanud privileeg ja seetõttu tuleb seda ressurssi hakata õiglasemalt jaotama.
Üks hea vahend, mida kasutati juba 1929-1933 firmas Kellogs, see poliitika jätkus kuni 1980, on lühendatud tööpäev. 6 tundi tööpäeva seadusandlikult tagaks tööhõive kasvu 33% ja need töökohad ei ole vähemalt kunstlikult loodud.
See eeldab ka selliste ettevõtjate kaitset, sest piraatlik ettevõte, kes kasutab oritööjõudu Aasiast, omab kohalike ettevõtjate ees väga suuri eeliseid ...
Ilmselt peab hakkama maksma inimestele kodanikupalka.
Ilmselt ei pea sisse tooma massiliselt immigrante, kes sellele ressursile kohe käpa peale panevad. Meil on vaja hakkama saada OMA TÖÖTUTEGA, oma sotsiaalsete probleemidega kõigepealt.
Ilmselt on vaja meiesugusel väiksel riigil väga palju investeerida haridusse, siin tekiks positiivne tagasiside isegi töökohtade vähenemisel, sest kõrgtehnoloogiliste töökohtade ja firmade pealt tekivad ressursid, millega toime tulla ka alamatel tasemetel.
Seetõttu on hukatuslik tees, et meil on "liiga palju haritud inimesi" ja poliitika, mis suunab enamiku noortest õppima mingit peatselt haihtuvat ametit kutsekooli.
Ainukesed veel pinnal püsivad ametid on omandatavad vaid keskhariduse baasil.
...
Nagu näha, toob pealtnäha äärmiselt rõõmustav tehnoloogiline hüpe, mis vabastab inimesed kurnavast ja tüütavast rutiinsest tööst, kaasa praegu väga palju probleeme.
Need viitavad aga sellele, et peame muutma kogu ühiskonna toimimise aluspõhimõtteid.
Raha jagamatu võim tuleb asendada.
Sinnani on aga väga palju aega, kui see muutus jõuab inimeste teadvusse ja kahjuks just selleks ajaks on robotirevolutsioon juba toimunud, tuues kaasa paljudele inimestele vaid kannatusi.

Väike protsess ülirikkaid kindlasti saavad aga veelgi rikkamateks, aga kas see neidki nii väga rõõmustab, kui nad näevad ennast elavat kogukondades, mis vaevleb tohutute sotsiaalsete pingete käes.

jaanuar 03, 2015

Uuel aastal Sudoku geeniuseks!

















Kõigepealt kena uut, tegusat aastat!

Nagu iga sõdur peab oma paunas kandma marssalikeppi, võiks iga inimene siin planeedil üritada olla mingit sorti tegija mingis valitud vallas. 
Ütleme siis utreeritult - miks mitte saada geeniuseks!
Üllatav, aga see on siiski tavasurelikele võimalik vähemalt ühes kohas: sudokude lahendamises.
On vaja investeerida 2 eurot ja 90 senti ja osta kusagil 15 jaanuari paiku ilmaletulev "Sudoku genius", 3 väljaanne.
(Loodan, et need väljaandjad seal Soomes pole vahepeal pankrotti läinud)
1. -se väljaande magasin maha, teise juhuslikult Edeni marketist ostsin.
Hakkasin sügisel seda igapäev lahendama ja nüüd saan uhkusega raporteerida, et olen geeniuseks saamisest veel 7 sudoku kaugusel.  Võimalik, et selle väljaandega jääbki nii, sest need mõned, mis jäänud, on ikka tüütult jonnakad ja vajaksid arvutisse panekut või ümberjoonistamist kuhugi vihikusse koos variantidega.
Arvatavalt jätkangi  "Sudoku geniuse" uusväljaannetega nii, et teen siinsamas blogis valmis mingi põlve otsas nikerdatud javaScripti, kus saab vähemalt variante läbi mängida ja tagasi võtta, ja lisaks võiks seal ka tekkida mingit sorti etteütleja algajate jaoks ...
Parem mitte teada, et sellist koodi tõenäoliselt vedeleb netis tonnide kaupa, sest javaScripti selgeksõppimise projekt vajaks ka arendamist ja ühtegi programmeerimiskeelt ei saa korralikult omandada ilma sisuliste projektideta.
Kahjuks minu tripsTrapsTrulli projekt iseenesest ammendus veidi  - ühel hetkel, kui kood kuidagi töötab, tekib  lihtne tüdimus. Seda neile, keda huvitab järg. ...

Nüüd aga teemast natuke laiemalt. Võib siin pragada, et mis enesekiitmine ja upitamine siin käib.
Kostan vastu, et äkki enesega rahulolemise oskus võiks olla üks asi, mida juba koolis tuleks omandada.
Mina olen seda oskust omandamas hilises keskeas. Isegi õiglane, aga selgelt pahatahtlik kriitika vaevalt toob kasu. Seevastu inimene, kes suhtub sinu tegemistesse hästi, temalt tulgu ka tuld ja tõrva, see ei tapa.  Aga kuskil peab olema ka piisake tunnustust. Olgu see tunnustus kasvõi ebaõiglane, selle õigluse teema peaks eestlane vahel oma tõde ja õigust ihaldavas hinges tagaplaanile suruma ja natukene tunnustama oma kõrval tegutsejat. Ta on seda väärt, uskuge mind.
Kui aga kriitikuid ja treenereid ja õpetajaid ei ole kusagilt võtta, peab seda rolli mängima ise.
Ja siin, üllatav üllatav, aitab pigem positiivsem suhtumine kui üdini mahategemine.
Pisiasjad, mis loevad:
SUURUS. Olin enne seda sudoku geniuse väljaannet püsti hädas raskemate sudokudega. Proosaliselt võetuna olid nad tavaliselt avaldatud kribuna. Sellel väljaandel on terve lehekülg pühendatud ühele sudokule.
btw: arvuti ei ole siiski hea koht sudokude lahendamiseks. 
Põhjus - silmad.

Variante aga loeb aju visuaalselt.
Järeldus - kõik nägemispuudega inimesed vaadaku teksti just nii suurelt, et nad ei pea oma silmi pingutama. Asjad lähevad kohe paremaks.
VAIKUS.
Sellest teemast tahaksin rääkida kunagi pikemalt, käsitledes suurepärast raamatut pealkirjaga "Peopleware". 

Kui te tahate oma tegevuses olla produktiivne, otsige selle jaoks sobiv, vaikne nurk. Hiilgavaim võimalus võiks selleks olla muidugi töökoht (mitte ainult sudokude lahendamiseks, aga ka töö tegemiseks)  aga nagu ma omast kogemusest tean, meie Eesti tööandja juures on see otse vastupidi. Koht, kus sageli tööd teha ei saa, on töökoht.
Tavaliselt on see ülerahvastatud. Tavaliselt pläriseb seal terve tööpäeva vältel telefon ja inimesed käivad sisse ja välja ja peavad oma pühaks kohuseks sind igal hetkel segada töö tegemisel.
On mõõdetud programmeerijate tööd. Tulem:
Üks telefonikõne, mis kestab minuti, hävitab minimaalselt 15 minutit produktiivset tööaega.
Ja kui telefonikõnesid on ütleme ...32 ... mitu minutit inimene saab teha OMA TÖÖD??
Tavaliselt ei ole inimestel töökohal ruumi (Alma Materis on asjad eriti kurvad selles mõttes, on tulnud tegelda tubadega, kus istuvad koos 6 inimest. On eriti veidralt projekteeritud vastavalminud uusmoodustisi, kus peetaksegi normaalseks suures saalis ühiselt istumist ja "mõtlemist".
Endiselt arvatakse, et mujal maailmas juba täielikuks läbikukkumiseks loetud avatud ruumi kontseptsioon paneb inimesed paremini tööd tegema ...
Üsna sageli leiame seetõttu teadlasi oma töid tegemas kodus, koguni kohvikus, igal pool mujal, aga mitte tööpostil.
Positiivne näide on aga TÜ raamatukogu, kus küll raamatuid ei ole, aga kuhu kohusetundlik teadlane saab põgeneda tööd tegema. Unustasin seal ennast mobiiliga valjult rääkima ja ... sain õigusega sugeda.
Vaikust!
See kõik toimub sellel lihtsalt põhjusel, et kvaliteetset mõttetööd ei saa teha lärmi ja pidevate segajate saatel. Üheks selliseks on näiteks mobiiltelefon, mida peaks olema õigus mingitel kindlatel aegadel kindlasti välja lülitada etc...
Edasi lugege raamatust Peopleware, äkki leidub meie suurte juhtide ja õpetajate keskel ka mõni normaalne, kellele seal esitatud sõnum jõuab kohale.

POSITIIVSUS.
Sellest ma sudokude kontekstis juba rääkisin, Peopleware kontekstis lisaksin, et kui tahate, et teie alamused tõesti midagi asjalikku ei teeks, siis leidke mõni "positiivne" pärl igaks päevaks. See "aitab" suurepäraselt. Emotsionaalsed operatsioonisüsteemid
(termini ja vastavad ajuosad leidis üles eesti päritolu ajuuurija Jaak Panksepp)
üles pushida ja läheb .... selles mõttes, et kogu energia läheb jagelemisele ja muudele sarnastele asjadele, tuttavad "Tõe ja õiguse" laadsetest suurvormidest ja igapäevaeestluse proosast ...
"Õelad tüdrukud" on kindlasti soovitav lugemisvara selles kontekstis.
Olen siin kergelt pääsenud, aga tean siiski nüüdseks, millest räägin.

IGAPÄEVASUS.

See sudoku projekt tegelikult algas vist 2010, või 2011 kusagil Saaremaa praamisabas ja algul olin ma üsna äpu üldse mingigi sudoku lahendamisel. Mis puudutab lahendamise aega, siis äpu olen senini. Oma aju "taktsagedust" ei saa väga muuta, küll saab muuta selle aju toimimist mingis kindlas vallas ökonoomsemaks, eesmärgipärasemaks,  kui sellega igapäev tegelda.
Selles osas julgen soovitada praegu raamatupoodides müügil olevat
raamatut "Muutuv aju". See pöörab pea peale senised ettekujutused kaasasündinud IQ-st j.m.s.
Umbes nagu jooksmisega on kindlasti erinevused erinevate inimeste potentsiaalis, aga iga potentsiaali realiseerimiseks on vaja teha kahjuks palju nüri tööd. Treenimise kohta oli see ammu teada.
Kui käid iga päev basseinis, paned lõpuks tavasurelikule pika puuga ära, see on igaühele selge ja teada. Maailmameistriks saamisega on natukene teine lugu.
Aga ka ajuga toimib sama mehhanism, kahjuks ainult ... palju aeglasemalt. Ja teine negatiivne sõnum, kui sportimise analoogia kaasa haarata - ärge võrrelge ennast suurmeistritega. Bolt on Bolt, jumalik jooksugeenius. Messi on jalgpalligeenius ja tema saavutusi saate vaadata videolt, kus ta palli üle 18 meetrise tõkke virutab, jalaga jälle kinni püüab ja nii edasi ... ma ei usu, et ükskõik mis harjutamine tavainimest niikaugele viib.
Aga malemeister Panov väitis, ja ta väitis oma õpetustegevuse põhjal, et iga inimest võib õpetada I järgu tasemel malet mängima. Eeldusel, et selle inimesel on tahe hakata I järgu tasemel mängima. Aga et saada meistriks, nagu Panov ise oli, selleks peab olema rohkem kaasa antud ...

"Sudoku genius" on teadlik bluff kindlasti selles mõttes, et kindlasti on tuhandeid inimesi, kes neid lahendavad, ja laia massi muid inimesi lihtsalt ei koti mingid veidrad tabelid ja arvude täitmine selles, ärge nüüd väga lakke ka hüpake, kui neid vabalt ära lahendate,  ja on veel palju hullemaid sudokusid. Aga olge oma saavutistega rahul, olgu see ka Postimehe sabas ära lahendatud sudoku, misiganes tase teid natuke motiiveerib pingutama ja veel igavaks ei lähe.

Ja arvuti, võtke teadmiseks, võtab suvalise sudoku lahti 1 sekundiga maksimaalselt ...
Aga ta ärgitab oma aju tööle panema, asi seegi.
Alustage aga kindlasti tavaliste sudokudega, kohe kõige kõvemate pähklite juurde minek toob vaid suure peavalu ja nürida ebaõnnestuja ja luuseri tunde ... olen ka selles ämbris olnud. Igapäevane süstemaatiline tegevus mingi aja möödudes toob aga kaasa ootamatu progressi ja "forsseeritud" treening näiteks mõnel pühapäeval 3 tundi toob kaasa vaid peavalu.
Ja see jutt käibib kõikide sarnaste asjade kohta, kus Poirot sõnade kohaselt tuleks natuke rakendada ajurakukesi.
Ja kahjuks või õnneks on meile väga vähe võimalusi jäänud teha tööd kohtades, kus neid rakukesi ei tule rakendada.
Imelik on vaid see, et nende rakukeste rakendamise soodustamise asemel tegelevad juhid sageli vastupidisega ja siis imestavad, et sellest kõigest stressist ja piitsutamisest hoolimata koorem ei liigu üheski suunas.