Robotiline revolutsioon

Inimese psühholoogia on kummaline - ta mõtleb hoolega välja fantastilisi stsenaariume ja objekte, mida kõik tehnoloogia varsti kaasa toob ja on üllatavalt pime ja ükskõikne kõige selle suhtes, mis juhtub tema silma all.

Nende fantastiliste tulevikunägemuste osas on võimalik valida kas väga hea või väga halva vahel, meie igapäevaelu "reaalsus" aga ei võimalda tavaliselt ei väga halba ega väga head väljundit.

Teadmatust fantaasiaga asendada on meeldiv, igapäevase reaalsus suhtes oleme tavaliselt sunnitud silmad kinni panema ebameeldiva suhtes.

Interneti suhetes oleme muutunud peaaegu ükskõikseks, hoolimata ilmsetest saavutistest ja veel ilmsematest kuritarvitustest, ma mõtlen siin totaalnuhkimist.

Ometi käib elav fantaseerimine teemal, mis küll inimkonnast saab, kui tuleb tehisintellekt, mis ületab inimese.

See torkas silma ka Eestit külastanud Patrick Winstoni visiidil.

See väljapaistev tehisintellekti teadlane ISE rõhutas oma siinsel loengul pigem seda, et tulevane superintelligentsus on üsna mägedetagune asi, hoolimata IBM poolt konstrueeritud mälurobot Watsonist. Et peamine probleem üldise tehisntellekti teel on meie senine suutmatus konstrueerida tehismõistust, mis suudaks ümber jutustada lugu ...
Kuid Watson ei ole siiski seadeldis, mida tasuks ignoreerida, sellise arusaamisvõimega tegelased muudaksid meie elu kardinaalselt. Ehk siis olekski aeg tegelda vahetute probleemidega, mida edusammud tehisintellektis ja robootikas lähiaegadel kaasa toovad....

Mis võiks olla parem võimalus selleks, kui robotite tulek? Oleme ju sajandeid igatsenud odava orjatööjõu järele? Ometi ei ole ma märganud meie, ka Ameerika avalikkuses märkimisväärset arutelu robotite tuleku tagajärgede suhtes.

Alljärgnevalt püüan seda tühikut veidikene leevendada ka Eestis. Tuginen siin põhilises Marshall Braini kirjutistele ("Robotic Nation" j.t.).

I Olemasolevad kogemused

Alustaksin siiski veel allpoolt - juba olemasoleva tehnoloogia kordapanekust.
Niisiis, enne kui alustaksime tehnoloogilise arengu järgmiste sammudega, oleks tark tegu vaadata tagasi ja üritada olemasolevate tehnoloogiliste leiutistega toime tulla. Esimesena torkab silma tuumatehnoloogia, füüsikute vallast. Seejärel võiks kõne alla tulla keemia. Ja juba tulevikku vaadates geneetika. Kas meil on olnud, ja kui palju on meil olnud neist tehnoloogiatest rõõmu? Algselt on kasv toonud kindlasti ka positiivset, aga me oleme alati intressid jätnud maksmiseks järgmistele põlvkondadele ja nii oleme näiteks tuumatehnoloogia või keemia osas jõudnud tasemele, kus me neid nähtusi peame pigem nuhtlusteks. Eriti muidugi tuumatehnoloogiat...

Kas seda seaduspärasust saab murda - kas inimkond on võimeline tehnoloogilisi leiutisi mitte enda vastu pöörama (uued relvad, sotsiaalsed probleemid, keskkonna saastus ja järelikult ka terviseprobleemid)? Ma ei taha siin jätkata, et püsida robotite teemas, aga kainestamiseks ehk on see sobiv alguspunkt, võrrelda juba olemasolevaid kogemusi ja esitada küsimus, kas sellest nõiaringist saab astuda välja.

II Ülehaibitud arvutirevolutsioon takistab nägemast robotirevolutsiooni 

Meie õnneks on arvutite tulek olnud üsna sujuv ja töökohtade kadu kogu ühiskonnas siiski mõõdukas. Ametnikud on osanud ennast vajalikuks teha ka siis, kui paberitöö asemel käib andmetöötlus arvutis. Tööstuste automatiseerimine ei ole õnneks olnud nii järsk ja veel on massiliselt töökohti, kus kõik käib vanaviisi.

Võrdleme ennast näiteks ajaga 1960 ja avastame endiselt üllatusega, et väga palju töid on jäänud samaks:

Näiteid:

1) söögitegemine, restoran või mõni muu söögikoht. McDonaldsis juba varsti tikuvad vahed sisse tulema, aga sellest allpool.

2) Ehitamine. Väiksed vahed siiski on sees, igapäevased abitöövahendid teevad ehitamise kiiremaks, aga põhiolemuselt on 60-ndate ja praeguse aja vahe väike. Vahest kõige suurem vahe tuligi 60-ndatel, kui maju hakati paneelidest kokku panema.

3) Transport: autojuhi, piloodi, bussijuhi ametid. Ei näe erilisi erinevusi.

4) Asjade müümine.
Ka siin on vahesid märgata, võrreldes 60-ndatega, väiksed poed on kadumas, iseteenindus, kassasüsteemid on kõik inimesed pannud suure surve alla, sest niipalju inimesi müümiseks enam ei vajata.

Ja nii edasi. Rõõmuga avastame, et väga palju töökohti on jäänud sarnaseks ja nii peakski olema - muidu selline süsteem, kus "mittetöötav ka ei söö", ei püsiks kuidagi püsti.

Nii et arvutite alustatud revolutsioon ei ole siiski veel jõudnud igale poole.

Lisaks kõigele muule on nii valitseval eliidil kui ka valitsetaval väga mugav kujutleda, et 8 tunnine tööpäev on loodusseadus.

Et tegelikult juba enne robootika tulekut on olnud võimalik natukene teistmoodi elada, tõendab hästi Kellogsi juhtum, kus töötati pikka aega 6 tunnise tööpäevaga.

Sellest hoolimata, või just seetõttu on robotite mõiste juba ammu teada ja tuntud ...meenutage draamat Capek, "Rossum's Universal Robots" ...

Kõik ohudki on seal ilusti puust ja punaseks ette tehtud. Ja paradoksaalsel kombel räägiti robotitest enam siis, kui nad olid tegelikult üsna mägede taga, kauge tuleviku nägemused. Nüüd on asjad läinud konkreetseks ja me pigem kehitame mõne "Asimo" viiulisonaadi peale õlgu ....

R.U.R-s visandatu õnneks  peab ootama superintelligentsuse aega, siis saame tõesti robotid, koos ülimõistusega, mis teevad kõik meie eest ära (ja kes lõpuks ebavajaliku parasiidisoo hävitavad). Aga robotite reaalseks toimimiseks ei ole ülimõistust vaja, see fakt võiks tekitada ohutunde juba praegu.

Ülimõistust meil veel ei ole, robotid aga on ja tegutsevad!!

Just täna, lähimatel aastakümnetel toimub meie silmi all väga põhjalik, struktuurne robotirevolutsioon, mis tõotab väga kiiresti ületada kõik arvutite poolt toodud rõõmud ja mured.

III Esimesed robotpääsukesed 

Bensiin:

Olete ehk märgand, et bensiinijaamades sageli ei kohta te enam hingelistki ja kui kohtategi, siis tegeletakse seal ainult muu pudipadi müügiga, mitte enam bensiiniga?

See protsess käis läbi kiiresti ja sujuvalt nii Alexelas, Statoilis ja mujalgi.

Robotkioskid:

Varemalt sai sellistest kohtadest raha sissepanekul vaid kohvi. Praegu võib juba tellida igat sorti asju, mis sinna valmis pandud.

R kioskid võiksid asenduda kõikjal automatiseeritud kioskitega, kus saaks kõige muu kõrval ka ajalehti j.m.s. osta...

Robotkassad säästumarketites 

- kasutaja ise saab oma makse sooritada, tehes sellega ära kassiiri töö. Väike ebamugavus tingib selle, et võimalust kasutatakse sageli alles siis, kui on ülekoormuse aeg. See aga võimaldab kassiiride töökohtade arvu vähenemist ...

Kodutöö:

Kodus on paljudel nurgas õiendamas robottolmuimejad ja muruniidukid. Usun, et varsti leiavad nad tee ka linnamajandusse

Robotteenindav söökla:

Teile praadi, suppi või putru jagava ettekandja-teenindaja saab asendada robotiga... 

Transport

Aga päris hirmutavad on automaatselt ringisõitvad autod. Need asendavad varsti taksod ja alles seejärel, ilmselt keerukamate probleemide tõttu (veoautode manööverdamine, logistika, transport, maha- ja pealelaadimise probleemid), ka veoautod.

Kõik see tähistab meil tuhandeid, Ameerikas aga miljoneid töökohti ja neid inimesi, kes koondatakse, ei lähe ka mujal vaja.

Veel äärmuslikum näide võiks olla lennukipiloodi amet.

Turvalisusprobleemide tõttu on pilootidel lennukis üsna vähe jäänud teha. Õhkutõus ja maandumine on veel vaja ära automatiseerida ja võimatu see ei ole. Võimalik, et seda saab teha kaugjuhitavaks, ilma reaalse robotiseerimiseta...

Järelikult aastaid oma ametit õppinud piloodid võivad ennast ootamatult leida tänavalt - kvalifikatsioon ei päästa, nagu ei päästnud ka käsitöömeistrite puhul, kui toimus esimene tööstusrevolutsioon.

Teadus:

Esimesed robotid jõuavad ka teadusasutustesse, rutiinsed katsetoimingud automatiseeritakse ja laborandid sattuvad löögi alla...

Võib olla tunnevad ülikooli õppejõud ennast väljaspool ohtu olevat?
Olete ehk tähele pannud, et väga paljud kursused on omandatavad netis ja on ainult aja küsimus, kus Harvardi või MIT diplomi saab vormistada kaugõppe teel, oma jalga Ameerikaase tõstmatagi. Kui andekal õppuril on valida, kas elektrooniline kursus tipptasemel lektoritega ja kauge juhendamisega, või siinne kohapealne, muuhulgas igasugusest lektüürist puudu kohalik kiratsev ülikool, millise valiku teeksite Teie?

Demograafilisest situatsioonist parem ei räägiks. Ei räägiks ka sellest, kas säästuülikooli mentaliteet saab oma rahvusteadust sellisest hävingust päästa.

Koristus

Puhastusteenindus ilmselt elab selle revolutsiooni ka lähiaegadel üle, robottolmuimeja kodus annab võimaluse seda tehnoloogiat testida, et rakendada ka suurematel kinnisvaraobjektidel.

....

IV Lähitulevik 

See protsess peaks veel võtma hoogu, et jõuda ehitusse, põllumajandusse (juba praegu toimib maasikakorjamisautomaat), hooldusasutustesse.
Kõikjal puudutab see massiliselt töökohti, erinevalt arvutirevolutsioonist, mis tõi lihtsalt töötajale uue ja moodsa aparaadi laua peale.

Võiksime ju rõõmustada - liberaalse doktriini järgi peaks vaba tööjõud kiirelt mõtlema välja uued töökohad, mõned hakkavad ettevõtjateks, mõned jälle nende ettevõtjate all töötama.
Kahjuks nii ei ole läinud ka eelnevatel aastatel, kus automatiseerimine on esimese kurva tulemina loonud massiliselt väga väikseid oskusi nõudvad tööd - näiteks kassiiriameti.

Need tööd on rasked, aga nende eest makstakse väga väikest palka, tavaliselt miinimumtasu.
Töötute mass tänaval tingib selle, et rahulolematud saab lihtsalt vallandada...

Nende töötajate ekspluateerimisele on aga rajatud äriplaanid, mistõttu surve miinimumpalga mittetõstmisele on tohutu. Näete seda ka meie valimiskampaanias...

Just need ametid aga on esimesed ohvrid robotiseerumisel.
Kujutlegem nüüd, et umbes pooled lihttöödest tulevikus lihtsalt kaovad ära?

Ma ei tea ühtegi head valemit, mis kindlustaks nendele inimestele ühteaegu töö ja leiva.

Tööst on saanud privileeg ja seetõttu tuleb seda ressurssi hakata õiglasemalt jaotama.

Üks hea vahend, mida kasutati juba 1929-1933 firmas Kellogs, see poliitika jätkus kuni 1980, on lühendatud tööpäev. 6 tundi tööpäeva seadusandlikult tagaks tööhõive kasvu 33% ja need töökohad ei ole vähemalt kunstlikult loodud.
See eeldab ka selliste ettevõtjate kaitset, sest piraatlik ettevõte, kes kasutab oritööjõudu Aasiast, omab kohalike ettevõtjate ees väga suuri eeliseid ...
Ilmselt peab hakkama maksma inimestele kodanikupalka.

Ilmselt ei pea sisse tooma massiliselt immigrante, kes sellele ressursile kohe käpa peale panevad. Meil on vaja hakkama saada OMA TÖÖTUTEGA, oma sotsiaalsete probleemidega kõigepealt.

Ilmselt on vaja meiesugusel väiksel riigil väga palju investeerida haridusse, siin tekiks positiivne tagasiside isegi töökohtade vähenemisel, sest kõrgtehnoloogiliste töökohtade ja firmade pealt tekivad ressursid, millega toime tulla ka alamatel tasemetel.

Seetõttu on hukatuslik tees, et meil on "liiga palju haritud inimesi" ja poliitika, mis suunab enamiku noortest õppima mingit peatselt haihtuvat ametit kutsekooli.
Ainukesed veel pinnal püsivad ametid on omandatavad vaid keskhariduse baasil.
...

Nagu näha, toob pealtnäha äärmiselt rõõmustav tehnoloogiline hüpe, mis vabastab inimesed kurnavast ja tüütavast rutiinsest tööst, kaasa praegu väga palju probleeme.

Need viitavad aga sellele, et peame muutma kogu ühiskonna toimimise aluspõhimõtteid.

Raha jagamatu võim tuleb asendada.

Sinnani on aga väga palju aega, kui see muutus jõuab inimeste teadvusse ja kahjuks just selleks ajaks on robotirevolutsioon juba toimunud, tuues kaasa paljudele inimestele vaid kannatusi.

Väike protsess ülirikkaid kindlasti saavad aga veelgi rikkamateks, aga kas see neidki nii väga rõõmustab, kui nad näevad ennast elavat kogukondades, mis vaevleb tohutute sotsiaalsete pingete käes.