9 aastat grafomaaniat kuulaeval

Eile, 9 aastat tagasi käivitasin oma võimatu missiooni ja kirjutasin I kandes 
järgmised tähelepanuväärsed read: 

Täna teen ühe väikese ja olulise sammu Sekeldaja jaoks. Ma väga loodan, et mitte inimkonna jaoks, sest kui inimkonna mõttekapatsiteet on minusuguse mõtetest võimeline innustuma, siis on meie ahvitõu tulevikuga midagi väga tõsist lahti.

See samm ei toonud kindlasti kaasa midagi väga tähelepanuväärset. 9 aastat on täpselt see aeg, mil tasub mõelda - kannatan ma ära veel 1 aasta, et järgi jõuda enda astroloogilisele teisikule, Ristikivile, kes kirjutas päevikut 10 aastat.
(Oleme juhtumisi ühel kuupäeval sündinud)
Tema kirjutas teistmoodi, kirjutaski üles kõik asjad, mis juhtusid. Seda, millest Karl mõtles selle 10 aasta jooksul, me aga päevikust teada ei saa.
 Ma ei ole niimoodi tahtnud blogi teha, sest tegelikult ühe inimese elus ei juhtu õieti midagi. Need paar sündmust, mis juhtunud on, ei ole jälle kirjeldatavad - laste sünd, näpuotsatäis armastust ja keskmiselt lõputu rutiin/orjamine, mida läbustab aeg ajalt mõni konflikt. Mul on neidki liiga harva, mõnel on ülepäeviti ja näe, midagi hullu pole lahti. On saanud ennast välja elada ja tore on.
Minu blogimise ajal tegelikult ei sündinud mitte üldse midagi. Orjasin ülikooli,
kes selle tasuks mulle jalaga andis. Tänud, Alma ja selle imeväärsed juhid kaptenisillal!
Konfliktid on peamiselt iseendast sündinud, aga alati on saatusel olemas mõni isik, kes oskab siin vinte peale ja üle keerata.
Kunagi keeras vindi üle sellesama blogi kohta lausutud hinnang, saadud 5 minutilise lehitsemise tagajärjel: 
"Sa oled ikka tõeline grafomaan!"
Ma ikkagi ei ole küll. Tõeline grafomaania algab sealt, kus enam kuidagi muidu ei saa, kui oled sunnitud välja andma raamatu. Mina ei ole olnud sunnitud raamatut välja andma, ma lootsin, et niisama väiksel viisil saab ka grafomaaniat harrastada. Lootsin, et tekib selline blogihiirte kogukond, kelle toodetud sisu sunnib inimesi oma mõttemalle muutma. 
Kahjuks on asjad pigem alla-, kui ülesmäge käinud. 
Naiste läbu on tulnud ja võitnud. Klaaritakse oma arveid ja armukesi, nii et suled lendavad ja need asjad on oi kui popid.
Aga nii ongi, sest meie ühiskonnas on ainukesed lugevad ja kirjutavad isendid enamasti naised, naistekate rõhuv ülekaal on selle selge märk. Mehed ehitavad, joovad, peksavad, sukelduvad poliitikasse, aga ei kirjuta midagi, v.a. mõni poliitik näguderaamatus.
On meeldivaid erandeid, kõik blogijad ei ole veel naised.
Ma lootsin tõsiselt, et 9 aasta jooksul jõuab mõni asi saada oma seadusliku lahenduse - kaksiktornid, kuumisiooni võimatus jpm…
Ei, sama tuim vale jätkub, samad tuimad ja verdtarretavad asjad kestavad edasi, pannakes pomme, kaotatakse reisilennukeid, tulistatakse neid alla ja süü aetakse nende kaela, kellele on vaja süüd veeretada.
Vahest on see vale muutunud rutiinsemaks, tuimemaks, jultunumaks. Ei ole vaja sündmusi peaaegu redigeerida, ei ole üldse vaja alluda mitte mingisugustele füüsikaseadustele ega loogikale. Meie ütleme, et on nii ja ongi nii.
Sellest hoolimata on hea meel: 1914 EI ALGA III Maailmasõda. Väga lähedal olime küll ja hirmuäratavalt kõlab Vanga - sõda algab siis, kui Süüria läheb nende kätte, keda ei oodata. ISIS tuleb meelde. Ja kõik need jälkused sõjas, Ukrainas ja Süürias ja Iraagis … 
 Ometi on jäässe pragusid tekkinud ja mõni koht on tõusnud ja jälle langenud - telegramm.ee tuleb meelde.
Ka need kohad juhitakse sujuvalt ohutu esoteerika teele, mõtleme maailma paremaks ja saamegi parema paiga.
Aga suuremalt jaolt olen liitunud Madis Kõivu arvamusega: maailma ei saa muuta. Madis Kõiv lahkus siit päris hiljuti. Ka mul oli ühelt poolt õnn olla temaga natuke tuttav, sest ta juhendas mu diplomitööd. Aga sellel ajal olin mina tehnopaat ja ei teadnud Madise kirjanduslikest harrastusist midagi. Teisalt ei tea muu rahvas peale füüsikute, et Madis oli ka briljantne teadlane …
Tegelikult oli ta väga tähtis inimene nii füüsikas kui kultuuris, unikaalne saavutus meie ajaloos!
Alliksaar arvas maailma muutmise kohta teisiti ja ma olen endiselt tema hingesugulane, aga mina ei suuda nii tervet elu ilusti välja mängida, nagu tema tegi. Sellel täna puudub ka mõte, sest enam ei ole seda publikut, mis oli 60-ndatel.
Küllap see mõte jälle tekib, sest sellest põlvkonnast see osa, kes lahkub ja siiski tagasi tuleb, nemad on natuke teistmoodi suhtumist ka näinud ja tahavad muutusi ja tunnetavad maailma teisiti.
Aga palju aega läheb veel, talumatult kaua aega. On natuke erinev olukord Palat nr. 6-s kirjeldatust, aga on ka sarnasust. On talumatult rumal meedia.
On talumatult palju pugemist ja valetamist. Heast elust aga lolliks veel ei lähe, sest head elu eestlane ei ole veel isegi näinud. Võib-olla mõni on, kes väljamaal, ja mõni rikkur siin. 
Olen hästi säilinud. Külastasin koolivenda, teda vaevab ülekaal ja võtab tablette, mis lühimälu ära kaotab. Tõesti, tundus küllaltki zombie-na ja ta peab seda veel jaanuarini tegema. Siit minejate veel noorte meeste vanuse järgi võib jääda olnud ka mõni aasta, aga võib-olla ka rohkem, keegi ei tea. Tänapäeval võib tulla ajuvähk ja äkki selgub, et elad vaid mõne nädala. Üks neiu 19 aastasena mängib korvpalli, kuigi elada on jäänud mõni nädal. Opereerida ei saa, ajutüves on sees ja nii kiirelt läheb see asi. 
Tõenäoliselt lähevad asjad veel hullemaks. Üsna tõenäoliselt tuleb üle elada veel Fukushimast kordi, kordi hullem tuumaavarii ja siis läheb vähk väga, väga tavaliseks. Praegu veel on uudis see ajuvähk, siis enam ei ole. 
Ja saastamine ka on ainult jätkunud. Mõni ökoasi oleks küll nagu positiivne.
Näiteks võetakse juba teadmiseks, et igat saasta ei tasu süüa. Minu abikaasa, kelle jaoks ma olen "tõeline grafomaan", ise veenab mind mitte mingit 
bolognese pakikest ostma. Aga ma ostan, sest ma olen natuke väsinud ja saab õhtueine kiirelt valmis. 
Kusagilt aetakse sulle ikkagi mingisugune saast sisse säravate nägudega libaekspertide mulina saatel - sööge sööge ja jooge Cocat peale, hästi palju jooge ja siis …. vaktsineerima! Hurraa!
Ühesõnaga, muutusi, kui on neid on, tuleb otsida tikutulega ja püüda neid võimendada, kui saab. Aga üldiselt on sarnane positsiooniline seis males, kus maletaja / meie elus oleja peab püüdma pigem rahulduda filosoofiliste muutuste tuulega. Näiteks seegi on muutus, et tunnetatakse juba, et tegelikult on räige stagnaaeg ja neid poliitmaske meie ees tunnetatakse ka teistmoodi, mitte enam elusatena, vaid automaatidena.
Ja Maupassant-i ütlus - kunagi pole asjad nii hullud, kui arvatakse, ja kunagi pole ka nii head, kui arvad - või midagi sarnast - on tähtis meeles pidada.
Et inimene ainult mõtleb, et mõtleb. Tegelikult oleme väga paljus zombid.
Lugege viimast National Geographicut, kuidas parasiidist ussivastne paneb kilgi õigel ajal otsima veekogu. See olend ei armast iial vett, aga ühel hetkel oskab parasiit tema aju nii mõjutada, et see putuk ise sibab ja viskub lähimasse veekogusse, kus ta muidugi upub. Seejärel parasiit saab edukalt edasi paljuneda ja parasiteerida.
Tuleb vist tuttav ette? 
Ka inimkonnal on vaja vabaneda parasiitidest. Nende toimimine on väga hõlbus meie eesotsas laiutavate psühhopaatide abiga, aga sellele peab saama piiri panna, muidu me hukkume. 
Meie loetakse peale säravates silmadega tehnoloogia mantrat - inimkond nagu hukkuks ilma tehnoloogiata. …
Tehnoloogia ei ole kõige tähtsam ja isegi kui selle areng seiskuks (sest tagasi minna on üsna raske, kõige realistlikum võimalus on küll olemas, III Maailmasõda), saaksime palju paremini hakkama, eeldusel, et me võtame mõistuse pähe ja vabaneme parasiitidest ja hakkame üksteisesse normaalselt suhtuma. 
Aga nemad, näe, on süstinud ajusse mõtte - kui mobiili ei näpi, siis elad halvasti…
Täna ma lõpetan, aga veel ei pane blogitoru päris hargile. 
Keda huvitavad mu plaanid: 
Arvutialased asjad tahaksin üle viia oma virtuaalpinnale, sest blogikeskkonnas muud asjad hästi ei taha toimida peale JavaScripti, aga praegu jätkan veel siin, ilmselt kusagil aasta lõpuni. Jquery peaks näiteks saama ilusti toimima etc...
Muusika alane töö peab sellel aastal jätkuma (marsid, valsid on plaanis). 
Filosoofiline hädaldamise ja pättide toimetamiste käsitlemise (mõni allakõmmutatud lennuk, mõni torn, etc…) viin miinimumini.
Lihtsalt ei oma mõtet peaga müüri tagumine. Liiga palju inimesi siin Läänemere kaldal endiselt magavad, nagu Alliksaar neid kirjeldas.
Tahaksin edasi mõtiskleda Maa, Kuu, Päikese kolmiksüsteemi üle ning tutvuda Bosnia, Egiptuse ja Ameerika püramiididega. 
… 
Nii et jätkan ja kui maagiline 10 aastat täis on, siis ütlen otsuse: kas kirjutada edasi naiste läbu keskele või lihtsalt asjad sulgeda ja jätta nii nagu on, ühe ajastu kokkuvõttena.