Raamatukogude tühjenemise aegu

Aeg on andnud suurepärase võimaluse jälle sisse astuda Alma Materi raamatukogust.

Sellise peru hobuse otsas ratsutamine, nagu IT seda on, nõuab aeg ajalt täiendõpet, ja seda täiesti sisulises mõttes.

Iga piisavas vanuses inimene leiab ennast ühel päeval valdamas siin mingeid surnuid keeli - näiteks C, Pascal, Foxpro, kui enda antiikvaramut vaadelda.

Ja uusi ei tunne sa mitte ja nende antiiksete asjadega ei maksa isegi lagedale tulla Ja isegi intellektuaalses plaanis toimub vananemine, kuigi mitte nii järsult, nagu praeguse noortekultuse harjal EW-s seda arvatakse olevat.

Ometi ei tohiks mõned asjad siin ilmas nii järsult muutuda ja kõik uus on õpitav.

Omandasin oma füüsikuhariduse ajal, mil TÜ asemel oli TRÜ ja selle kummalise järelmina oli Tartu suhteliselt hästi  varustatud füüsikaalase õppekirjandusega. Need raamatud olid kõik vene keeles, aga nad olid olemas.

Ma ei kuulunud enamuse ridadesse, kes oma hariduse põhiosa omandasid konspekteerides, vaid eelistasin sageli iseõppimist. Ime küll, aga selline asi oli tollal täiesti võimalik - ei pidanud käima kõigil loengutel, kuigi mõne kursuse hinne võis 5 punkti asemel tulla näiteks 4 ja mittekäimise hinnaks oli väga pingeline eksamisessioon.  Puuduseks oli näiteks see, et ma ei õppinudki selgeks konspekteerimist.

Kuid raamatud andsid lisaks loengutele siiski võimaluse mõnes vallas minna põhjani, mida loengud ei võimaldanud.

Kui tuli laulva revolutsiooni aeg, see protsess lakkas. Raamatukogu täienes nüüd küll mõningase koguse uudiskirjandusega, kuid see polnud kaugeltki nii täielik ning isegi  see vähene, mis lisandus, komplekteerus täiesti juhuslikult.  Hoolimata kõigest mingid raamatud infotehnoloogia vallas raamatukokku siiski jõudsid ja võis eeldada, et pärast surutise aegu see olukord ükskord ometi normaliseerub, s.t. pärast 10, maksimaalselt 15 aastast aega muutume täiesti normaalselt arenevaks Ida Euroopa riigiks (eriti tiigri aupaiste najal).

Mul polnud mahti ajavahemikus 1998-2014 eriti tegelda IT kirjandusega, kuid iga kord, kui tekkis mõne huviala tõttu vajadus tellida ühte või teist raamatut mõnest muus vallast, ei olnud lootuse kübetki seda leida TÜ raamatukogust.

RVL kaudu sain selle raamatu raha eest tellida, tavaliselt tuli see üle mere - Soomest, harvemini Rootsist, spetsiaalsetel juhtudel (aga see oligi spetsiaalkirjandus) mujalt.

Lootsin tasahilju, et vähemalt kõige põhilisemate õpikute osas on asi siiski pisut erinev.  Üllatus, üllatus, aga anno 2014  valitseb INFOTEHNOLOOGIA vallas  Eesti raamatukogudes täielik tühjus. Väikseks erandiks on Tartu Linnaraamatukogu, kus näpuotsaga siiski midagi on, ja linnaraamatukogu ei peagi tegelema sedavõrd IT alase kirjandusega.

Aga TÜ raamatukogus kahjuks ei ole peaaegu mitte kui midagi. See näpuotsatäis, mis seal on, on sinna tekkinud just vaestel 90-ndatel ja veel natuke on tulnud lisaks ajavahemikus 2000-2005.

Peaaegu absoluutselt ei ole lisandunud ka IT eestikeelset kirjandust, praeguse faktilise lingua franca Java jaoks tuleb õppuritel kasutada Jüri Kiho 2002 aastast pärinevat "Java aabitsat". Meeldiv erand on värsked  raamatud teemadest "funktsionaalne programmeerimine" ja AI, lisaks üks meeldiv robootika alane  sissejuhatus ning minu endise kolleegi Riina Reinumäe raamatud (EXCEL, WORD, POWER POINT). Näppudel ülesloetav nimestik.

Võib julgelt postuleerida, et ei maksa oma aega minna raiskama TÜ rmtkg. avariiulitele, võta kohe oma krediidikaart ja mine telli raamatuid Krisost. Ja oota raamatut muuseas 2 nädalat ja rohkem. Ja arvesta, et alati ei ole see kõige õigem raamat ühe või teise asja jaoks. Raamatupoes sirvimine võimaldab sageli selle valiku eelnevalt ära teha.

Rahakoti paksus määrab keele valiku - olen maabunud nüüdseks vana malli juurde ja tellin raamatuid ühe venekeelse raamatupoe kaudu Venemaalt. Seal on endiselt kõik kirjandus olemas, venekeelne kahjuks, aga 2 korda odavam.

Näide: Thinking in Java. ....

Mis aga lausa skandaalne - "The Art of Computer Programming" on TÜ rmtkg-s olemas vaid venekeelses versioonis. Appi!

Palju asju on meie õnneks olemas arvutis, kuid arvutiekraani taga silmade rikkumine lihtsalt lugemiseks ei ole kõige õigem valik, vähemalt mitte tsiviliseeritud inimeste jaoks. Ja tudengitel ei ole kunagi ülearu palju raha ja kõike tasuta siiski ei saa ja kui ka saab, siis võiks ükskord sellise varastamise mentaliteedi  asendada soliidsema suhtumisega, sest tahame olla ju tiiger edasi...

Miks meil tänase päevani puudub õppekirjandus? Milleks TÜ-le siis üldse raamatukogu oleks vajalik? Nii kallist tuubikumi ilmselt ei tasu üleval pidada, seal võiks olla lisaks töötajatele ka raamatud, mida need töötajad saaksid välja laenutada??

Ka TTÜ -s ei ole seis üldsegi mitte parem. Kõik see vaidlus, kus on progemise õpe vingem, kas TTÜ-s või TÜ-s, muutub peaaegu mõttetuks sel lihtsal põhjusel, et ei ole raamatuid ja üleminek e-õppele ilmselt võib sellist nihilismi veelgi süvendada. Sellist jama aeti kunagi vene ajal ka, et tõmmake kusagilt, laske teha kserokoopia, milleks meile raamatud (IT alal oli ka siis nii). Aga praegu on õitsev kapitalism, härrased, meie e-tiigrit tuuakse näitena igal pool. Kas piinlik ei hakka??

Rõhutan - normaalsetes riikides ei ole nii. Näiteks Bruce Eckel avaldas oma raamatu "Thinking Java" algselt netis ja alles tudengite poolne surve sundis selle välja andma raamatuna.  Sealsed õppurid ei taha lugeda raamatuid arvutist, ei taha.

IT raamatute trükk ja müük on õitsev äri läänemaailmas. 

Kellel võimalus võtku kaasa rahast tiine krediidikaart ja käigu ära Helsingis - ei pea ootama Kriso järel nädalaid...

Seal on olemas IT alased raamatud nii müügil kui ka raamatukogus.

Meie ülikoolis aga, kus järjest kerkivad pompöössed, klaasist (küttearved ei ole meil probleem iial olnud) õppehooned, ei ole aastakümnete jooksul saadud tööle kõige elementaarsema, ma rõhutan, ELEMENTAARSEMA õppekirjanduse komplekteerimist.

Mulle võidakse vastu vaielda, et milleks raamatute lugemine,  RTFM ja kõik muu tuleb töö käigus. Tingituna valdkonna eripärast on tõesti nii, et peale raamatute tuleb umbes 50% ajast õppimise faasis kindlasti tegelda teadliku harjutamise, koodinikerdamisega, nagu kokk peab oma road valmis tegema köögis ja retseptiraamatute peast teadmine ei päästa...

Kuid ma arvan, et tasakaal 50:50 siiski on oluline. Programmeerimise projektid tikuvad olema väga mahukad ja võib juhtuda, et inimene upub ära oma projekti sisse, saamata võimalust süvenemiseks.

Teoreetiline mõtlemine sellise nikerdamise käigus ei kujune. Äkki tuleks otsida IT inimeste põua põhjusi (ma mõtlen just teadmistega inimeste põuda) selles.

Äkki alustaks raamatukogudest. Siis äkki jõuaks ka inimesteni, kes IT-d õpetavad, ja ka eestikeelse õppekirjanduseni.

Teine võimalus on ka, mis ilmselt realiseerub: jätkata säästuülikooli ja säästuakadeemia poliitikat. Näiteks meie uus TA president juba oma esimeses intervjuus andis mõista, et sajad teadusinimesed, nagu minagi omal ajal seoses laulva revolutsiooniga (aga meil ei ole praegu laulvaid revolutsioone, mille kraesse kõik ajada) peaksid leidma varsti ennast tänavalt, aga küllap eesti ettevõtjad selle lünga likvideerivad ja teadusinimestele tänavalt kohe tööd annavad. Seni pole nad seda millegipärast teinud, nüüd aga äkki toimub ime ja ettevõtja hakkab korvalli ja hobuste asemel raha eraldama teadusele....

Häirekella asemel peetakse sellist asja peaaegu loomulikuks. Meie senini krooniliselt, s.h.  relatiivses suhtes, alarahastatud teaduse alarahastatus suureneb veelgi, seda lausa absoluutses mõttes, kuid see ka ei häiri eriti kedagi. Kui vaja, loetakse rahad üle ja sobiv % inimesi lükatakse tänavale....

Kuid ma jõuan siiski alguse juurde tagasi: isegi väga pragmaatilises IT valdkonnas alguses siiski oli SÕNA.

Meie riigi visiitkaardiks võiksid olla meie riigi raamatukogud eelkõige selles mõttes, mis raamatuid nad peidavad ...

Seejärel tõesti ka need kohad, kus printsid jala käivad. ....