Uuel aastal Sudoku geeniuseks!

Kõigepealt kena uut, tegusat aastat!

Nagu iga sõdur peab oma paunas kandma marssalikeppi, võiks iga inimene siin planeedil üritada olla mingit sorti tegija mingis valitud vallas. 

Ütleme siis utreeritult - miks mitte saada geeniuseks!
Üllatav, aga see on siiski tavasurelikele võimalik vähemalt ühes kohas: sudokude lahendamises.
On vaja investeerida 2 eurot ja 90 senti ja osta kusagil 15 jaanuari paiku ilmaletulev "Sudoku genius", 3 väljaanne.

(Loodan, et need väljaandjad seal Soomes pole vahepeal pankrotti läinud)

1. -se väljaande magasin maha, teise juhuslikult Edeni marketist ostsin.

Hakkasin sügisel seda igapäev lahendama ja nüüd saan uhkusega raporteerida, et olen geeniuseks saamisest veel 7 sudoku kaugusel.  Võimalik, et selle väljaandega jääbki nii, sest need mõned, mis jäänud, on ikka tüütult jonnakad ja vajaksid arvutisse panekut või ümberjoonistamist kuhugi vihikusse koos variantidega.

Arvatavalt jätkangi  "Sudoku geniuse" uusväljaannetega nii, et teen siinsamas blogis valmis mingi põlve otsas nikerdatud javaScripti, kus saab vähemalt variante läbi mängida ja tagasi võtta, ja lisaks võiks seal ka tekkida mingit sorti etteütleja algajate jaoks ...

Parem mitte teada, et sellist koodi tõenäoliselt vedeleb netis tonnide kaupa, sest javaScripti selgeksõppimise projekt vajaks ka arendamist ja ühtegi programmeerimiskeelt ei saa korralikult omandada ilma sisuliste projektideta.

Kahjuks minu tripsTrapsTrulli projekt iseenesest ammendus veidi  - ühel hetkel, kui kood kuidagi töötab, tekib  lihtne tüdimus. Seda neile, keda huvitab järg. ...

Nüüd aga teemast natuke laiemalt. Võib siin pragada, et mis enesekiitmine ja upitamine siin käib.

Kostan vastu, et äkki enesega rahulolemise oskus võiks olla üks asi, mida juba koolis tuleks omandada.

Mina olen seda oskust omandamas hilises keskeas. Isegi õiglane, aga selgelt pahatahtlik kriitika vaevalt toob kasu. Seevastu inimene, kes suhtub sinu tegemistesse hästi, temalt tulgu ka tuld ja tõrva, see ei tapa.  Aga kuskil peab olema ka piisake tunnustust. Olgu see tunnustus kasvõi ebaõiglane, selle õigluse teema peaks eestlane vahel oma tõde ja õigust ihaldavas hinges tagaplaanile suruma ja natukene tunnustama oma kõrval tegutsejat. Ta on seda väärt, uskuge mind.
Kui aga kriitikuid ja treenereid ja õpetajaid ei ole kusagilt võtta, peab seda rolli mängima ise.

Ja siin, üllatav üllatav, aitab pigem positiivsem suhtumine kui üdini mahategemine.

Pisiasjad, mis loevad:

SUURUS. Olin enne seda sudoku geniuse väljaannet püsti hädas raskemate sudokudega. Proosaliselt võetuna olid nad tavaliselt avaldatud kribuna. Sellel väljaandel on terve lehekülg pühendatud ühele sudokule.

btw: arvuti ei ole siiski hea koht sudokude lahendamiseks. 

Põhjus - silmad.

Variante aga loeb aju visuaalselt.
Järeldus - kõik nägemispuudega inimesed vaadaku teksti just nii suurelt, et nad ei pea oma silmi pingutama. Asjad lähevad kohe paremaks.

VAIKUS.
Sellest teemast tahaksin rääkida kunagi pikemalt, käsitledes suurepärast raamatut pealkirjaga "Peopleware". 

Kui te tahate oma tegevuses olla produktiivne, otsige selle jaoks sobiv, vaikne nurk. Hiilgavaim võimalus võiks selleks olla muidugi töökoht (mitte ainult sudokude lahendamiseks, aga ka töö tegemiseks)  aga nagu ma omast kogemusest tean, meie Eesti tööandja juures on see otse vastupidi. Koht, kus sageli tööd teha ei saa, on töökoht.

Tavaliselt on see ülerahvastatud. Tavaliselt pläriseb seal terve tööpäeva vältel telefon ja inimesed käivad sisse ja välja ja peavad oma pühaks kohuseks sind igal hetkel segada töö tegemisel.

On mõõdetud programmeerijate tööd. Tulem:

Üks telefonikõne, mis kestab minuti, hävitab minimaalselt 15 minutit produktiivset tööaega.

Ja kui telefonikõnesid on ütleme ...32 ... mitu minutit inimene saab teha OMA TÖÖD??
Tavaliselt ei ole inimestel töökohal ruumi (Alma Materis on asjad eriti kurvad selles mõttes, on tulnud tegelda tubadega, kus istuvad koos 6 inimest. On eriti veidralt projekteeritud vastavalminud uusmoodustisi, kus peetaksegi normaalseks suures saalis ühiselt istumist ja "mõtlemist".

Endiselt arvatakse, et mujal maailmas juba täielikuks läbikukkumiseks loetud avatud ruumi kontseptsioon paneb inimesed paremini tööd tegema ...

Üsna sageli leiame seetõttu teadlasi oma töid tegemas kodus, koguni kohvikus, igal pool mujal, aga mitte tööpostil.

Positiivne näide on aga TÜ raamatukogu, kus küll raamatuid ei ole, aga kuhu kohusetundlik teadlane saab põgeneda tööd tegema. Unustasin seal ennast mobiiliga valjult rääkima ja ... sain õigusega sugeda.

Vaikust!

See kõik toimub sellel lihtsalt põhjusel, et kvaliteetset mõttetööd ei saa teha lärmi ja pidevate segajate saatel. Üheks selliseks on näiteks mobiiltelefon, mida peaks olema õigus mingitel kindlatel aegadel kindlasti välja lülitada etc...

Edasi lugege raamatust Peopleware, äkki leidub meie suurte juhtide ja õpetajate keskel ka mõni normaalne, kellele seal esitatud sõnum jõuab kohale.

POSITIIVSUS.

Sellest ma sudokude kontekstis juba rääkisin, Peopleware kontekstis lisaksin, et kui tahate, et teie alamused tõesti midagi asjalikku ei teeks, siis leidke mõni "positiivne" pärl igaks päevaks. See "aitab" suurepäraselt. Emotsionaalsed operatsioonisüsteemid

(termini ja vastavad ajuosad leidis üles eesti päritolu ajuuurija Jaak Panksepp)

üles pushida ja läheb .... selles mõttes, et kogu energia läheb jagelemisele ja muudele sarnastele asjadele, tuttavad "Tõe ja õiguse" laadsetest suurvormidest ja igapäevaeestluse proosast ...

"Õelad tüdrukud" on kindlasti soovitav lugemisvara selles kontekstis.

Olen siin kergelt pääsenud, aga tean siiski nüüdseks, millest räägin.

IGAPÄEVASUS.

See sudoku projekt tegelikult algas vist 2010, või 2011 kusagil Saaremaa praamisabas ja algul olin ma üsna äpu üldse mingigi sudoku lahendamisel. Mis puudutab lahendamise aega, siis äpu olen senini. Oma aju "taktsagedust" ei saa väga muuta, küll saab muuta selle aju toimimist mingis kindlas vallas ökonoomsemaks, eesmärgipärasemaks,  kui sellega igapäev tegelda.

Selles osas julgen soovitada praegu raamatupoodides müügil olevat

raamatut "Muutuv aju". See pöörab pea peale senised ettekujutused kaasasündinud IQ-st j.m.s.

Umbes nagu jooksmisega on kindlasti erinevused erinevate inimeste potentsiaalis, aga iga potentsiaali realiseerimiseks on vaja teha kahjuks palju nüri tööd. Treenimise kohta oli see ammu teada.

Kui käid iga päev basseinis, paned lõpuks tavasurelikule pika puuga ära, see on igaühele selge ja teada. Maailmameistriks saamisega on natukene teine lugu.
Aga ka ajuga toimib sama mehhanism, kahjuks ainult ... palju aeglasemalt. Ja teine negatiivne sõnum, kui sportimise analoogia kaasa haarata - ärge võrrelge ennast suurmeistritega. Bolt on Bolt, jumalik jooksugeenius. Messi on jalgpalligeenius ja tema saavutusi saate vaadata videolt, kus ta palli üle 18 meetrise tõkke virutab, jalaga jälle kinni püüab ja nii edasi ... ma ei usu, et ükskõik mis harjutamine tavainimest niikaugele viib.

Aga malemeister Panov väitis, ja ta väitis oma õpetustegevuse põhjal, et iga inimest võib õpetada I järgu tasemel malet mängima. Eeldusel, et selle inimesel on tahe hakata I järgu tasemel mängima. Aga et saada meistriks, nagu Panov ise oli, selleks peab olema rohkem kaasa antud ...

"Sudoku genius" on teadlik bluff kindlasti selles mõttes, et kindlasti on tuhandeid inimesi, kes neid lahendavad, ja laia massi muid inimesi lihtsalt ei koti mingid veidrad tabelid ja arvude täitmine selles, ärge nüüd väga lakke ka hüpake, kui neid vabalt ära lahendate,  ja on veel palju hullemaid sudokusid. Aga olge oma saavutistega rahul, olgu see ka Postimehe sabas ära lahendatud sudoku, misiganes tase teid natuke motiiveerib pingutama ja veel igavaks ei lähe.

Ja arvuti, võtke teadmiseks, võtab suvalise sudoku lahti 1 sekundiga maksimaalselt ...

Aga ta ärgitab oma aju tööle panema, asi seegi.

Alustage aga kindlasti tavaliste sudokudega, kohe kõige kõvemate pähklite juurde minek toob vaid suure peavalu ja nürida ebaõnnestuja ja luuseri tunde ... olen ka selles ämbris olnud. Igapäevane süstemaatiline tegevus mingi aja möödudes toob aga kaasa ootamatu progressi ja "forsseeritud" treening näiteks mõnel pühapäeval 3 tundi toob kaasa vaid peavalu.

Ja see jutt käibib kõikide sarnaste asjade kohta, kus Poirot sõnade kohaselt tuleks natuke rakendada ajurakukesi.

Ja kahjuks või õnneks on meile väga vähe võimalusi jäänud teha tööd kohtades, kus neid rakukesi ei tule rakendada.
Imelik on vaid see, et nende rakukeste rakendamise soodustamise asemel tegelevad juhid sageli vastupidisega ja siis imestavad, et sellest kõigest stressist ja piitsutamisest hoolimata koorem ei liigu üheski suunas.