september 28, 2010

Mrakobesie


Täna hommikul 16 aastat tagasi loksusin bussis ühte kohta ühte programmi installeerima.
Toimunu kogu õudus jõudis kohale alles järgneval päeval
Hiljem olen sageli mõelnud, et kahju, et Eestis ei olnud ühtegi sõltumatut kuulajat, kes tolleaaegse raadioeetri oleks üles kirjutanud kuhugi linti.
Need, kes võinuks neid linte alles hoida, on need ammu "kaotanud".

Päästetud ja jäljetult kadunud inimesed.
Absurdne füüsika, eriti absurdne minu kui professionaalset füüsikuharidust omava inimese jaoks.
Absurdne orjamentaliteet, mis siit Eestist selle juhtumi valgusel eriti eredalt esile paistab.

Selle tragöödiaga seoses on välja pakutud terminit mrakobesie, obskurantism, pimedusearmastus.
Ikka sildistamiseks, ei muuks, sest parim kaitse olevat ju suvorovlus.
See termin siiski tundub olevat päris sobiv. Lihtsad asjad, nagu see, et laev läinuks selle vee tõttu ümber, mitte kreeni,
et inimesed pärast päästmist tavaliselt ei kao jäljetult, et asja uurimisel ei loobita asitõendeid merre,
et seni ei ole kunagi uppunud vrakke asutud betoneerima, et hukkunute väljatoomisaktsioon oleks olnud oktoobris 1994 võimalik,
et reisilaevadel ei veeta relvi, .... kaob hämaruse varju, nagu need lindidki ja kadunud video kadunud kaptenist.


Sündmuse aastapäeva meediumi iseloomustab uskumatu tühisus ja labasus. Sündmuse aastapäeva puhul ilmunud mõnda uudisenuppu varjestab sõim.
Seegi on sama nähtuse lakmus: mrakobesie, pimedusearmastus. Teatud huvigrupid teevad oma tööd tänase päevani ja päris edukalt.
Sest orjad armastavad sõimelda, lähevad sellega meeleldi kaasa. Nagu iga sõdur peitvat oma põues marssalikeppi, on iga orjahinge keldris alati peidus piits.

Pimedusearmastuse silti on ajaloos kahjuks kuritarvitatud. Pimedusega koos käib ka pompöössus, silmipimestavad vaatemängud ja propagandaetendused ja ajupesud.
Pimedust armastavateks sildistatakse hoopis neid, kes janunevad tõde. Kõigi maade variseridele pole kunagi vaja meelde tuletada ühinemisevajadust.

Internet siiski on veel avatud, nii saab lugeda ja ise esitada vähemalt küsimusi.

september 15, 2010

SURNUD RING EMT lepingu lõpetamisel




Kirjutasin oma blogis suvel, et EMT petab oma kliente, väites, et maapiirkondades on võimalik tema modemi abiga
saavutada püsiv internetiühendus.

Nüüd, sügiseks, kui mul puudub igasugune vajadus EMT teenuse edasiseks kasutamiseks, on leping endiselt jõus.
Soovisin seda lepingut lõpetada kusagil 5 septembri paiku, seisuga 31 august.
Mind tabas kahjuks üllatus. Mingit võimalust lepingut takkaulatuvalt lõpetada ei olevat, nagu puuduvat ka võimalus igasuguseid tähtajalisi lepinguid sõlmida.
Nii peaksin maksma oma septembrikuu interneti arve, sõltumata sellest, kas ma EMT teenust kuigivõrd vajan. Seni ei ole vajanud ja vaevalt et ka tulevikus.
Leppisin oma olukorraga ja palusin lõpparvet, et piinlik asi kaelast ära saada. On saadud parkimistrahv, nüüd asi see EMT trahv ära maksta ei ole.

Nüüd tabas mind teine üllatus. Lõpparve asemel ulatati mulle allkirjastamiseks leping, kus selgus, et EMT -l on KAHE KUU jooksul õigus
esitada oma endisele kliendile igasuguseid arveid ja mingisugust septembrikuu arvet enne kui 7. oktoobriks ei olevat võimalik saada.
Variant, et mul siiski blokeeritaks teenus, et vältida võimalikke kuritarvitusi, ja tuleksin ja lõpetaksin selle lepingu koos korrektse lepingu lõpparvega, mis 7 oktoobriks on selgunud,
jälle ei kõlvanud.
Nimelt tekkivat mul siis juba automaatselt kohustus võlgnevuseks, mida aga siiski sellel kuupäeval veel ei olevat, aga kohustus juba on,
s.t. peab maksma jälle oktoobrikuu arve, mis jälle on EMT suva järgi kirjutatav.
Lepingu lõpetamise tingimustes ei ole märkugi sellest, milline see arve võiks olla ja millises summas see võiks olla, kuigi seda võiks üsna lihtsalt ette välja arvutada
ja lepingusse juba lisada.
Lahkelt oldi võimeline SUULISELT kinnitama arve suuruse, aga mingissegi juriidiliselt vettpidavasse dokumenti seda valada ei olda võimelised.
Juriidiline kirjaoskamatus? Firmal, kellel on olemas juriidiline osakond, ei ole võimeline korrektselt väljendama kliendi tulevase võlgnevuse eeldatavat summat?

Meil lihtsalt on alati õigus esitada selline lõpparve, nagu meile sobib.
Ja hoiatati ka veel. Kui ikkagi ei jäta jonni, esitame teile ka oktoobrikuu arve ja nii teie elupäevade lõpuni, testamendis ettenähtud järglastele ilmselt ka.
See väljapressimine meenutas mulle väga Suurt RAAMATUKLUBI, mis ka täpselt sama moodi kliente koorib, et kui midagi jätad tegemata, tuleb sulle
postkasti pakk raamatuid, mille oled kohustatud välja ostma.
Ei ole juttugi sellest, et leping juriidiliselt korrektsesse vormi panna ja mõlemapoolselt rahuldava variandini jõuda, ei, seda kindlasti mitte.
Isegi, kui tahaks minna näiteks kuhugi Nepaali lapsi abistama ja järgnevad 6 kuud maksta ei ole võimalik, ei pääse klauslist, et arve tuleb 7 oktoorbil,
mitte varem ja alles siis "SAAB TEADA", milline see arve on.

Selline on praegu asjaajmine AS -s EW igal tasandil. EMT ei moodusta siin mingit erandit, ikka see sama ülbus ja nihilistlik jonn suruda alandlik klient nurka nii nagu
MEIE TAHAME.
Hoiatan selliste eest, ma nimetan neid väljapressijaiks, nagu ma nimetan väljapressijaiks SUURT RAAMATUKLUBI ja paljusid teisi AS -e EW-s, kelle äriiideeks ongi
väljapressimine omale juriidiliselt soodsatel tingimustel.

Köögi remont ja maailmaehitamine



Panin köögis kahte põrandalippi linoleumi paigaldamise puudujääke kaunistama. Koera saba ületamine juba teist nädalat.
Taamal kõlasid hvostovide ja helmede ja aaviksoode arutlused sellest, miks kohe kuidagi ei saa teisiti, et meie mehed seal ikka peavad sõdima, kohe nii väga peavad.
Meedia tegi sellest pisikesest eetrimulinast suure sündmuse, nii PM kui delfi tegid ja nii me teame kohe mitmest allikast, kui kole asi on islam.
See on muidu üldse erand, varem on loetud olulisemateks ikkagi mõne muu meelelahutussaate väljundid, nii väikse vaatajaskonnaga saate üleshaipimine oli kuidagi imelik. Imelik oli see telekas seal elutoas, mida keegi ei kuulanud. Tänitas seal omaette ja keegi välja ka ei viitsinud lülitada. Naine otsis e-koolis oma tütart taga, olid selle ära kaotanud …ja ei leidnudki üles. Aga ta on niikuinii tubli, ei olegi vaja käia viiepuru vaatamas.
(Seejärel olevat tal olnud täita mingi teine exceli tabel oma kutseka kokkade kalduvustest emakeele tundide põhjal. Tõmmata rist nendele, kes tunduvad puudelised, õpiraskustega ja nende ümber ka, kes andekad.
Mine tea, mis mõnega jälle juhtuda võib…)

Oma köök oli ihule ligemal ja ei oska refereerida, kaugele mehed jõudsid. Üksvahe, kui elutoa vahet käisin õuna haaramas, sain kuulata Helme tiraadi islami ajaloost, kesksel kohal küll 1453 ja mis kõik veel.
Ajalooline hetk siis jälle käes varsti, mis teha.
Naftaraha seal Iraanis voogab valedesse kätesse vist?
Nii 10 aastat saab ka meil naftasõdade haipimisest ja ei paista ikka veel küllalt olema.
Katsun edaspidi hoolikam olla ja teleka preventiivselt välja lülitada.
Et ühe riigi rahvas võib olla nii loll ja laseb enesele omaenese valitsejatel tornid pähe kukutada, uskudes müüti bin Ladenist.
Et ühe teise riigi rahvas on veel lollim ja käib selle esimese riigi sabarakuna teisi rahvaid okupeerimas ja selle kõige taustaks siis see elukestev mulin telekapurgist ja 3 muust kanalist korraga.
Alati on viigileheks üllad motiivid. Mäletan keskkooli vene keele eksamit, seal oli ilus luuletus nimega grenada, grenada, grenada moja… mille kõigega vene internatsionalistil tollal ka asja ei olnud.
Ja kõiki õpetati juba tollal mõtlema, et see internatsionalist tegi võõral maal heategusid.

september 14, 2010

Lihtne lakmus



Et meil on vabadus, kasvõi formaalne, võiks väljenduda kahjuks just selles, et naaber, sinu naine, poeg, tütar, keegi, keda ei tunnegi, teeb valiku, mida sa ei poolda.
Mida sa selle valiku puhul teed ja kuidas käitud, on lakmus sellele, kes me oleme ja mida me üldse väärt oleme.
See vabadus aga väljenduks ehk ka selles, et nende väikeste valikute pealt vaadatakse üles suurema peale, selle peale, mis huvitab kõiki, mis oleks probleem, mis tuleks kõigil lahendada.
Mitte vastupidi, oma mätta otsa suunatud – sa pead nii tegema, nagu mina arvan vajalikuks …
Selle ühe inimese õige või vale valik on selle inimese valik ja vastutus.
Aga see ühiste valikute ühisosa probleem võiks olla see, millele keskendub vaba ühiskonna vaba mõttevahetus, väärikate kodanike omavaheline vestlus.
Kuhu rajada tuumajaam, kui üldse?
Mida teha töötutega?
Kuidas neid sealt väljamaalt tagasi saada.
Ehk tuleks hakata õpetajatele maksma paremat palka?
Või hoopis otse vastupidi?
… Ma siin lihtsalt peatun mitte selleks, et ei oleks edasi küsida, vaid selleks, et osatada selle tegevuse mõttetust tühja meedia taustal.
Ei pea olema prohvet, et ennustada - just selline, sisulisest puhastatud, eriti tühi saab see olema kogu valimiseelse aja…
Ei, see ei ole lahustunud Internetti ega wikipeediasse, ajakirjandus on ennast ise lahustanud olematuks ilma mingi abimeedia või pedia abitagi.

Kõik need küsimused suubuvad liiva, jäävad vastusteta, neile ei vastata, neid ei ole olemas laiale publikule ja kui nad kusagil tagatoas kõneaineks ongi, siis ainult seal.
….
Kuidagi “juhuslikult” on aga meedia uppunud ära probleemidesse, mis ei ole tegelikult meie probleemid, kuigi ehk kurvad.
Kusagil Indoneesias leiti vastsündinud prügikastist.
Kusagil keegi vägistas kedagi.
Keegi sai surma, hukkus, taples, tappis jahtunud munade pärast kedagi. Keegi välgutas paljast tissi ja txxxi…
Lõputu rull absoluutselt mõttetut uudispläga laiast maailmast ja ka meie ümbert, sellist asja, mida ikka sünnib ja jääb sündima ka meile ja mis ometi midagi ei tähenda.
Su elu ainukeseks oluliseks asjaks oli uppumine järve, võit loteriil, ütlus ajakirjale Kroonika, nii võiks tunduda sinu nime googeldajatel.

See viitab sellele, et see meedia tahabki olla selline, et selline on ta ülesanne, kuigi ajakirjandusõpe päris otse seda ei väljenda.
Kuid küllap ridade vahelt on see sõnum kohale jõudnud, et meedium ongi sõnum, et muud ei olegi vaja, meedium aga koosneb uudiseplögast.
Sest tõsiste asjadega ei tegelda ammu enam ja kui tõsiste asjadega tegeletaksegi, siis nii, nagu nendega iial ei ole vaja tegelda, pigem jätku üldse tegelemata.
Liigestest on lahti aeg ja selle aja uudised.
Kui aga keegi kirjutabki soojatest saiadest ja soojast südamest, ega teda ei osatagi enam normaalselt lugeda.
Ehk mõni spordimehe saavutus, see veel on midagi, mida osatakse ühtemoodi mõista?
Ehk on seda vahel ka muusika, kui õnnestuks vahel inimesed saada midagi kuulama?
Ehk on veel midagi alles sellest eilsest maailmast, Zweigi poolt kirjeldatust?
Homse maailma oleme niikuinii lammutanud, see paistab pudenevat rämpsuks järjest kiirenevas tempos, nii kuidas rämpskapitalistid avastavad tõe, et tegelikult on vaja suurema kasumi nimel toota rohkem rämpsu ja vähem väärtusi, mitte vastupidi …
Või siiski, kas ei näe ma ikka mingit terendust paistava iphone ilusas ekraanipildis? Või on ehk roboti ulatatud hamburger verstapost tulevikku?
Kas mitte geneetikute avastatud koodid ei võiks tõotada meile nirvaanat?
Selle terenduse saavutamiseks peab aga seesama rämpskapitalism omaenese prügi raskuse mõjul muunduma millekski, millel meie olemise jaoks oleks mingigi tähendus.
Või peaks sellele eelnema meie eneste muundumine, sest muud kui rämpskapitalismi rämpsinimene ei vääri? Rämpsinimene, kes ometi arvab, et tema ajust midagi täiuslikumat Universumis ei olevatki.

Selle muundumise aluseks saavad olla vaid eksliku inimese ekslikud valikud.
Ühiskonnas, kus otsitakse tõde ainult sealt, kus on valge, on see võimatu.

september 02, 2010

Sammuke nirvaanale lähemale




Tänasest hakkavat kehtima mingi täiesti uus haridusseadus. Selle üheks omapäraks on õpetaja staatuse järsk tõus, nagu
saime kuulda haridusministri sõnavõtust.
Tore uudis.
Taustana võib lugeda ka uudist allmaaveteranist, kes seadusega pahuksissse sattununa varsti, vist ületuleval talvel, kohtu alla läeb.
Saab veel lugeda veterani seiklustest liikluskeerises, kus ta olevat jälle sattunud löömingusse. Mis veterani imagot veidi rikub, on
väidetav vägistamissüüdistus, kuid eks sedagi juhtub elukeeristes sageli. Lihtsalt juhtub, nagu ka selle nüüdseks kuulsa veidrikust kokaga veidi halvasti läks.
Sattus naistega liigselt avameelitsema ja näed, mis välja tuli...

Sellel toredal nõukogude ajal, mille nostalgia kulunut kujundit Wimberg Päevalehes ülitab läikima nühkida, ei olnud allmaainimestel sellist staatust
ette nähtud. Mingi staatus oli isegi kombaineril, lüpsjal, treialil, ühesõnaga täiesti tavalisel inimesel. Aga selliseid eufemistlikke värdsõnu, nagu allmaaveteran, ei tuntud.
Õpetaja staatus nõuka ajal oli aga isegi veidi veel olemas. Selle staatuse viljadena on meil tänaseks ikka veel päris kobedad Pisa testide tulemid.
Kui õnnestub koolid ettevõtjate manifestide kohaselt reformida, võib sellistest testitulemustest edaspidi vaid unistada.
Võib tõesti viriseda, et meie näeme pooltühja klaasi pooltäidetu asemel.
Kuid ühiskonnas, mille eesotsas olevad inimesed toidavad alamaid AINULT eufemismidega, on ellujäämise tingimuseks just selline skepsis.
Absurdiühiskonna tasuta kaasandeks on aga huumorimeel. Ka see on ellujäämiosvõitluses hädavajalik, sest absurdi keskel elades
ei saa teistmoodi.

Tänane õpetaja staatuse pühitsemine meenutab mulle vägisi alkohooliku hommikut: täna hakkan kaineks.
Või homme. Või üleülehomme.
Tegelik staatus kahjuks pannakse paika palgaga. Tühikargamine ja mullipuhumine, nagu seesama Lukas kunagi väljendus:
"Haridusreform on üks suur mull ... ", aastal 2005) aga jätkub endise hooga, nagu ka alkohoolikud ei väsi kunagi hommikuti kinnitamast, et homme nad
saavat kaineks.
Mingi uue staadiumi tähiseks on aga sõnavõtud, kus ei olegi enam probleemi olemas. Õpetaja olla on uhke ja hää.
Nagu ideoloogilises ühiskonnas ikka püütakse sellisteks sõnavõtjateks noori agaraid entusiaste, keda ikka meie keskel leidub. Tegelikult on see tore,
aga entusiasmi viigileht ei ole PROBLEEMI lahendus, ma mõtlen sellega TEGELIKKU staatust.

Erinevalt Pisa testidest kannatab päevik aga kõike. Nii on uue aasta uueks läbivaks pedagoogiliseks mõisteks KUJUNDAV hindamine.
Kui näiteks bakalaureus muidu igatpidi tubli on, siis oma E võib talle edaspidi täiesti süümevabalt hindeks kirjutada, mis sellest, et must ja valge King lootusetult sassis on.

Nii palju siis pooltühjast klaasist, mille torme haridusametnikud üles keerutavad.
On omaette ime, et selles klaasis ikka veel on vett, mida välja loksutada.