november 30, 2011

Õnnitlused inimkonnale




Edukas gripitüvi on lõpuks inimeste enda laboratiooriumis leiutatud!

Lugege alljärgnevaid linke. Silmade hõõrumine ei aita. See ei ole ulmekirjanike fantaasiavili või vandenõuteoreetikute haige mõtlemise produkt. See on reaalsus, mis
üllatav küll, ületab ja üllatab alati ulmekirjanikke või vandenõuteoreetikuid mingil moel


Ma ei leia sõnu. Me kõik ehk mäletame veel nn. seagripi pandeemiat.
Nn. seagripi puhul pole olnud ette näidata mitte ühtegi seafarmi, kus see viirus leviks või oleks levinud. On tehtud uuringuid selle päritolust ja need viitavad üsna üheselt sellele, et see viirus pärines vaktsiinilaboreist või oli sigade vaktsineerimiste kõrvalprodukt, kuna eeldas väga ebatõenäoliste asjade kokkulangemist.
Kusagil pidid kokku saama geograafiliselt väga erinevatest kohtadest pärinevad sead ja tekitama ühiselt viiruse, mis seejuures ei levi hästi sigade eneste peal, aga millegipärast on edukas inimeste peal.

Selle gripikampaania käigus sattusin uurima ka Bruno Lina tegemisi - see mees ise LÕI oma tontlikus ülisturvatud laboris kunstlikke viirusi (et hiljem tõenäoliselt leiutada või patenteerida vaktsiine, nagu ka seagripiga tegelikult oli). Labor ilmselt tegutseb edasi koos teistegagi, nagu allpool näha, ainult et meil puudub info, kas B. Lina oli edukas (Tegemist on Prantsuse teadlasega)

Nüüd on punti lisandunud Ron Fouchier, ja tuhkrukatsetega on tõendatud, et temal ÕNNESTUS luua esimest korda viirus, mis oleks ühteaegu väga kergesti LEVIV ja samal väga SURMAV.
Muuseas, ühes tsehhi laboris seagripihüsteeria-pandeemia kõrghetkel õnnestus kontrollida viiruse toormaterjale, testloomadeks tuhkrud, kuna nende immuunsüsteem on väga sarnane meie omaga, s.t. mis läheb hästi läbi tuhkrutega, läheb läbi ka inimestega.
Need toormaterjalid olid "kogemata" surmamata linnugripi viirust paksult täis, segamini surmamata seagripiga ja tsehhid seetõttu loobusid ühe ravimifirma valmiskompileeritud vaktsiini kasutusest.
Juhtum vaikiti väga kiirelt maha.

Aga tuleme tagasi praeguse viiruse juurde.
Arutelud selle asja publitseerimise kohta või mittepublitseerimise kohta ei muuda olukorda. Pomm on valmis tehtud ja inimkonnal ei ole iial õnnestunud selliste pommide vallapäästmist tõkendada.
On olemas huvigrupid, kes tahavad planeedi populatsiooni otsustavalt vähendada.
On olemas vaktsiinitöösturid, kes tahaksid saada selle pealt megakasumeid.
On olemas sõjaliselt konkureerivad imperialistlikud riigid (kuigi sõnades suured sõbrad, ei ole see tegelikult nii.
Täiesti selgelt iga natukenegi oma riigi ohutuse eest hoolitsev riik hakkab otsima võimalusi see retsept ise tuvastada, koos teiste analoogiliste retseptidega, et olla valmis bioloogiliseks ründeks. Idee on lihtne - leida pidevalt uusi ja põnevaid mutatsioone gripiviirusele ja see Ron Fouchieri poolt kompileeritud asi on vaid esimene "pääsuke" selles tontlikus biosõjas, mis tõendab, et teistegi "pääsukeste" leiutamine on täiesti võimalik.

Ärikad hakkavad otsima võimalusi potentsiaalse megakasumi teenimiseks (oih, näe, pääseski kuidagi välja või muteerus ise looduses 2012 valmis, aga õnneks meie nägime seda ette ja tegime valmis vaktsiini, Nobeli preemia kohe üle anda Ron Fouchieri-le ja ravimitööstureile papp tasku, koos laibavirnadega sellega koos, et asi tegusam oleks)
Kui see läks läbi seagripiga, läheb see läbi ka selle mutandiga, võimalik, et selle mutandi pehmendatud variantidega, et vältida liiga suuri kollapse.
Ilmselt ei tule aga uue viiruse puhul eeldada enam nii pehmet maandumist, nagu seagripiga oli. Ilmselt on vaja kõvemaid argumente vaktsiinineerimise poolt ja mis saab olla kõvem argument surmavast epideemiast.
Ükskõiksus ja peaaegu muude uudiste keskele ärauppuv teatis sellise viiruse loomisest joonib alla praegu fakti, kuivõrd allakäinud meie eetika ja moraaliteadvus on, koos meie peaaegu jabura apaatiani jõudnud usuni teadlaste ingellikku missiooni inimkonna päästmisel.
Selline optimism ei ole kahjuks millegagi põhjendatud.
Kõik tehnoloogiad pöörduvad 21. sajandil inimkonna enese vastu, ilma moraali ja eetikata ei saa tehnoloogia tuua inimkonnale õnne, vaid ainult õnnetust.
Ärikate ja militaristide poolt kontrollitav teadus ei saa muud tuua, ükskõik, kui kenana me võime teadlaste leiutisi oma populaaretaduslikes üllitistes kujutada.
Kõige jälestusväärsemaks sihgrupiks on sellele ajupesule LAPSED. Ka minu lapsepõlve ilmestas tore lasteraamat aatomiku seiklustest ja ma ei varja, et ma olin selle aatomiku mõju all kuni üsna viimase ajani.

Hea testsituatsioon Jaapanis kriipsutab praegu meie masendavat olukorda alla, aga
selle testsituatsiooni tausta lakmuspaberiks on ka meie orikarja, s.h. tehnoloogilsie orikarja käitumine sellel foonil.
Ma tahaks näha teistsugust reaktsiooni sellele uudisele, kuid ma annan enesele selgelt aru, et see on vaid soovmõtlemine.
Kui sellel foonil tekibki hüsteeria, siis on see hästi ette kavandatud hüsteeria, kus kindlasti lüüaks mitu kärbest ühe hoobiga: keegi korjab kasumid, vastased neutraliseerimitakse efektiivselt ja selle värgi leiutajale pannaks püsti mälestusmärk, koos jätkuva müüdiloomega sellest, kuidas teadlsed meie tervise eest hoolt kannavad.

november 14, 2011

Uued rõõmusõnumid - mingit ohtu ei olegi



Siin on toodud pilt ahvi kopsust, rikastatud PU-239-ga (mis on 270 korda ohutum, kui PU 238)

Hurraa! Ka jänkide elu ei sisalda enam peaegu mingit ohtu, nii nagu NL-s kogu aeg oligi.

http://www.floridatoday.com/article/20111113/NEWS02/311130027/NASA-Launch-accident-poses-little-danger

Just hiljuti jooksis läib uudis, et üks NASA inimkonda õnnistavamaid missioone, nimelt Cassini missioon, mille eesmärk oli Saturni ja tema kaaslasi uurida, läkitati 1997 aastal teele 72 naelase plutooniumivaruga. See ei olnud tavaline PU 239, millega praegu reaktorikütust rikastatakse ja mis Fukushimas reaktor 3-s taeva poole lendas. See oli Pu 238, mille poolestusaeg on 270 korda lühem ja järelikult kopsus emiteerib alfa osakesi 270 korda rohkem.

Seda sodi on juba kosmoses laiali paiskunud 60ndatel, ainult 1 kg. seda sodi lendas ühe satelliidi laialipaiskumisel vastu taevast ja settis atsmosfääri ....
Sellestki piisab, et arvata, et kopsuvähkide arv põhjapoolkeral kasvas kõvasti.
Aga siis lõpetas NASA satelliitide varustamise plutooniumiga ära, minnes üle päikesepatareide peale (mingi kummaline ehmatus!?), aga hakkas selle asemel Marsi ja muude kaugemate asjade uurimiseks ikka edasi Pu-d kasutama (esimene ehmatus läks üle). Ikka seda mürgisemat, Pu 238 versiooni.
Cassiniga läks õnneks, jõudis oma mürgiannusega Saturnile ja uurib seal ühte kui teist edasi.
Aga keegi ei tea veel, mis juhtub 25 novembril NASA uue Marsi missiooniga, kus Pu - 238 on ainult 10 naela jagu, s.t. 5 kilo umbes.
Venelaste missioon, vist ilma Pu õnnistuseta, see läks aia taha ja ei ole ühendust saadud, kukub niisama maale ja põleb ära (ja keegi ei tea, mis sodi välja paiskub).
NASA ise arvab asja kohta parandamatu optimismi hooletusega - juhtub mis juhtub, õnnetuse tõenäosus ainult 1:420-le see ongi.
Jätate te ära hambaröntgeni? (aga millegipärast ei küsita, kas ma jätan ära laste lõbureisi lennukiga sarnase tn. allakukkumise korral)
Ei jäta, nii ei jäeta ära ka seda väikest teaduslikku missiooni, kui läheb õnneks on kõik õnnelikud, kui ei lähe, läheb loojakarja ehk miljon uut vähikandidaati pisut varem, kui muidu ette määratud, aga on teaduse himel ohvritest iial kahju olnud, eriti siis, kui tegemist on radioaktiivsusega!!
Praegu võib veel kirjutada petitsiooni ja allkirja anda ka, eelkõige aga rõõmsalt naerda nende üle, kes annavad, allpool toon selle lingi ka ära.
Mõelge, kui teil parajasti ei ole hambaröntgenit plaanis, nende võimaluste peale. Ja mõelge kui imeline, imeline on teadus. Kohe nii imeline on surra alfa osakesi kiirgava osakese peale oma kopsus, nii imeline.
Pildil: Shimpansi kopsu see koht, kus "kuum" PU 239 osakene istub. Muuseas, Pu 238 kiirgab välja oma räpast sodi 270 korda suurema sagedusega, nii on tema tekitatud hävitustöö kopsus suurem.
Ja ärge lootkegi, et valitsused või laborid seda määrama hakkavad - alfa kiirgureid keskkonnas määrata on väga keeruline, mitte määrata aga äärmiselt lihtne, sest alfa osakesed neelduvad väga lühikese vahemaa tagant. Ja ärge lootke ka, et teie oma geiger mülleri loenduriga sellega hakkama saate, sest gammat see sodi ei kiirga.
See asjaolu kindlasti teeb plutooniumi kasutamise eriti mugavaks ja ohutuks.

Karl Grossmannil on sellest asjast oma arvamus:
ja siin saab naerda petitsiooni peale, mis NASA-le, Obamale ja kõigile teistele kindlasti hirmu naha vahele ajab:

november 13, 2011

Planeet Uraan








Ühes järjekordses 100000 Euro saates hävinesid noored õnneotsijad küsimusega, mis puudutas ULMET.
Küsimus puudutas järgmisi sõnu ulmekirjanduses: „Lend Kuule“, „Planeet Uraan“, „Ajas rändamine“ ning „Kapitalistlik tulevik“.
Küsimus oli – mis sõnapaari NL –s oli ulmekirjanikel koguni keelatud nimetada, seda vastavalt ulmekirjanike Strugatskite väitele. Õige vastus oli: planeet Uraan
Hävisin ka mina oma virtuaalunistuses rikastuda – nii loll ei võinud see riik ju olla, et ühe tühise planeedi nimetamise keelustab, pigem siis ikka „kapitalistlik tulevik“.

Aga oli nii loll, kellelgi glavliti tsensoril oli selge, et mida vähem räägitakse URAANIST, seda vähem on nõukogude kodanikel ka põhjust muretseda aatomienergia ohutuse pärast.

Mida ei tea, seda ei ole ka olemas.

See planeet Uraani kompleks jälitab maailma ka tänase päevani, nii uskumatu kui see ka ei tundu.
Jälgigu selleks vaid seda, mis toimus ja toimub Fukushima tuumajaama ümber. Kokkulepitud vaikus, eriti kõiges, mis puudutab plutooniumi, kooriumi, põhjavett ning kriitilisuse jätkumist.
Vaid väga vähese loetavusega portaal enenews.com korjab kokku seda näpuotsatäit radiatsioonist, mida siit ja sealt kuuldub. Kuid see on tilk meres, sest enamik inimesi on aheldatud peavoolu meedia külge.
Viimane uudis „planeet Uraan“ seeriast, oli säärane: Tsehhid mõõtsid omal maal mitmes linnas jood 131 jääke. On võimalik, et see pärineb nende oma tuumajaama sisemusest Sloveeniast. Kuid on võimalik, et tsehhid mõõtsid Fukushima jätetest siiajõudnud kübekesi, mida teiste maade paremini kasvatatud füüsikud, ei mõõtnud.

Planeet Uraani kompleks jälitab meid mitte ainult tuumatehnoloogias. Mistahes tehnoloogiast saab meile alati järjekordne egiptuse nuhtlus, kui seda saab mingil ettekäändel salastada (ärisaladus või riiklik saladus, kuna saab valmistada tuumapomme).
Nuhtluse all kannatavad kõik, isegi selle tehnoloogia väljatöötajad. Isegi need tuumatehnoloogid, kes praegu säravail silmil räägivad radiatsiooni kasulikkusest saavad ükskord oma doosi kätte. See on nagu karma, mille eest ei pääse.
Ärikate ja militaristide poolt hallatavate tehnoloogiate puhul ei ole mingit lootust, et need võiksid hakata inimkonnale tooma kasu. Kogu selle „rahumeelse“ aatomi ilus jutt oli tegelikult ju välja mõeldud AINULT selleks, et „rahumeelselt“ valmis vorpida suuremas koguses aatomipommi valmistamiseks vajalikke materjale, eriti plutooniumi. Praegu paistab seda sodi olevat aga koguni siin seal üle jäänud, nii et osa sellest saagisest on leidnud tee „rahumeelsete“ reaktorite sisemusse, näiteks Fukushima tuumajaama reaktorisse 3, MOX kütuse näol. See lendas sealt suure pauguga atmosfääri ja just see aine, plutoonium on praegu muutunud tabusõnaks, nagu ulmekirjanikel oli sõna „Uraan“.
On ka teisi tabusõnasid, näiteks sõnad PÕHJAVESI ja Koorium. Jaapani põhjavee suureulatuslik saastumine pika aja vältel paistab olevat juba asi, mis on vältimatu. Kooriumide jätted saavad kokku põhjaveega ja siit uhutakse see laiali, s.h. Vaiksesse ookeani, kus elunevad organismid hakkavad seda bioakumuleerima ehk võimendama. Teine, veel hullem võimalus ka terendub – see kriitilisus võib minna nii suureks, et see reaktorisodi suudab maha panna suuremahulise plahvatuse. Ka sellest ei räägita meie nii hea kasvatuse saanud lääne ühiskonnas, isegi wall streeti okupeerijatele ei ole keegi taibanud rääkida, et see nagu võiks peale raha olla oluline probleem.
Kuid praegu juba paratamatuks saanud saastumine on kindel tulem. Kõik, mis vähegi toiduahelas kõrgemal, kõike seda tuleb hakata vähendama ja lõpuks vältima: piima, liha, rasva, tuunikala, lõhekala, räimi… Kõik see on varsti vältimatult saastunud sajanditeks.
USA välisministri Hillary Clintoni ühe Jaapani visiidi käigus aga suudeti kokku leppida selles, et toiduainetest vastavat radioaktiivset saasta ei hakatagi määrama.

Pole mõõtmisi, ei ole ka probleemi.

Miks inimkond oma kõige väärtuslikumad teadmised on andnud üle pättidele kasutamiseks ja usurpeerimiseks?
Miks me seda nii rahulikult pealt vaatame? Mis moraalne õigus on meil selliseks käitumiseks?

Teadusajakirjanikele oleks siit ka mõtlemisteemat – selle asemel, et sinisilmselt helge tuleviku visioone manada rohketes teadust populariseerivates ajakirjades või pikalt laialt hoiatada vitamiinide kahjulikkuse eest (!!), mis igal tervemõistuslikul biokeemikul ajaks juuksed püsti, oleks vaja inimestel silmad lahti teha: hakata lõpuks ometi rääkima ka riskidest. Kuid suud ja silmad on kinni vajutatud korporatiivse raha raske taagaga. Sellest taagast vabanemiseks ilmselt peavad paljud inimesed maksma oma tervise ja elukvaliteediga veel paljude, paljude põlvkondade vältel.
Ja selle üle võiksid ka mõelda kõik emad ja isad, kellel on lapsed, kellel kogu elu veel on alles ees. Mina , mul ehk ongi ükskõik, see vähk 20 aasta jooksul, sest selle aja vältel olen niikuinii millessegi surnud või haigestunud.
Aga lapsed, 1, 10, 15 aastased?
Esimene asi on kogu tuumasüsteem keelustada, selleks on vaja väga palju vaeva näha, kuna selle taga on kõikide suurriikide sõjalis- industriaalne kompleks kõrvuti ärikatega, ja lõputud võimu – ja sõjamängud, mida on viimaste sajandite jooksul maailmas imperialistide ja kommuniste poolt mängitud.
Kuid ukse taga ootavad uued võimuinstrumendid, näiteks geenitehnoloogia, nanotehnoloogia, robotid - ja nende puhul kerkivad üles täpselt samad küsimused.
Ning need ikka optimistlikud teadlased - selle asemel, et välja mõelda paremaid ahelaid meie endi orjastamiseks, peaksid ka nemad mõtlema rohkem selle peale, kuidas tehnoloogiaid kasutada nii, et see tooks inimestele kasu, mitte kannatusi.
Kasvõi vanadusegi üheks võimalikuks tegevussuunaks võiks olla hoiatamine, aus riskianalüüs.
Aga ei: lord Kelvini sarnased skeptikud on minevik. Kohe kohe võidame vähi, ütleb Nobeli preemia laureaat Edmond Fischer PM usutluses, meenutades mulle kuldseid kuuekümnendaid, kus kohe kohe oli kommunism käes.
Vähemalt 50 aastat oleme neid kohesid oodanud termotuumasünteesi ja vähi alal.
Ja äsja antibiootikumide poolt võidetud bakterid on jälle hoopis pead tõstnud.
Lühike periood meditsiini ajaloos, mil neid sai tappa karistamatult antibiootikumidega, on lihtsalt ümber saanud. Ja isegi see, mida inimkond võiks RAUDSELT teada, nimelt teadmine vitamiinide vajalikkkusest ja kasulikkusest, isegi selle on meditsiiniärikad suutnud kahtluse alla sättida – ei ole selline käitumine ju kasumlik.
Ilmselt on see nende laureaatide lapsepõlve taak, selline kustumatu optimism ja samal ajal pimedus tehnoloogilist ohtude ees.
Ja seda võimendab ka korruptiivne ajakirjandus, sest teadlane, vaadake, tema on marsielanik planeedil Maa ja ei pea ise neil teemadel sõna võtma, seda teevad nende asemel teadusajakirjanikud. Nemad aga teavad täpselt, nagu ulmekirjanikudki omal ajal teadsid, milliseid sõnapaare tohib kasutada ja milliseid mitte.

november 07, 2011

Shanti Devi



Sellel pildil näete 9 aastat Shanti Devit koos komisjoniga, kes tema taassünnijuhtumit uurisid. Selle taassünnijuhtumi teadmise oleme ehk võlgu aga Mahatma Gandhile, sest ilma tema surveta poleks vanemad Shanti Devit lubanud sõita koos komisjoniga tema eelmise elu elukohta, Mathurasse…


Mis ootab inimest pärast surma?


Sobib seda küsimust üldse enam esitada, kui on „ju teada“, et varesena lendlemine Sonora kõrbes osutus lihtsaks väljamõeldiseks?

Kasvatame kapsaid. Ehitame rehetaresid. Teeme midagi ära. Ärgem laskem päeval niisama raisku minna. Meie reliikviaks on töine vabadus. Las nemad seal õiendavad oma asjadega. Me oleme seda kogu aeg teadnud. Neil vist ei ole seal oma ajaga midagi peale hakata. ….

Pärast nende talupojamantrate ärakuulamist olen veel rohkem turris kui enne üldse olin. Hunti ei võõruta metsa poole vaatamisest mitte miski. Kuigi ka siin olen ja jään libaks.
Ja ma tean, et nende mantrate päevakohasusest hoolimata kusagil tsuudi hinge sügavuses pesitseb lõhe selle puurireaalsuse ja „teise“ reaalsuse vahel. Ühes on ta vahest ainult külaline, teise aga jõuab igaüks meist tahes tahtmata tagasi. See aga saab teoks hoolimata ajast, millega võib olla tuleks tõesti midagi tõeliselt peale hakata.
**************************************************

Minule on kõige veenvamaks sõnumiks sealpoolsusest need vähesed lapsed, kes mäletavad oma eelmist elu. Selliseid ümbersünnijuhtumeid on olnud läbi ajaloo, kuid teaduslikult, s.t. järgides teadusliku uurimise kaanoneid, on neid hakatud uurima alles pärast II Maailmasõda, seda tänu peamiselt Ian Stevensoni jõupingutustele.
(Tema ümbersünniraamatutest kunagi mõnes teises loos.)
Siin aga kirjutaksin veidi ühest enne Stevensoni uurimisi tõendatud ümbersünni loost – tüdrukust nimega Shanti Devi, kes mäletas täiesti täpselt, kes ta eelmises elus oli ja jahmatas sellega ümberkaudseid.

Sellest loost on eesti keeles olemas ka raamat – Sture Lönnerstrandi kirjutatud „Shanti Devi, Ühe reinkarnatsiooni lugu“, eesti k. 1996. Nii et kõigil huvilistel on võimalus asjadega ka omal käel tutvuda.

Shanti Devi sündis 11 detsembril 1926 Delhis (India).
Kuni nelja aastaseks saamiseni rääkis tüdruk väga vähe. Nelja aastaselt hakkas tüdruk aga rääkima kummalisi lugusid. Ta väitis, et tegelikult elab ta Muttras (Mathura, väidetav Krishna sünnikoht)
Ta küsis, kus on Krishna pilt, kus on tema ehted, eriti igatses ta peaehet nimega chand ja churei-sid, jalavõrusid. See ei ole hindi sõna, aga kasutati Mathura dialektis, seda algul tema pere ei mõistnud.
Ta väitis enese olevat brahmaani abikaasa ning keeldus lihatoidust, tahtes oma toitu, satvilist toitu. Muttras, tema eelmises elus ei söödud liha.
Ta ei soovinud enesele ema poolt antud sarit, kuna ütles, et see ei ole kvaliteetne, väites jälle, et tema mees kauples kangastega ja teadis hästi, milline kangas on kvaliteetne.
Ta väitis, et ta ootas last (nelja aastasel lapsel ei saanud olla mingit aimu laste saamisest ja ootamisest).
....
See kõik, ka päritolu teisest kastist (brahmaanid olid kõrgemast kastist, kui Shanti Devi pere), hirmutas Shanti Devi ema ja isa. Nad kartsid, et tüdruk on vaimuhaige. Nad kartsid, et tüdruk on hukatusele määratud, hindude uskumuse järgselt kõik, kes mäletavadd oma eelmist elu, on hukatusele määratud, surevad varakult. Nad pidasid seda suureks õnnetuseks.

Shanti Devi mängis sageli koos Tara Chand Mathuri kaksikutest lastega, Prabhashi ja Subhashiga. Tara Chand Mathur oli väga lugupeetud mees, rikas advokaat. Mängides joonistasid lapsed templi pilte. Shanti Devi joonistas aga väga suure templi pildi, väites, et kaksikud ei ole selles templis kunagi käinud, et tema "käib seal tihti", nimelt Dvarkadishi templis Muttras.
Shanti püüab Muttrasse "tagasi minna". Tara Chand Mathur saab sellest teada ja viib tüdruku tema koju tagasi. Enne seda küsitleb ta tüdrukut ja kuuleb tüdruku väiteid elust Mathuras. Tüdruk mäletab, et talle meeldis tantsida, "enne kui tal jalad haigeks jäid". Tantsides kandis ta churei-sid.
Kui advokaat hakkas pärima tema mehe nime üle ja aadressi üle, kus ta elas, ta väitis, et see on saladus, et ta ei tohi seda öelda....
Seda rääkis tüdruk 6 aastaselt, järgmisel aastal läks ta aga kooli. Lapsed hakkasid tüdrukut tema juttude pärast pilkama.
Tema isa hakkas Shanti Devit uskuma ehk pärast seda, kui tüdruk kirjeldas täpselt seda, kuidas ta abiellus, kes olid tema eelmises elus tema ema ja isa ja millal see abielu toimus - Durga pidustuste ajal.
Ta kirjeldas ka seda, et tema "mehel" olid vuntsid ja põsel sünnimärk, mida ta häbenes.
Ka koolis pöörati tüdruku kummalise käitumisele tähelepanu ning narriti tüdrukut.
Seetõttu pöördusid Shanti Devi õpetaja ja kooli rektor tema isa poole loa saamiseks tüdrukut lähemalt küsitleda. Isa lubab seda.
Ta räägib neile meeleldi oma eelmisest elust. Lugdi Devi käis sageli templis (ta oli tõepoolest väga religioosne) ning suplemas Jumnas. Enne poja sünnitamist oli Lugdil jalg haige, nii ootas teda pärast suplust teener riksaga...
Ta elas Mathuras, Chaubey tänaval üheksandas majas. Lõpuks sosistab ta rektorile ja õpetajale ka oma mehe nime, Kedar Nath.
Sellest piisab, et kirjutada Kedar Nathile Mathurasse kiri.
Kirja tekst (Sture Lönnerstrandi järgi).

"Pandit Kedar Nath Chaubey, Chaybey tänav 9, Mathura"

Kõrgesti austatud härra!
Ma olen kokku puutunud ühe tüdrukuga, kelle nimi on Shanti Devi Mathur ja kes elab Chirkhanas, Delhis. Ta on kaupmees Ranga Bahadur Mathuri tütar. Ta on laps, vaevalt üheksa aastane. Tal on Teie kohta andmeid, mis on väga üllatavad. Ta väidab järgmist: "Varem kuulusin ma Chaubeyde kasti Mathuras ja minu mehe nimi oli Kedar Nath. Tal oli kauplus Dvarkadishi templi lähedal. Minu maja oli kollane. Tol ajal kandsin ma nime Lugdi Devi.
Ma palun Teie panditil mulle teatada, kas midagi nendes väidetes vastab tõele. Kas Lugdi Devi on olnud olemas? Kas Kedar Nath on olemas? Kirjutage mulle, kui Te olete olemas!
Jumala õnnistuse ja suurima alandlikkusega
Lala Kishan Chand,
Rektor, Ramja kool, Daryganj, Delhi


Üllatavalt Kedar Nath vastas sellele kirjale, kinnitades, et KÕIK ON TÄIESTI TÕSI.
Ta palus oma nõbul Kanji Mal-il Delhis selle tüdrukuga ühendust võtta. Nõbu arvab oma kohuseks olevat see pettus paljastada.
Koos õpetajatega lähevad nad Shanti Devi kodusse, tüdruk tunneb Kanji Mali KOHE ära, öeldes ka, et ta on tema mehe noorem nõbu ja sedagi, et ta ei tahtnud tema mehe juures töötada, tahtes olla sõltumatu ...
Seejärel meenus tüdrukule koguni nõo nimi, ta räägib ühest rahast, mille ta peitis peidukohta. Summaks oli 150 ruupiat, et ohverdada see raha, kui neil sünnib poeg ...
Kedar Nathi nõbu on nüüd veendunud, jah, Shanti Devi on Lugdi Devi ümbersünd.
Kuid mees ise ei ole veendunud - seetõttu läheb ta Delhisse ise asja uurima, esitledes ennast oma vennana.
Shanti Devi tunneb aga oma endise mehe kohe ära, samuti tunneb ta ära oma poja ning küsib, kas Kedar Nath täitis oma lubadusi - mitte abielluda ja ohverdada 150 ruupiat poja sünni puhul. Mõlemaid lubadusi Kedar Nath täitnud ei olnud, viimane lubaduse murdmine selgub hiljem, külaskäigul Mathurasse.
Shanti Devi palub oma emal külalisele valmistada oma endise elu mehe LEMMIKROOGA.
Järgmisel päeval külastab Kedar Nath Shanti Devit uuesti. Jälle on temas pead tõusnud kahtlused.
See hämmastav tüdruk räägib nagu täiskasvanu, seda nelja silma all kohtudes. Ta räägib Kedar Nathile loost, mida keegi teine peale Kedar Nathi, Lugdi Devi ja ühe halastajaõe ei tea. Kedar murdis oma naisele selle halastajaõega truudust, ja Lugdi nägi seda, kuigi ta ei rääkinud sellest oma eluajal Kedar Nathile.
See veenab Kedar Nathi.
Nüüd on lugu jõudnud ka rohkemate inimeste kõrvu. Ajalehed avaldavad kuulujutte ning nii tulevad ühel õhtul Shanti Devi juurde Tara Chand Matur koos kahe lugupeetud härraga - poliitik Neki Ram Sharmaga ja Ajalehekirjastajate Liidu esimees Lala Deshbandu Guptaga.
Nad teevad ettepaneku, koos komisjoniga sõita Mathurasse, et veenduda Shanti Devi jutu tõelevastavuses.
Shanti Devi isa Rang Bahadur KEELDUB kategooriliselt.
Nüüd sekkub sellesse loosse Mahatma Gandhi. Ta palub isiklikult Shanti Devi isal lubada oma tütart Mathurasse koos komisjoniga, et veenduda tüdruku juttude tõelevastavuses.
Gandhi palub Shanti Devi vanematel mitte pöörduda tõe teelt kõrvale, mis see ka ei maksaks.
Kahjuks maksis see Shanti Devile palju - see naine ei abiellunud oma elus kunagi.

24 novembril 1935. aastal reisib Muttrasse juhtumi uurimiseks loodud komisjon koos Shanti Deviga.
Juba jaamas tunneb tüdruk ära oma jethi, oma endise elu mehe vanema venna.
Ta küsib, kas vend on hoolitsenud tema vürtsbasiiliku eest, seda lubas vend teha enne Lugdi Devi sünnitusele sõitu.
Seejärel viib tüdruk komisjoni eksimatult väidetavalt "kollase" maja juurde, kus nad elasid koos Kedar Nathiga abielu alguses.
See enam ei ole kollane, aga lähem uurimine selgitab kiiresti, et see maja OLI kollane sel ajal, kui Lugdi Devi seal elas.Praegu elavad seal sees üürilised. Ta näitab komisjonile ka seda, kus selles majas on jai-zarur, käidav koht Mathura murrakus. Tüdruk loomulikult teab kõiki asju.
Seejärel külastatakse teist maja, ta tunneb ära oma eelmise elu vennad. Selles majas tahab ta teada, mis on saanud vürtsbasiilikust. Kedar Nath väidab, et vürtsbasiilik on tema vennal alles, aga see ei ole selles toas, kus ta varem oli, vaid tema venna juures.
Shanti Devi tunneb ära oma endised ehted, millega ta tantsis, oma valge sari, ja näitab inimestele kohta, kus oli olnud kaev, mille juures ta armastas poleerida hõbekaussi, oodates oma meest.
Seejärel näitab ta raha peidupaika, kus aga seda raha, mida ta hoidis, enam ei ole. Kedar Nathi väitel kasutati see raha ära matusteks.
Shanti Devi leiab üles oma lapsepõlvekodu, tunneb ära oma vanemad.
Ta küsib oma eelmise elu ema käest, kas ta ohverdas lilli ja kooke Krishnale. Ka tema ema ei ole seda teinud, Shanti Devi palub seda oma eelmise elu emal kohe teha. Tüdruk küsib meeleheites:
"Miks keegi ei ole oma lubadust täitnud? Miks valetatakse surijale?"
Leiab aset liigutab stseen, kus tüdrukul tuleb "valida" ema ja isa. Ta valib praegused vanemad.
Shanti Devi edasine elu on nagu tõestuseks sellele, kui keerukas on sellise inimese elu, kes kogu praeguse elu vältel oma eelmist elu mäletab.
Tema taassünniloost koostati aruanne. Aeg ajalt kirjutasid ajalehed temast. Seejärel asi ununes. Aga Shanti Devi ei abiellunud, kuigi oli olemas inimene, kes seda soovis. Ta lõpetas ülikooli, õppides inglise, hindi, sanskriti keelt.
20 aastaselt tutvus ta noore sikhi Ramdas Singhiga. Noored tundsid teineteise vastu sümpaatiat, kuid noormehe abieluettepanekud Shanti Devi tõrjus. Ta rääkis noormehele oma saatusest ja sellest, et ta ei tunne ennast vabana ...
Edasi töötas Shanti Devi õpetajana. Ta õppis ka filosoofiat.
Tema taassünniloost sai aga teada rootsi kirjanik Sture Lönnerstrand, kes külastas 50-ndatel Indiat, et juhtumit uurida. Esialgu oli ta skeptik, aga lähemal uurimisel leidis ta kõik faktid tõesed olevat. 30 aastat hiljem kohtub kirjanik uuesti Shanti Deviga.
Ka kuulus laste reinkarnatsioonide uurija Ian Stevenson uuris Shanti Devi juhtumit enne tema surma 1987, ning ka India uurija K.S Rawat. Sture Lönnerstrand kirjutab selles loost raamatu, mille avaldab 1994, eesti keeles 1996.
Lõpetuseks ma tooksin Sture Lönnerstrandi enese kokkuvõtte juhtumist, kopeeritud raamatust "Shanti Devi", lk. 149-154.

Shanti Devi juhtum

Olen püüdnud anda nõndanimetatud „Shanti Devi juhtumist“ nii tõepärase ja elava pildi kui võimalik. Tegemist on kaasajal kõige enam tuntud ja kõige paremini dokumenteeritud reinkarnatsioonijuhtumiga.
Olen ka püüdnud mingilgi määral Shanti Devit puudutava draama peategelasi iseloomustada.
Nad on normaalsed, mõistlikud ja intelligentsed inimesed, kuigi teistsuguse kultuuritaustaga, kui meie siin läänemaailmas harjunud oleme.
Minu uurimustöö on valmis, aruanne on kirjutatud. Sellega võiks lugu Shanti Devist lõppeda.
Kuid ma tahaksin lühidalt välja tuua kõige olulisemad lülid selles ahelas, mis lõplikult tõestavad, et Lugdi Devi on reinkarneerunud Shanti Deviks:

1. Shanti Devi mälupildid hakkasid ilmnema, kui ta oli just nelja aastaseks saanud. Enne seda polnud tal ümbritsevad maailmaga peaaegu mingit suulist kontakti.
2. Algusest peale kasutas Shanti Devi teatud murdesõnu ja väljendeid, mida tema omaksed ei kasutanud ega isegi teadnud, kuid mis olid üldlevinud ja tüüpilised Mathuras (Muttras).
Shanti Devi omastel ei olnud seega mingit võimalust talle neid sõnu õpetada. Shanti Devil polnud ka mingit kokkupuudet inimestega, kes seda murret oleksid rääkinud või tundnud.
3. Algusest peale selgitas Shanti Devi, et ta kuulub brahmaani perekonda. Ta viitas brahmaanide elutingimustele, millega ta enda sõnade järgi oli harjunud. Tema vanemad kuulusid hoopis teise ühiskonnagruppi.
On mõeldamatu, et nelja-aastane tüdruk võis teada üksikasju brahmaanidest ja nende kommetest.
4. Juba nelja aastaselt oli Shanti Devi valmis koju Muttrasse (Mathurasse) sõitma. Muttra oli see koht, mida ta koduks pidas. Seda soovi oli ta väljendanud mitte üksnes oma vanematele, vaid ka naabritele, näiteks advokaat Tara Chand Mathurile.
5. Mõjutatuna Lugdi Devi sotsiaalsetest arusaamadest ei tahtnud Shanti Devi mitte kellelegi oma mehe isikut paljastada, isegi mitte oma vanematele. Mehe nime avaldas ta alles siis, kui talle lubati, et ta saab Muttrasse sõita ja oma eelmise inkarnatsiooni mehega kohtuda.
6. Shanti Devi jutu järgi keerlesid Lugdi Devi viimased teadlikud surmaeelsed mõtted Krishna, tema nime ja tema pildi ümber. See on usutav, kui mõelda sellele, mida Lugdi Devi oma surivoodil emale ütles. Shanti Devi esimene mälestus oli samuti seotud Krishna pildiga.
7. Mitte ükski fakt Shanti Devi jutust oma eelmise elu kohta pole osutunud valeks.
Näiteks kollane maja, mis osutus valgeks, oli sel ajal tõepoolest olnud kollane, kui Lugdi Devi seal elas. Võimatu oleks olnud aias asuvast kaevust ja raha peidupaigast fantaseerida ning ka keegi teine ei saanud tüdrukule sellest rääkida.
8. Kui Shanti Devi esimest korda kohtas Kedar Nathi, oma meest eelmisest elust, siis teatas too, et on Kedar Nathi vanem vend.
Shanti Devi ei lasknud end petta. Ta taipas kohe, et tema ees seisab ta mees eelmisest inkarnatsioonist. See näitab, et ta tundis meest hästi.
Samuti tundis ta otsekohe ära Kedar Nathi nõo Kanji Mali, kui ta teda esimest korda kohtas, olles vaevalt üheksa aastane.

9. Oma mehe Kedar Nathiga käitus laps, nagu on kohane kombekale india naisele. Poja suhtes osutas ta ilmselt ematundeid, kuigi polnud veel üheksa-aastaseks saanud.
10. Oma eelmise elu mehele andis Shanti Devi õigeid andmeid Kedar Nathi ja tema toonase naise eraelu kohta, mida keegi teine peale Lugdi Devi teada ei saanud.
11. Miski ei viita sellele, et Shanti Devit oleks enne Muttrasse sõitmist kuidagi mõjutatud või „aidatud“.
Suletud india perekonnas on lapsed vanematest rohkem sõltuvad kui läänemaailmas ja kokkukuuluvustunne on tugevam.
Shanti Devi oli kogu aeg vanemate valve all. Miski ei osuta sellele, et teda mingil moel oleks võidud hüpnotiseerida või mõjutada.

12. Shanti Devi vanemad ei teinud midagi selleks, et tüdruku meenutusi Lugdi Devi elust Muttras forsseerida. Vastupidi, nad püüdsid panna tüdrukut neid mälestusi unustama, sest traditsioonilise india arusaama järgi võib endise elu mäletamine ja endises elus lähedalseisnud inimestega kokkupuutumine tuua lapsele kahju ja isegi põhjustada tema surma.
13. Vanemad ei näidanud üles mingit initsiatiivi, et tütre väidete õigsust kontrollida. Vastupidi, nad suhtusid sellesse äärmiselt tõrjuvalt. Nad andsid oma nõusoleku alles pärast seda, kui neile oli tugevat survet avaldatud, lõpuks ei kellegi vähema kui Mahatma Gandhi enda poolt.
14. Uurimiskomisjoni juhtisid kolm Delhi kõige lugupeetumat kodanikku: Lala Deshbandu Gupta, India Ajalehekirjastajate Liidu esimees ning ühtlasi parlamendiliige, Neki Ram Sharma, parlamendiliige, ning Tara Chand Mathur, Delhi tuntumaid advokaate.
On raske kujutleda, et need isikud tahaksid end blameerida ettevõtmisega, millel on vähimgi pettuse varjund.
Nende osalemine uurimiskomisjoni töös oli garantiiks, et töö teostataks erapooletult ja igas mõttes kindlatel alustel. Kõigil kolmel olid „uurimistöö“ kogemused, igaühel oma vaatevinklist.
15. Muttras viibides ei jäetud Shanti Devit hetkekski hoolika järelvalveta, mis välistab võimaluse, et ta võinuks kelleltki näpunäiteid saada.
16. Kui tüdruk oma eelmise elu emaga kohtus, viitas ta asjaoludele, mis puudutasid ainult ema ja tütar Lugdi Devit, ja mida Shanti Devi poleks teadnud, kui ta poleks mäletanud oma endist elu.
17. Muttrasse reisi ajal, samuti ka varassematel puhkudel, olid kõik tema reaktsioonid kandnud ehtsuse pitserit, nii palju, kui seda oli võimalik konstateerida.
Teatud situatsioonides käitus laps Shanti Devi nii, nagu oleks võinud oodata täiskasvanud naiselt Lugdi Devilt. See tugvendab ehtsuse muljet.
18. Tõestatud reinkarnatsioonijuhtum on ka Indias sellise tasemega sündmus, et vanemad oleksid väga hästi võinud sellest majanduslikku kasu lõigata ja seda mitmel viisil ära kasutada, kui nad oleksid tahtnud. Miski aga ei viita sellele, et nad oleksid selleks vähimatki katset teinud.
Järelikult ei saa Shanti Devi juhtum olla kasusaamise eesmärgil sõlmitud osava vandenõu tulemus.
19. Reinkarnatsiooniidee on india religiooni üks olulisemaid alussambaid, ja selliste asjadega ei naljatata.
Seega on välistatud, et keegi Shanti Devi draama kaasosalistest oleks laskunud nii madalale, et oleks nõustunud pettuses kaasa tegema.
20. Shanti Devi on ise väga intelligentne ja haritud inimene, seda nii lääne- kui idamaailma arusaamade järgi.
Silmas pidades tema religioosseid, eetilisi ja moraalseid tõekspidamisi, on täiesti võimatu kujutleda, et ta võiks mingis pettuses osaleda.
21. Shanti Devi jaoks on tema uuestisünd ka täna ilmne reaalsus, nii isikliku kogemuse kui idee seisukohalt.
Kogu elu jooksul on ta loobunud isiklikust majanduslikust kasust selle nimel, et oma kogemusi teistega jagada. Ta võtab seda kui iseenesestmõistetavat kohustust, kui oma tegelikku ülesannet siinses elus.

22. Shanti Devi on end alati pidanud „oma abielu“ kaudu moraalselt seotuks Kedar Nath Chaubey-ga, kuigi too kuulus ju tema kui Lugdi Devi ellu.
India arusaamade järgi on naise kohuseks abielluda ja maailma lapsi sünnitada, ning inimesed on seda Shanti Devile tihti meelde tuletanud. Ta pole saanud aga uuesti abielluda, kuna on end Kedar Nathi naiseks pidanud.
See viitab Shanti Devi mälestuste enneolematule aktuaalsusele ja jõule ning sellele, millist otsustavat osa need tema elus on mänginud.

Lõpetuseks:


Pärast Ian Stevensoni on inimkonnale tegelikult teada tunduvalt rohkem reinkarnatsioonilugusid, millest enamik on piisavalt hästi tõendatud. Nii ei ole Shanti Devi juhtum mingi tohutu erand. See ei ole takistanud suuremat osa inimkonnast neid asju lihtsalt ignoreerimast. Võrreldes näiteks valguse kiiruse määratlemisega vaakumis, mida on ehk mõõdetud vaid paar korda, on reinkarnatsioon tunduvalt paremini tõendatud. Valguse kiirus aga päris viimase mõõtmise kohaselt ei olegi konstant või leidub osakesi, mis suudavad lennata kiiremini sellest. Vaid vääramatu usk Einsteini teooria konstruktsioonidesse on füüsikutel takistanud seda fakti tuvastamast.

Reinkarnatsiooniga on aga keerukamad lood, sest selle fakti tunnistamine puudutaks inimese maailmavaatelisi aluseid. Ka NL-s olid kunagi nii, et Suure Paugu teooria oli põlu all, sest see ei sobinud dialektilise materialismiga. Reinkarnatsioon ei sobi aga õieti ühegi asjaga, ei kristluse, ei islami, ei teadusreligiooniga.

Budism koos hinduismiga ühena vähestest sellistest religioonidest tunnistab reinkarnatsiooni toimumist, dalai laama valimine toimub just selle fakti

alusel. Kristlikus kirikus on olnud hetki, kus antakse lootust selle asja tunnistamisele, üks paavst, keda maalis Friedrich Jürgenson, Pius XII niisiis pidas vähemalt võimalikuks surnute häälte salvestust.
Kui mitu sajandit inimkond eelistab oma pimesikumänge edasi mängida, on raske ennustada. Ma ei jaga optimismi,
mida mõned entusiastid levitavad - et mõne aasta pärast on kõigil selge, jah, taassünd on olemas.

Ei ole. 20. sajand leiutas kõige muu kõrvale imikonnale praeguseks ületamatu nuhtluse - meedia vahendusel toimiva

ajupesu. See pesu on mitmeid kordi hullem mistahes deemonite küüsis vaevlemisest. Viimased on sellised juhuslikud nähtused ja vaevalt, et ennast tihti ilmutavad. Ajupesu toimub iga päev, päevas koguni mitmeid kordi ning ei ole ega ka ei anna inimestele mahti niigipalju oma elu või looduse üle järgi mõelda, kui muiste. Vaid see selgitab seda, keskaegse vaimupimedusega võrreldavat nürimeelsust, mis laiutab kõikjal.
Mida laiatarbemeedias olemas ei ole, seda ei olegi olemas. Mida meedia pidevalt korrutab, nii ongi.
Vaid tuleriitade asemel on meil lihtne sõim ja naeruvääristus, meie inimesed on oma sisult lihtsalt nii lahjaks jäänud, et tugevamaid vahendeid ei ole vaja rakendadagi. Hirm oma sõbra, naise, töökaaslase käest hurjutada saada on täiesti piisav.