oktoober 24, 2018

Chaconne



Chaconne on tants, Hispaania rahvatants, nagu näiteks ka Saraband.
Mingi ajani neid rahvatantse põlati ja keelustati, siis võttis need üle õukond ja vaid madalama rahva vulgaarsustest said aeglased ja pidulikud õukonnatantsud.
Väidetakse, et Chaconne olevat pärinenud koguni Uuest Maailmast, aga selle üle on kõvasti väideldud. Mina seetõttu seda juttu väga ei usu.
Väidetakse, et Chaconne-i olevat leiutanud pime Itaalia muusik Alfonso Ciacone. Tegelikult keegi ei tea täpselt.


Tantsude rütm ja hingemattev ilu/elu kajastub Johann Sebastian Bachi kogu loomingus.
Kui hakkate kuulama Bachi, alustage TANTSUST, rütmist.

Nii leian ma ka meie aja kõige suurema viiulimängija, Jascha Heifetzi, rõhutamas just seda ühele oma väga andekale õpilasele (sest tal ei olnudki mitteandekaid õpilasi, Heifetz õpetas vaid parimatest parimaid), kes Chaconne-i ei osanud mängida. 
Chaconne on tants
Huvitav, et sageli on Bachi austuse ja armastuse juurest kuhugi ära kadunud see TANTS.
Bachi Chaconne on üks osa tema viiuli partiitast nr. 2, Re minoor (nagu ka tema Tokaata ja fuuga, jälle see Re minoor).

Partiitad ongi tegelikult kogumik tantse ehk tantsusüidid. 
Tema viiuli-Re minoor partiitast leiab veel enne seda müstilist Chaconne-i. järgmised 4 tantsu - Allemande, Courante, Sarabande, Gigue.
Ja siis alles see Chaconne
Chaconne on ka itk, lein, sest just selle tantsu kirjutamise ajal, 1720, suri Bachi esimene naine, Maria Barbara Bach ootamatult. Just siis, kui Bach oli ära - saatmas prints Leopoldi Carlsbadis. Kui Bach kodunt lahkus, oli Maria Barbara hea tervise juures, kaks kuud hiljem tagasipöördununa sai Bach aga lähedastelt teada, et Maria Barbara oli surnud ja juba maetudki.
Kohe päris kindlasti ei tea me seda nii täpselt ja hästi, aga selle tantsu monumentaalses sügavuses peegeldub sügav lein.
See on karje, itk, lein, elu- ja surmatants ühekorraga.
Ja kõik see ühte vormi surutud imeline harmoonia ja muusika mahub ära ühele viiulile!

Et seda sealt viiulilt jälle kätte saada, peab olema erakordseim viiuldaja.
Kuidas seda ikkagi täpselt teha nii, nagu Bach mõtles, seda meie enam iialgi teada ei saa, sest Bach taasavastati laiema publiku jaoks alles umbes siis, kui suri Beethoven, 1829.  


 


Natukene teistmoodi, kui Heifetz on seda Chaconne-i siin esitamas Gidon Kremer
Nii peabki, iga meister peab oma elutantsu - itku esitama nii, nagu ta on.

Kolmas B  BBB suures reas, Brahms, ei söandanud/osanud? Bachi Chaconne-i mängida viiulil.Ta pidi selle ümber kirjutama klaverile ja et leppida selle pala määratu erakordsusega - väike viiul ja meeletult suur sümfooniline tants selle taga - pidi ka tema kitsendama oma lemmikinstrumenti ainult ühele käele.

Vääritult on väidetud, et Brahms kirjutas selle Clara Schumanni jaoks vasakule käele. 
Nii aga lihtsalt juhtus. Nende kirjavahetusest ujub välja see tõik: kui Brahms selle teose valmis sai ja oli selle Clara Schumannile saatnud, vigastas Clara  kogemata oma paremat kätt ja nii oligi temale selle teose sisemine piirang kingitus. Ta sai seda harjutada vaid vasaku käega.
 


Bachi - Brahmsi Chaconne-i esitustest mulle praegu meeldib kõige enam Daniil Trifonov.

19. sajandi lõpu - 20 sajandi alguse üks kõige legendaarsemaid pianiste oli Ferruccio Busoni.

Tema Bachi Chaconne versiooni klaveri esitusest on mul link ka minu blogirullis pealkirjaga "Elu pärast muusikat". 
See on kõige kuulsam klaverile ümberpanek 

Chaconne-ist.
Allpool mängib seda Arturo Michelangeli.



 
Niivõrd monumentaalset teost peab olema võimalik esitada ka sümfooniana!
Allpool on toodud
Leopold Stokowsky versioon.
Seal on erakordset ilu, mis ikkagi viiuli peal välja ei saanud paista:




Chaconne on Hispaania tants ja nii on loomulik seda tantsu esitada kitarril.
Kitarrigeeniustest julges seda teha Andres Segovia.
Ja ainult Segovia on seda suutnud kitarril teha tõeliseks elu ülemlauluks-tantsuks.


Mul oleks olnud kahju, kui ma poleks leidnud väärilist Chaconne-i orelile.
Õnneks leidsin ühe tõelise pärli! 

Bachi Chaconne-i oreliversiooni on loonud Henri Messerer, esitaja Olivier Penin



Aga tants? 
Chaconne-i saab viiulil esitada vaid väljapaistvaim viiuldaja. Ka tantsida seda
lugu niisama ei saa.
Kuigi ma leidsin küllaltki hea Chaconne-i tantsulise esituse, jääb mulle selles veel midagi puudu. Ometi on seda huvitav vaadata-kuulata:


Koreograaf on Benjamin Millepied, viiulil saadab seda
Arthur Grumiaux.


Minu viimaste aastate lemmikpilliks on saanud klavessiin. Klavessiin oli ka Bachi põhiliseks klahvpilliks koos oreliga. Võib-olla enamikku inimesi üllataks, mind küll mitte, et võib-olla Bach ei oleks praegu üldse vaimustatud tema hästi tempereeritud klaviiri ümberpanekutest klaverile. Et tegelikult eelistaks vana Bach ikkagi klaviiri, hästi tempereeritut.
Chaconne muidugi ei olnud klavessiinile kirjutatud.
Vanameister Gustave Leonhardt on suutnud luua väga võluva Chaconne-i esituse klavessiinile.
Kes märkab, Chaconne ei saanud klavessiinile muidu ära mahutada, kui teda 7 pooltooni allapoole transponeerides, G - minoorini. 





Üks noor mees on suutnud viimastel aastatel kõiki klavessiini asju väga huvitavalt mängida.
Ta on võtnud Bachi Brahmsi esituse ja mängib seda klavessiinil (2 käega, ühega vist ei saa) ja mängib seda väga hästi.
Kuulake: Jean Rondeau 




See aga ei ole veel kõik.
Flööt, pisike puhkpill on väga hea esitaja käes võimeline väljendama Chaconne-i
põhilist, lihtsat, lõplikku sisu:

Meie elu on siin ilmas nagu linnul oksa peal.


See imeline flöödimängija on Megumi Nakamura



oktoober 12, 2018

Kiibita või kiibil














Meie meediast jooksis läbi väikene, aga tähelepanuväärne uudis:
Ülemiste keskuse töötajad, olid vist Tele2 töötajad, lasid ennast kiibistada.
Enam ei pea nad tüütuid kaarte kaasas kandma, kiip on nende naha alla implanteeritud.
On täitsa selge, et sama saatus ootab ka Eestit ees, muu maailm on selleni
juba lähenemas ja esimene pääsukene on ka siin, Eestis.
Minu vastus, "eilse päeva" esindajana on pealkirjas.
On viimane aeg või on see viimane aeg läinud, aga midagi peab tegema,
et vältida paratamatuid väga karme tagasilangusi, võib-olla hullemaidki,
kui 20 sajandil, et inimkond üldse saaks edasi.
Nii et minu vastus sellele kiibistusele sisaldub pealkirjas.
Ja iga mõtlev, ma kordan, mõtlev, mitte kiibi abiga mõtlev inimene,
võiks ka mõelda selle üle, mis valiku ta teeb ja mida see valik tegelikult tähendab.
Praegu Eestis on olukord veel selline, et kohe ei saa tulla ja kohe panna igaühele kiipi.
Selleks peavad meie arvamuste "arvajad" head tööd tegema ja tööpõld on lai.
Soovin neile edu sellel "rindel" - lõpuks peab igaüks ilmutama seda, kes ta on tegelikult.
Minu arvates ei vääri ükski nendest, kes siin praegu liiderdavad, ei hakka isegi nimepidi välja tööma,
käe ulatamise asemel isegi jalutuskeppi ulatuseks. Sedasi olevat teinud Stravinski, ulatades
teda tervitama tõtanud funktsionäärile NL-st tervituseks jalutuskepi.
Te ei vääri seda keppi ka mitte.
Vaid iseendaga koherentne inimene, tõde austav, enese väärikust austav,
mitte alanduv orja, lemmiklooma, sulase staatuses olev inimene väärib käepigistust.
Ahelate "ilu" ülistuse kohta olen kirjutanud ja tagajärjetult.
Seetõttu ei usu ma ka seda, et meie Eesti saab mingiks teenäitajaks sellel teel, tõsta välja meid sellest mädasoost, kuhu ahnus ja egoism on meid tõuganud.
Võib olla mõni teine Ida - Euroopa riik jälle saab. Näiteks Ungari. Näiteks Poola. Aga mine sa sedagi tea. Neil ja meiegi mõnel opositsiooniparteil on omad kuumaks taotud teemad ja vaevalt et neid huvitab mingi riisitera taoline asi kellegi naha all. Hea oleks, kui ma eksiksin.
Aga ma siiski veel usun, et ikkagi saab, ei saa öelda, et ei saa ja abitult käsi laiutada. Kusagil mujal on probleem.
Kui te tõttate kõik oma geene geenidoonorluse altarile ohverdama, mõelge sellele.
Et mõni võib leida selle müstilise geeni, mis paneb meid praegu väga kuulekate ja lollide orjade staatusesse ja selle teistelegi edastada.



oktoober 07, 2018

Muusikamälu programm



















Tegin valmis Muusikamälu programmi algversiooni. Selle saab alla laadida
https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug
asukohast. Praegune versioon on täiesti vaba kasutuseks.
Algne mõte oli lihtsalt heliredelitelt õigete toonide äratundmise harjutamine,

aga siis lisandus mõte ka mingit lugu sisestada ja lasta loo jupid õigesse järjekorda panna.
See tuli välja nööbile mantli õmblemisena, kuigi päris täismantel ehk veel ei ole valmis.
Saab sisestada laule ja nende tekste ja neid mängitada, nii võib seda rakendust kasutada ka "Laulge kaasa" tüüpi tegevustel. Oletame näiteks, et kitarr on maha ununenud, aga sülearvuti koos programmiga on kaasas.
Igasugune tagasiside on teretulnud, kirjutage oma mõtteid selle programmi kohta aadressil
ssekeldaja@hot.ee

Väga meeldiks, kui kohtaksin muusikaõpetajaid, kes sarnase töövahendi edasiarendamisest oleksid huvitatud. 
Mis suunas saaks siin edasi minna? Minu esialgne valik C# keele osas oli pigem tingitud vajadusest see keskkond kiiresti selgeks saada ja kogemus osutus positiivseks.
C# osutus üllatavalt mugavaks arendusvahendiks. On näha, et Visual Studio-s on iga liigutuse peale mõeldud.
Üks minu hea sõber, väga staažikas programmeerija, väitis, et ta ei olegi mugavamat vahendit näinud, kui Visual Studio on.
Siis, vist aasta tagasi, võtsin seda väidet kerge skepsisega. Praegu tundub aga, et Visual Studio C# on minu senistest arendusvahenditest kõige mugavam, ülekaalukalt. 

Kõik Delphid ja Eclipsed ja muud säärane ei anna võrreldagi.
Jääb veel küsimus Java -st, seda ökosüsteemi ma eriti ei tea.