august 22, 2008

Maa tuleb...



Öölaulupidu on just seljataha jäänud ja lauldi ilusti ja hästi. Ei tahaks kuidagi seda võimsat ja ühendavat emotsiooni lõhkuda.
Jälgisin seda televiisoripurgist, ometi oli ka selle väikese kasti seest tulev sõnum meeliülendav ja mõtlemapanev, vahest rohkem kui kunagi varem...
Kindlasti oli sellel üritusel erinevalt laulva revolutsioon aegadest juures juba propagandismi. Kuid see veel ei lämmatanud seda ehedat ja habrast, mida meie rahval ikka veel jätkub ja mis ikka veel meid ülalpool vett hoiab, hääbumast ja hukkumast..


Kuid elu murendab seda tasapisi ise ja sellega peab leppima. Võib-olla laulmine veidi silendab pragusid meie solidaarsuse hapras müürehitises ja üleüldse aitab enesega paremini toime saada.
1988-1989 sai laulmise tagajärjel uuele elule aidatud hea hulga uusi ilmakodanikke, kellest nii mõnedki praegu häälekalt protesteerivad maa täitmise vastu lastega...
See ei takistanud neid sedasama laulu laulmast just mõni öö tagasi.
See paneb tahtmatult paralleele tõmbama meie ja tahitilastega...
Mulle meenub lõik Paul Gauigini raamatust Noa Noa:

"Õhtuti tuleme kokku gruppide viisi kaharate põõsaste all, mile kohal kõrguvad kookospalmide sassis tiupd. Mehed, naised ja lapsed - mõned Tahitilt, mõned Tongalt, siis veel Aorai'lt ja Markiisisaartelt. Nende kehade tuhmid toonid moodustavad nauditavad kooskõla lehestiku sametiga, ja nende vakselt helkivatest rindadest väljuvad vibreerivad viisis, mis mahenevad, kui põrkavad vastu kookospalmide karedaid tüvesid.
Esimene lauljanna alustab - otsekui kõrk lind tõuseb ta äitselt tuleleegi hingedesse. Ta hääl vajub ja tõuseb, lennates nagu lind, kuna teised lendavad tema ümber kui truud satelliidid. Siis lõpetavad kõik mehed barbaarse karjega, üheainsaga, kooskõlas laulu tonaalsusega. Need on tahitilaste laulud, himene'd.
Vahetevahel kohtuvad nad ühes ühises majas, et laulda või juttu ajada. Nad alustavad alati palvega. Üks vanamees kannab selle kohusetruult ette ja kõik teised kordavd seda refräänina. Siis lauldakse. Mõnikord jutustavad nad naljakaid lugusid. Harvemini arutatakse tõsiseid küsimusi või tõstatatakse üles tarku ettepanekuid.

Üks ettepanek, mida ühel õhtul kuulsin, ei lakanud mind üllatamast:

"Meie külas", lausus üks vanamees, "on viimasel ajal siin ja seal näha maju, mis varisevad kokku, mädanenud katuseid, poolkatkiseid, kuhu vesi sisse voolab, kui vihma sajab. Mispärast? Igaüks peaks olema varju all. Meil ei ole puudu puudest ja lehtedest, et valmistada katuseid. Teen ettepaneku, et me võtaks töö üheskoos mõne aja jooksul käsile, et ehitada suuri ja vastupidavaid maju nende asemele, mis on elamiskõlbmatuks muutunud. Me töötame järgimööda ja käsikäes.
Kõik koosviibijad ilma erandita plaksutasid käsi - ta oli rääkinud hästi!
Ja vanamehe ettepanek võeti üksmeelselt vastu.
Vaat kui mõistlik rahvas, mõtlesin ma õhtul, kui koju saabusin.


Aga järgmisel päeval, kui läksin informatsiooni saama, küsides, millal otsustatud töö tegemine peale hakkab, märkasin, et keegi ei mõelnudki enam selle peale.
Mu küsimustele vastati ainult põiklevate naeratustega, mis siiski tõmbasid jooni kokku nende laiades unistavates laupades. Ma läksin ära, tulvil raskeid mõtteid, mida tuli lepitada - oli õige, et nad aplodeerisid vanamehe ettepanekule, ja võib-olla oli õige mitte teha seda, mis ta oli soovitanud.
Mispärast tööd teha? Kas Tahiti jumalad ei anna oma uskujatele siis igapäevast elatust?

Homme?
Võib-olla!
Ja homme tõseb päike igatahes nii, nagu ta tõusis tänagi, headtegev ja helge.

Kas on see muretus, kergemeelsus, või - kes teab? - kõige sügavam filosoofia. Hoia eemale luksusest, hoidu sellest maitset suhu saamast, isegi kui põhjenduseks on ettenägelikkus!

ja lisaks veel ühe Tahiti printsessi, Vaitüa arvamus Fontainest:


"Tead sa, Gauguin," ütles ta mulle, "mulle ei meeldi su La Fontaine."

"Kuidas! Meie hea La Fontaine?"

"Võib-olla on ta hea, aga ta vihastab mind oma inetute moraalidega. Sipelgad!"

Ta huuled väljendasid vastikust. "Rohutirtsud! Küll ma armastan neid. Laulda on nii ilus, nii hea. Alati laulda. Alati anda ... Alati."

Ja lisas uhkelt:

"Kui ilus oli meie riik, kui inimene ja maa andsid heldelt oma head vilja, ja me laulsime aasta läbi. Ma arvan, et olen palju absinti joonud, ma lähen parem ära,

muidu teen veel rumalusi."

Seda siis lohutuseks neile, kes seda maa täitmise juttu ehk väga tõsiselt võtavad.
Kunagi võetigi ja see põlvkond, 1988-1989 trügib praegu omavahel ülikoolikohtade ja teiste kohtade pärast elus.
Peeter Mardna, näe, jäi jälle uskuma ja kutsus üles neid, kes ise ei tee ja iial ei tee, olema solidaarsed nendega, kes selle sammu ette on võtnud või veel võtavad.

Ta valati üle üksmeelse sõimuga.

august 16, 2008

888




Paljud õnnelikud armastajad pidasid ennast sel päeval vajalikuks jumalaesindajatel õnnistada lasta.

Maailm alustas olümpiamänge.

Kahjuks on maailmas väike grupp suurte sõdade armastajaid, kellele see kuupäev veelgi enam meeldis.

Meeldis millegipärast ka Gruusia presidendile, kes selle kuupäeva varahommikul otsustas oma tulejõudu näidata ja Lõuna Osseetias kord paika panna.

Kord on või ei ole.

Kes talle selle idee ette söötis, ma ei tea.

Aga see kõik oli väga meele järele Venemaale, hoolimata nendest krokodillipisaratest, mis seal on jõutud valada nende osseetide eest, kes Tshinvalis lausraketirünnakuga teise ilma läksid. Tshinvali linn tehti üsna tasa.

Mida Shaakasvili mõtles, ma ei tea. Võib-olla viirastus talle Lääne vennalik abi, mille abiga pannakse paika Gruusia võim ja vägi Kaukaasias.

Kahjuks arvestas ta valesti paari asja: sõjaliselt ei olnud Gruusial rohkem väge, peale naiste ja laste rakettidega nuhtlemise, muuks, kui tagasitõmbamiseks ja vennalik abi Läänes ei tule kunagi nii kiiresti, kui palutud ja kui tulebki, on intress väga kõrge.

Venemaa vastas aga omakorda ebaproportsionaalselt, ning üllatas jälle Lääne kolleege.

Tal paistis olevat päris tõsine kavatsus Gruusia ära okupeerida.

Kuna nüüd, tänase, 14.08.08 seisuga, ei ole selge, millises suunas mäng läheb. Vist vaibumise suunas.

PR sõda aga hoopis algab.

Nende ridade kirjutamise ajal tabas mind arvuti taga Tõnis. Ta küsis: issi, kas sa kirjutad midagi väga tähtsat siia. Ja siis arutles ta edasi: äkki kirjutaks sa seda hoopis homme.

Ka arvuti kasutamise alal on erinevatel meestel erinevad huvid ja mängud!

Ma nõustusin meeleldi positsiooni loovutama ja see homme muutus 8.8.8-st sujuvalt 14.08.08-ks ja ka see ei ole veel kindel, kas ma nüüd allkirjastan oma mõtted sõjast ja rahust augustis 2008.

16.08.08

Tänas püüdsin teha selles kõigest mingi vahekokkuvõtte.

Tapetud on palju, palju inimesi. Kes alustas küsimusele, kui seda mitte taandada Timuri aegadeni välja, on vastus praegu selline: Shaakasvilil ei pidanud närvid vastu.

Nõrganärvilisus ja avantürism maksis paljude tsiviilisikute elu, ka Venemaa vastus maksis paljude elu.

Meeste mängudega Kaukaasia jalgpallimurul, kus pead paraku reaalselt lendasid, mitte nii, nagu Imedemaal on, et ei lendagi, kaasnesid ja kaasnevad PR mängud muudel murudel, ka Eestis.

Nende mängude jälgimine viib mõttele, kui mõttetu kõik see sõjaajalugu tänapäeval juba on. Ma nägin, nägin neid videosid oma silmaga, igaüks, kes viitsis, võis veenduda, et Tshinvali suunas ei lennanud paar pommi, vaid tunduvalt rohkem.

Tuleviku "poliitkorrektses" sõjaajaloos aga seda hetke ei ole juba praegu. Juba praegu on nende inimeste kannatused keldris, nende sihilik uputamine, igat sorti "meeldivad" episoodid mägilasvarahvaste arveteklaarimises vaid PR mängude peenrahaks vahetatud ühel poolel, ja teiselt poolt samaväärseks poliitiliste huvide peenrahaks.

See muuseas on väga sarnane poolakate ajalooga 1939 kevadel ja suvel. Seda ka ei eksisteeri enam, kuigi kaasaegsetele Poolas see oli igapäevane reaalsus, Poola sõjapropaganda ja Saksa tõepoolest ebaproportsionaalne vastus, mis läitis Maailmasõja tule.

Läheb vahest nii 100 aastat, ja mõnele ajaloolasele tuleb üllatusena see asi, et tegelikult, kujutage ette, alustasid grusiinid, vähemalt täiemahuliste sõjaliste aktsioonideag 8.8.8. Ometi on see paaripäevatagune reaalsus reaalsus ja jääb selleks ja mida vähem me austame tõde sõjas, seda vähem austatakse ka meid sõjas, seda vähem võime loota üldse mingile loogikalegi tuleviku sõdades.

Kunagi olid mõlemal sõdival poolel olemas mingid veidrad aumõisted.

Praegu on sellest jäänud alles räbalad.

Sellest kõigest on nüüd kirjutatud palju ning nädalaga on loksunud paika nii mõnedki asjad: Tshinvali klinna lauspommitati küll, õnneks vähemate ohvritega, kui Vene propamasin välja käis. Haavatuid 300 ringis, tapetuid 50 ringis, võimalik, et maksimaalselt 600 haavatud, mõnisada surnut. Kõik muu alles algab-jätkub, õige geopoliitika on alles algamas.

Teistest, kes sellest on kirjutanud:

Väga mõtlemapanevalt on kirjutanud sellest pikka aega vaikinud JAHUTAJA, nõbu Margus Rakverest,

tabava ja kokkuvõtva pealkirjaga "Olümpiatuli Kaukasuses".

http://jahutaja.blogspot.com/2008/08/olmpiatuli-kaukasuses.html

Mis selles kirjutises mind hämmastab, on see, kui täpselt kunagi avaldatud kirjutises esitatud mõtted haakuvad praeguse situatsiooniga: (kirjutise aluseks on 28.03.03 avaldatud Õpetajate Lehe artikkel "Kividega vennad")

Veel on kirjutanud teemast minu mõtetega haakuvalt (mitte alati ühtuvalt): Jaan Kaplinski, naistest Evi Arujärv, Ivi Masso, Kadri Liik,

sõjaväelastest Ants Laaneots, blogidest veel Discordia Pronto jpt. ...

Kahjuks siiski 95% tegelevad ainult oma jalgpallurite ergutamise ja õigustamisega ning peavoolu publik lehvitab lippe vastavalt võistkondlikule kuuluvusele.

See aga on väga ohtlik, kuna maailma ülivõimud tunduvad olevad praegu otsustanud selle maailma hullust veel kraadi võrra kõvendada, lasta meid triivida uue sõja pöörisesse. Kas see tuleb külm või kuum sõda, seda näitab tulevik.