Vihalaul Inglismaa vastu

Vihalaul Inglismaa vastu

(Ernst Lissauer, 1914, tlk. S.)

Mis loeb meil russ või prantsus?
Löök löögile, lask lasule on vastus,
me ei armasta neid
me ei vihka neid
me kaitseme Vislat ja vogeeside väravaid,
meil on üksainuke viha
me ühiselt armastame, me ühiselt vihkame
meil on üksainuke vaenlane.
te olete teadev, te olete teadev,
ta asub küürakil halli vee taga,
hinges kadedus, alatus, kavalus, raev
lahutet veretihkete voogudega
Me kohtust ei jää te ilma,
vannet vandudes, silmast silma,
vannet raudkindlat, mitte kartvat tuuletõmmet
lasteni, lastelasteni kestvat vannet,
sõna kuuldes ja sõna öeldes
tervet Saksamaad haarates
Me ei taha oma vihast loobuda
meil on üksainuke viha
me ühiselt armastame, me ühiselt vihkame,
meil kõigil on vaid üks vaenlane
- INGLISMAA

Kaptenikajutis ja banketisaalis
ohvitserid peolauas
Nagu mõõgalöögist või purje vihisevast hoost
säält äkki tõusis üles toost
napilt kõlas kui aeruplaks
kolm sõna: "Selle päeva auks"
Kellele kehtib see toost?
Neid seob üksainuke viha
Kelle kohta käibib?
Neil kõigil on üksainuke vaenlane,
INGLISMAA!

Võtku Maakera rahvaid panti, kui vaja
ja kullakangidest müüre sa raja,
katku merevoogusid su laevadest ahel
oled tark, kuid sest puudu jääb vahel
Mis loeb meil russ või prantsus?
Löök löögile, lask lasule on vastus
Võitlust pronksi ja terase abiga võitleme
ja rahu kunagi sõlmime
Sind pika vihaga vihkama jääme
viha su vee ja viha su maa vastu
viha su peade ja viha su käte vastu
viha vasarate ja kroonide vastu
seitsmekümnelt miljonilt kägistav viha
Nad ühiselt armastavad, nad ühiselt vihkavad
neil on üksainuke vaenlane:
INGLISMAA!






Selle luuletõlkekatsetuse (esimene ja tn. viimne vasik selles koplis) ainuke õigustus on olukordade silmapaistev sarnasus, anno 1914 ja praegu meil, siin.
Meil siin on muidugi tegemist vaid väikeste katsetustega viha üles puhuda, lõkkele saada ja selle abiga midagi süüdata.
1914 see õnnestus. Hämmastav isomorfsus psühholoogilistes hoiakutes alamatest kuni ülemateni välja tõendab veelkord: inimene on väga vähe muutunud.
Mastaapide erinevusest hoolimata on see kõik ikkagi väga sarnane.
See isomorfsus algab see kusagilt kroonikute pereprobleemide ühisest harutamisest, pisikeste vihamullide loomisest ja tekitamisest. (ka blogosfääri anatoomia oleks üheks tõenduseks).
Võimendub see juba rahvuste tasandeil, mingi kahe rahvuse vahelises ühisköögi laadses probleemis. Ja siis jääb vaid tõmmata tikust tuld ja süüdada sõjatuli!
Et saksa keele sõpru mitte jätta vaeslapseks selle võitlusluule tegelike võlude suhtes, ning kinnitada hinnangut füüsikute saksa keele tõlkimisoskuste osas, siis toon ära ka originaali:

"Hassgesang gegen England"

Was schiert uns Russe und Franzos'?
Schuss wider Schuss und Stoss um Stoss,
Wir lieben sie nicht,
Wir hassen sie nicht,
Wir schützen Weichsel und Wasgaupass,
Wir haben nur einen einzigen Hass,
Wir lieben vereint, wir hassen vereint,
Wir haben nur einen einzigen Feind:
Denn ihr alle wisst, denn ihr alle wisst,
Er sitzt geduckt hinter der grauen Flut,
Voll Neid, voll Wut, voll Schläue, voll List,
Durch Wasser getrennt, die sind dicker als Blut.
Wir wollen treten in ein Gericht,
Einen Schwur zu schwören, Gesicht in Gesicht.
Einen Schwur von Erz, den verbläst kein Wind,
Einen Schwur für Kind und für Kindeskind,
Vernehmt das Wort, sagt nach das Wort,
Es wälzt sich durch ganz Deutschland fort:
Wir wollen nicht lassen von unserem Hass,
Wir haben alle nur einen Hass,

Wir lieben vereint, wir hassen vereint,
Wir haben alle nur einen Feind:
ENGLAND!






In der Bordkajüte, im Feiersaal,
Sassen Schiffsoffiziere beim Liebesmahl,
Wie ein Säbelhieb, wie ein Segelschwung,
Einer riss grüssend empor den Trunk,
Knapp hinknallend wie Ruderschlag,
Drei Worte sprach er: "Auf den Tag!"
Wem galt das Glas?
Sie hatten alle nur einen Hass.
Wer war gemeint?
Sie hatten alle nur einen Feind:
ENGLAND!

Nimm du die Völker der Erde in Sold,
Baue Wälle aus Barren von Gold,
Bedecke die Meerflut mit Bug bei Bug,
Du rechnetest klug, doch nicht klug genug.
Was schiert uns Russe und Franzos'!
Schuss wider Schuss, und Stoss um Stoss.
Wir kämpfen den Kampf mit Bronze und Stahl
Und schliessen Frieden irgend einmal,
Dich werden wir Hassen mit langem Hass,
Wir werden nicht lassen von unserem Hass,
Hass zu Wasser und Hass zu Land,
Hass des Hauptes und Hass der Hand,
Hass der Hämmer und Hass der Kronen,
Drosselnder Hass von siebzig Millionen,
Sie lieben vereint, sie hassen vereint,
Sie alle haben nur einen Feind:
ENGLAND!


Zweig on iseloomustanud selle laulu autorit niimoodi:

"Kõige vapustavam selles hulluses oli aga see, et enamjaolt olid need inimesed täiesti ausad. Enamus liiga eakaid või kehaliselt sõjaväeteenistuseks kõlbmatuid arvas end kohustatuks osutama juba sündsuse pärast mingit "abi". Kõik oma saavutused võlgnesid nad keelele, see tähendab rahvale. Niisiis tahtsid nad teenida oma rahvast keele kaudu - aga see tähendas lasta tal kuulda, mida ta kuulda tahtis: et õigus on ses võitluses ainuüksi tema ja ebaõigus ainuüksi vaenlase poolel, et Saksamaa võidab ja vaenlased lüüakse häbiga puruks - täiesti aimamata, et nad reetsid sellega luuletaja tõelist missiooni olla üldinimliku hoidjaks ja kaitsjaks inimeses. Mõned, tõsi küll, tundsid iseeneste sõnadest peagi keelel vastikuse kibedat maiku, niipea, kui esmavaimustuse puskar oli lahtunud. Kuid neil esimestel kuudel kuulati kõige enam siiski neid, kes kõige valjemini räuskasid, ja nõnda laulis ja röökis pöörane koor nii siin- kui sealpool, nii meil kui neil.
Sellise ausa ja ühtaegu tobeda ekstaasi kõige tüüpilisem ja vapustavam juhtum oli minu jaoks Ernst Lissaueri oma. Ma tundsin teda hästi. Ta kirjutas väikesi nappe karme laule ja oli sealjuures kõige heasüdamlikum inimene, keda võis kujutleda. Tänini on mul meeles, kuidas ma pidin muige varjamiseks huuled kõvasti kokku pigistama, kui ta esimest korda minu juurde ilmus. Tahtmatult olin kujutlenud nende kõiges ülimat nappust taotlevate saksalik-naksakate värsside autorit kui saledat kondist noort meest. Aga mu tuppa veeres vaadijämedune mehike, kahekordselt kahekordse lõua kohal mõnus lihav nägu õhinast tulvil, jutukaaslast üle paristav, luuletustest purjus ja mitte mingi tõrjega tagasi hoitav oma värsse ikka ja jälle tsiteerimast ja retsiteerimast. Kõigi oma naeruväärsuste kiuste oli ta meeldiv, sest südamlik, seltsimhelik, aus ja oma kunstile peaaegu demonlikult andunud
Ta pärines jõukast saksa perekonnast, oli Berliini Friedrich-Wilhelmi gümnaasiumi kasvandik ja võib-lla kõige preislastunum, kõige preisi assimileerunum juut, keda ma tundsin. ta ei osanud ühtki muud elavat keelt. ta polnud viibinud iial väljaspool Saksamaad. Saksamaa oli tema jaoks maailm, ja mida saksam miski oli, seda enam see teda vaimustas.Yorck, Luther ja Stein olid ta kangelased, Saksa vabadussõda ta lemmikteeema, Bach ta muusikaline jumalus; oma väikeste lühikeste tömpide sõrmede kiuste mängis ta teda imeväärselt. Keegi ei tundnud saksa lüürikat paremini, keegi polnud kiindunum ega armunum saksa keelde - nagu paljud juudid, kelle perekonnad alles hilja saksa kultuuri juurde jõudnud, uskus ta Saksamaasse rohke kui kõige uskuvam sakslane.
Kui siis sõda puhkes, oli ta esimene asi tõtata kasarmusse ja meldida end vabatahtlikuks. Ja ma võin kujutleda veltveeblite ja gefreitorite naeru, kui see vabisev mass trepist üles ähkis. Nad saatsid ta otseteed minema. Lissauer oli meeleheitel. Ent samuti kui teised tahtis ta siis vähemalt lauluga Saksamaad teenida. Tema jaoks olid kõik, mis saksa ajaleht ja sõjaväe teadetebüroo teatas, vaieldamatu tõde. Tema maale oli kallale tuldud, ja kõige kurjemaks vaenlaseks oli, täpselt nõnda, nagu Wilhelmstrasse lavastus seda väitis, seesinane perfiidne lord Grey, Inglise välisminister. Oma tunnet, et Inglismaa on peasüüdlane Saksamaa ees ja sõjas üldse, väljendas Lissauer oma "Vihalaulus Inglismaa vastu", luuletuses - selle teksti pole mul käepärast (see lünk on nüüd mul parandatud, SEK märkus)-, mis teravates, nappides, kujukates värssides ülendas viha Inglismaa vastu igaveseks vandeks mitte iial andestada Inglismaale tema "kuritegu". Õnnetuseks sai peagi ilmsiks, kui hõlpus oli viha ja vaenuga töötamine (see paks ja pimestatud väike juut Lissauer talitas ette Hitleri moel). Luuletus kukkus nagu pomm laskemoonalattu. Iial pole Saksamaal ükski laul, ka mitte "Die Wacht am Rhein", nii kiiresti populaarseks muutunud kui see kurikuulus "Vihalaul Inglismaa vastu". Keiser oli vaimustatud ja andis Lissauerile Punase Kotka ordeni, kõik ajalehed trükkisid laulu ära, õpetajad lugesid seda koolis õpilastele ette, ohvitserida astusid rivi ette ja retsitseerisid seda sõduritele, kuni igaüks oskas vihalitaaniat peast. Aga sellest ei piisanud. Laul viisistati ja arendati kooripalaks ning seda hakati teatrites ette kandma. Seitsmekümne miljoni sakslase seas polnud varsti enam ainsatki hinge, kes ei teadnuks "Vihalaulu Inglismaa vastu" esimesest viimase reani peast, ja varsti tundis seda, küll vähema vaimustusega, terve maailm. Üleöö oli Ernst Lissauer omandanud kuumima kuulsuse, mis luuletaja ses sõjas sai, tõsi küll, kuulsuse, mis hiljem põles ta seljas nagu Nessose särk. Sest vaevalt oli sõda möödas ja kaupmehed jälle äri teha tahtmas ja poliitikud ausalt vastastikust mõistmsit taotlemas, kui tehti kõik mis võimalik, et salat olematuks laulu, mis nõudis igavest vaenu Inglismaaga. Ning et raputada omaenese kaassüüde maha, mõnitati vaest "Viha-Lissauerit" nüüd kui ainusüüdlast kogu pöörases vihahüsteerias, mida 1914 olid jaganud ometi kõik, esimestest viimasteni ......

Täienduseks:
Lissauerit kasutas hiljem ära ka Hitler, olels ometi ta kui juudi maalt välja saatnud.
Lissaueril ei vedanud. Näiteks täpselt samalaadse karakteritüübiga ja kirjutusandega inimene, Ilja Ehrenburg on tänini väga lugupeetud kirjanik ja tema vihalauludesse suhtutakse mõistmisega.
Võitjate üle kohut ei mõisteta ja kogu probleem on selles, millisesse leeri satud.
Ka Inglismaa vihapropaganda kohta on muuseas palju raskem kohaseid näiteid otsida.
Kui kaotajamaa, Saksamaa ajakirjandust on üsna põhjalikult käsitletud, tundub võitjapoole ajakirjanduse ja võitluslaulude analüüs kõvasti lahjemaks jäävat.
Läks sõda üle ja kunagised kurjustused unustati, vaid kaotaja poolel tasus meelde jätta vähemalt põgusaks hoiatuseks mõni üksik õnnetu, nagu siis see Lissauer ...
Viisistas Lissaueri laulu muuseas Chemnitzi Kirikumuusika Koori dirigent prof. Mayerhof, seades laulu meeshäältele.
Laul kanti ette Leipzigis suurel rahvakogunemisel. Mayerhof ise saatis koori klaveril.
Laulu nooti pole mul õnnestunud seni hankida, ka Lissaueri kunagi kõigis Saksa lehtedes avaldatud teksti kaevasin välja päris kõva tuhlamise järel. Tundub, et inimestel on ikkagi natuke häbi selle 1914 aasta osas. Võiks sellesse psühholoogilisse kloaaki vahel oma nina pista - saaks paljus selgemaks, et midagi uut päikese all ei tekigi.

Pealpool mäsu

« Un grand peuple assailli par la guerre n'a pas seulement ses frontières à défendre. Il a aussi sa raison. »
«Sõtta haaratud rahvas ei pea kaitsma mitte ainult oma piire, vaid ka oma mõistust. »
(Romain Rolland, „Au dessus de la melee”, 1914)

Paatoseta patoloogiast

Üks õnnetu tudeng sai hakkama vägiteoga, millega veel ükski teine saritulistaja
toime ei tulnud: kustutas 32 inimese eluküünla.
Kui ta oleks piirdunud oma kunagise kallimaga ja veel mõnega, poleks tema süütegu meediat vallanud.
Kuid ta sai hakkama 32 mõrvaga. See osutus Guinessi raamatutega harjutatud ameeriklaste jaoks rekordiks ja rekorditele peab pühendama enam ruumi, kui tavalisele vägivallale.
Ka maailma meediaga toimus umbes sama efekt - kui tegemist oleks olnud tavalise pommiplahvatusega kusagil Iraagi turul, oleks see uudis kiiresti ununenud.
Kuid lugu juhtus Ameerikas.
Järelikult ei ole üllatav, et erinevalt mõnest teisest loost saab see lugu enam tähelepanu.
Kuid patoloogiat ei muuda kahjuks suuremaks või vähemaks arv või tulemus, millena patoloogia avaldub.
Järelikult kui me peaksime sellest Guinessi rekordist midagi õppima, oleks õppetund vahest pigem selles, et patoloogiatega peaksime tegelema iga päev enese ümber, sõltumata sellest, kas selle tulem läheb rekordina annaalidesse või ei lähe.
Kuidas tekib patoloogiline inimene siia ilma? Kas juba sündides on imikul peas mõtted osta omale kaks mausrit ja kõmmutada probleemide ilmnemisel sellega hästi palju inimesi maha?
Sellele lisandub kahtlemata ühiskondlik küsimus inimese vabadusest: mil määral on õigustatud mausrite vaba kättesaadavus ühiskonnas?
Miks see õnnetu tudeng ei saanud mingit abi oma hädas? Tunnusmärgid mentaalsest häirest ometi olid olemas?
Miks meie Laurid ei saa abi, vaid nad tõmmatakse veel sügavamalt oma häda sisse, mingi lootuseta väljapääsuks?
Kuidas saab areneda nooruk või tüdruk, kes on võimeline piinama kassi? Loopima mänguväljakule lõhkeainega täidetud pudeli? Piinama koera? Ässitama koera kassi tapma?
Kõik need patoloogiad on alguse saanud lapsepõlvest, ajast, millal pidid normaalselt välja arenema inimese põhilised vajadused, füsioloogilised, aga ka psüühilised:
turvavajadus, armastuse vajadus, tunnustusevajadus, eneseteostuse vajadus.
Kui lapse teel kõige õrnemas eas on psüühiline trauma või toimub mingi trauma ka hilisemas vanuses, võib tulemiks olla patoloogia.
Mitte iga patoloogia (kr. pathos - valu, kannatus) ei leia väljundit patoloogilistes kuritegudes.
Paljudel juhtudel inimene terveneb, jõuab uuele tasemele, rahuneb, mõistab enese olemust. Kuid selle võimaluse avanemiseks oleks vaja kaasaaitajaid, mitte tagantlükkajaid.
Niisiis peaks tervenemine või vähemalt nende patoloogiliste juhtumite arvu vähenemine alguse saama sellest, mis meid ümbritseb.
Vägivallaatmosfäär meedias, multifilmides, mis hiljem jätkuvad põnevusfilmide, vanglaseriaalide, aktsioonifilmidega vist ei ole selleks parim võimalus?
Võitjate ja kaotajate ideoloogia ilmselt ka mitte.
Isegi lihaliku armastuse kultus selle hollivuudlikus variandis ei ole päris see, mis meid võiks aidata: idüll võib lõppeda ja kui idüllijärgses pohmellis olles ei ole osatud muudel viisidel leida oma probleemidele lahendusi, kui vägivaldselt, siis on armastuse kultus saavutanud vastupidise: kui sa mind ei armasta, siis annab see õigustuse mõrvale. Kiremõrv ei ole vähem jälk kui mõni muu mõrv. Mõrv on mõrv.
Niisiis ühiskond, kus enamik indiviide on oma vajaduste rahulduse tasemelt mingis defitsiidis. Indikaatoriks võis olla see, millest räägib meedia ja laulab raadio: see on see vajaduste tasand, kuhu inimene on jäetud siplema:
kas frusteeritud armastus (sest lauldakse sellest, mis on defitsiidis), kas häiritud turvatunne (vägivallast nõretavad filmid peegeldavad turvatunde puudumist ühiskonnas), tunnustamatus (kõikide superstaarideks pürgijate defitsiit kindlasti on tunnustamatus, halli hiire seisund, kust iga hinnaga tahetakse välja pääseda, kasvõi selle hinnaga, et olla kasvõi liiklusõnnetuse või reaaliti show osaline).
On tragöödiaid, kus patoloogilise väljundi saab ka teostamata eneseteostus, mingit sorti maailmavalu.
Vaid kõiki neid valusid läbipõdenul on lootus saada integraalseks inimeseks.
Lihtsalt kulbiga vajaduste rahuldamine nende kasvavas järjestuses ei pruugi anda tulemeid.
Kui last juba varases lapsepõlves ei ole õpetatud nägema tema ees laiuvat kõrgmäestikku ja selle ilu, võib juhtuda, et ta selle nägemise või tunnetuse võime jätabki välja arendamata.
Sellisel moel võime saada inimese, kelle laud on lookas, kes aga ometi on näljas.
Enamik rikkureid kuulub just selliste patoloogiate klassi ja sellest nõelasilmast ei pruugi olla lihtsat väljapääsu.
Patoloogilise ühiskonna probleem on kindlasti ka see, et tegelikult terve, normaalne tunneb ennast selles ühiskonnas häirituna ja haigena.
Sageli aga just patoloogiline tüüp võib olla väliselt edukas ning jõuda võimupüramiidi kõige ülemistesse tippudesse.
Kuidas siis vähemalt osaliselt integraalsust arendada?
Ma arvan, et üksnes Maslowi õpetust järgides ei õpi me mitte kunagi integraalsust saavutama.
Põhiliste vajaduste rahuldamine ei vii iseenesest kõrgemat sorti vajaduste tekkimisele, vaid hoopis spliinini.
Peaaegu alati peab selleks olema mingi pathos, kannatus, tunne, põlev põõsas, mis kaua küpsenu tooks sisesügavustest pinnale. Me näeme sageli just millestki ilmajäänute saatuses kirgastumist ja selginemist.
Järelikult lihtsalt kõhtu täis toppides või ohjeldamatult lihalikku armastust jahtides, aga ka käteplaginaid jahtides võime ometi olla ja jääda defitsiitseteks, kes integraalsuseni kuidagi ei küüni.
Sellise integraalse inimese psühholoogia mõistmine on meil tänaseks ikkagi vaid pooleldi välja arendatud.
Maslow alustas seda väga paljutõotavalt, kahjuks ei suutnud ta välja selgitada siiski integraalse inimese olemuslikku imet: kuidas on üldse võimalik terve inimene haiges maailmas?

Mõnest kunstiteosest, mis muutnud ellusuhtumist

Eile sai minu tütar seitsmeaastaseks. Tema sünnipäev langeb kokku Eesti Rahva Muuseumi aastapäevaga ning tänavu ka selle ajaga, kui koolilõpetajad, täis lootusi ja püüdlusi, kirjutavad kirjandeid etteantud teemadel.
Kümme erinevat võimalust käia õpetajate sissetallatud radu.
Kunagi kirjutasin ka mina kirjandeid ja tollal tundus see kõik väga lihtne. Tundus, et elukogemuste kasvades muutub see veelgi lihtsamaks ja 100 (5) palli saamine pole neljakümnendates eluaastates mingi probleem.
Tegelikkus on natukene teistsugune ja iga aasta eemaldab mind sellest noorest ja rohelisest sinisilmsest ajast ühe enam ja enam.
Loen mõnest blogist küllalt enesekindlat (ja teadmistest pakatavat) ülevaadet kirjanditeemadest, sellest, mida võtta ja mida jätta ja leian eest veelgi suurema kuristiku: kunagine eilne maailm pioneerikaelarättide, komsomoliajaloo, õpilasmaleva ja üliõpilasmalevaga, ähmase protestivaimuga ja valusa maabumisega spekulatiivse kapitalismi totukuulmaailma lollide saarele on miljon tuhande miili kaugusel sellest, mida ühiskond eeldab tänaselt koolilõpetajalt. Nii kaugel ja siiski nii lähedal?
Paradoks on siin selles, et mida "lihtsam" teema on ette pakutud koolilõpetajale (sealt peaks tulema kokku ettenähtud 600-800 sõna, mingid argumendid ja mingid alustused-lõpetused), seda keerukam on neid järgida vanal ja lubjastunul, keskea keskmises kriisis asuval inimesel.
Midagi on lõppenud, millelegi tuleb joon alla tõmmata. Midagi on veel ees ja see on keskendunum, kogenum, vahest aga veelgi meeleheitlikum katse tegelikkusega suhtestuda, kui seda oli aeg peale koolilõpetamist.
Siis sai kõike edasi lükata, isegi kirjanditeema üle tõsist mõtisklemist.
Praegu ei saa.
Kirjand tuli kirjutada ära küll etteantud aja sees ja kasutada häbenematult pähelaotud teadmisi. Tegelikult sai seda kõike lükata edasi homsesse, kaugesse ülikoolijärgsesse aega.
Praegu võin selle kirjandi kirjutamisest küll kõrvale viilida, sest see pole enam minu eksam ega minu aegki.
Aga mõne põhimõttelise küsimuse küsimuse eest ma enam kõrvale vingerdada ei saa.
Näiteks Michel Montaigne ilus ja kaunis:
"Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu!"

Kuidas see haakub kunagise "Kuidas karastus teras" poolt püstitatud maksiimidega ja mille poolest üks teisest erineb? Kas üldse erineb?
Kuidas võiks kulgeda selle teema kohta kirjutanu saatus? Mida kirjutaks ta sellest kolmkümmend aastat hiljem?
Veel kolmkümmend aasta hiljem võiksin ma sellele eneskohasele küsimusele võib-olla ausamalt vastata.
Täna ma lükkan selle teema endiselt lauasahtlisse tagasi.
Meistritöö, kunstiliselt õnnestunud tekst, kunstiliselt kodeeritud sõnum võiks meist maamunale jääda küll.
Kuid selleks tuleks sellest, mis meile koolist pähe laotud, sellest kaamelikoormast ikkagi vabaneda, mitte karta möödapanemist ja ikka kirjutada ära see tekst nii, nagu seda süda paremaks peab, mitte nii, nagu seda eeldavad eksamikomisjoni liikmed.
Kuid kirjutaks sellest teemast oma blogis pigem kolmkümmend aastat hiljem.
Täna ei ole sellele joont all ning mustand on täis vaid mahakriipsutusi ja ümbertäiendusi.
See, mis jääb, selle teksti dekodeerimise peavad ära tegema teised.
Milline kunstiline tekst aga on muutnud minu ellusuhtumist?
Olen visanud järjest kõrvale peaaegu kõik tekstid, mida olen lugenud.
Tänase päeva painajate mõttes ma ilmselt peaksin kunstiteostest järgi jätma Kafka "Lossi". Saage mus õieti aru, ma räägin teema mõjust minule ja suhtest minuga praegu. See kindlasti muutub tulevikus, nagu muutus ka minevikus. On märke, et Kafka järel taasavastan taasavastan Shakespeare'i igihalja maailma.
Ülejäänud 8 teemat ning isegi nende ümber arenevad heietused (kerge teema, lahe teema, palju kergem, kui mullu või tunamullu) vaid kriipsutavad alla maamõõtja lähenemise lootusetust selles süsteemis.
See, mis teid huvitab kõigepealt selle kirjandikirjutamise juures, on edu mingi kriteeriumi järgselt - klikkide arv, komavigade vältimine, ilusti lõpetatud lauselõpud, õieti äramärgitud klassikud. Mitte kukkuda kuhugi sohu, mitte panna mööda, mitte kirjutada teemast mööda, s.t. kirjutada etteantud konteksti järgselt, tõendada seda, et suudad pealkirja järgi ennustada artiklit, tunda tooni, tunda ajastu kodeeringuid ja taotlusi.
Need kõik on sotsiaalse mobiilsuse redelil ronimiseks vältimatud vajalikud.
Mina kirjutasin kunagi 8 klassis Juhan Smuuli Järvesuu Poistest.
Keskkooli kirjanditeemat ausõna ei mäleta.
Ülikooli sisseastumisel jahusin midagi Ülesküntud Uudismaast, mis tollal ei tundnunudki teab kui paha raamat. Hiljem Vaikset Doni lugedes siiski aimus, mis asi on hea raamat ja mis asi on propagandistlik põhk.
Sain jumala õigustatud kolme selle soperdise eest ja jumalale tänu.
Ühiskonnalt minule arusaadav sõnum, ikkagi kõva matemaatik omal ajal, oli lihtne: ära tegele humanitaariaga, lahenda omi võrrandeid ja võta kõike muud kerge üleolekutundega.
Nii ma elasin ja selle järgi ka kirjutasin elik jahusin. Seda, mida vaja. Mitte liiga õnnestunult, sest selle kirjandi tõttu pidin tegema veel kaks eksamit (oleksin pääsenud kahe sisseastumiseksamiga)....
Kuid Kafkast ma kirjutasin oma blogi alguses, "Kolme K vahel" ja "Sekeldaja" abil leiab sellegi...
Oluliselt erinevalt sellest ma midagi kirjutada ei oskaks ja järelikult jääb ka kafkateema kirjutuse alt välja.
Miks ülejäänud teemad aga kõrvale jäävad?
Mingis mõttes on need selle kafkaühiskonna illustratsioonid, sest kogu kirjandikirjutuse temaatika on tegelikult kodeeritud kolmekordselt:
Esiteks kui teema kooliõpikute kehastuses
Teiseks see, mida ütleks selle kohta elukogemus või analüüs
Kolmandaks see, kuidas elukogemus või analüüs, ausa analüüsimise katse põrkuks sellesama Lossi stsenaariumi kohaselt nagu nähtamatutele seintele.
K tahaks nagu mõõta maad, selgitada, küsida, pärida aru, arutleda, mis asjad ei käi nii, nagu võiksid, aga ta ei jõua kuhugi.
Keegi kusagil kõrgel kaugel, kusagil Lossis ehk saaks aru, aga tee temani oleks pikk.
....Ühesõnaga, lugege vahelduseks Lossi ja lugege seda veel üks kord 30 aastat hiljem.
siis ehk oskaksite kommenteerida, kas olete samal lainel või saate millestki oluliselt erinevalt aru (mis oleks vägagi tervitatav).
Et mitte jääda üldsõnaliseks, võtaksime ilusa ja kaunikõlalise
"Eesti mured on ka minu mured"
Siin eeldaks ilmselt meediast ülesnopitud hädade ja viletsuste loetelu koos parajalt optimistlike retseptidega. Liialt optimistlik oleks liialt rumal, nagu meiegi ajal, võiks põruda "järvesuu poiste" liialt suure ülistusega.
See on see, mida eeldataks. Võib-olla veidi filosoofilsit vinti ka juurde.
Aga tegelik elukogemus ütleb, et Eesti mured ei tiku olema vähemalt nende inimeste mured, kes meid juhivad. Ütleb sedagi, et enamik eestlasi isegi ei taju nende ühismurede peaosa eriti koherentselt. Ütleb sedagi, et on õpitud selgeks küll virisemine, aga probleemi lahendamise asemel peidetakse pead liiva või koguni eiratakse probleeme.
Ühesõnaga, kuitahes hea kirjand jõuab paratamatult ka elukogemusest tingitud pessimismi tõttu kolmanda punkti juurde, selle juurde, kuivõrd mõttetu on tegelikult see peaga vastu seina jooks ja kui variserlik on järelikult koolmeistrite siiras püüd noori selles suunas aretada ilma hoiatamata.
Tahaksid hoiatada, ütelda, et meie ajal oli samuti, siis püüti ka lolle ilusate deviisidega ja püütigi kinni nagu liimipaberile sedasama vana ja kõdunut edasi kannatama....
...
Nii on ka enamik teisi teemasid, nagu näiteks rahvusriigi võimalusest rääkimine just siis, kui selle riigi viimased osised meie silme alla laiali tassitud saavad....
või kergelt apokalüptiline oksasaagimise igivana ja iginoor teema, kus kindlasti eeldatakse pesukarude ja hülgete murede lahendamist ja möödavaatamist valedest kubiseva semiosfääri lapiteki aukudest.

Nii jääbki valida vaid kahe teema vahel:
oma elu kunstiteosest või sellisest kunstiteosest, mis mind enim on mõjutanud.
Ning just selles valiku piinas peitub ka pääsemine:
mind enim mõjutanud sündmusteks, aga ka kunstiteosteks saab pidada minu tagasihoidlikku järelpõlve, kahte toredat põnni, tütart, kellel tänaseks 7 aastat täitus,
ning poissi, kes varsti saab 5 aastaseks.
Nende ülesandeks jääb kokku korjata minu lõpetamata jäänud logiraamatu kanded ja mõtted ning anda kohtotsus teosele, mille valmimistähtaega ma veel ei tea.