märts 26, 2011

Käänded




1. Nimetav mis? kes?
2. Omastav mille? kelle?
3. Osastav keda? mida?
4. abistav kus? kes?
5. isestav olema? mida?
6.
7. arutav kelle? mille?
8. Siseütlev keda? kus?
9. Seestütlev kelle? mida?
10. Sõnastav kus? Kas?
11. Rajastav mida? kelle?
12 olev mida? kelle?
13 ilmaolev mida? kes? kus?
14 Küsiv keda? mida?

Selline copy ja peist ühest tunnikontrollist sattus näppu

Sildid:

märts 24, 2011

Seksikas aatom



Pildil saate imetleda ühe kena daami ja mõnede veel kenamate tuumareaktorite kumerusi.
Kaasa elada ja vilistada aga võib tuumakale energeetikale lauluga nõukogude aatomist.

Proovisime hiljaaegu katsetega oma jõudu.
Aina rõõmustama peab, tagajärjed olid head.
Katse kordaläinud on - seal, kus vaja, lõhkes pomm.
Kellestki ei jää me maha, meie aatom pole paha.

Kuulsid sellest kõmu tehes välismaised ajalehed.
Tõstsid kisa, kära, hüüd: "Lõpp me saladusel nüüd!"
Venelastel - nüüd ka neil on, mis oli ainult meil.
Kuidas julgesid küll nemad? Truman ka ei aimand seda!

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,
mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.
Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!
Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.

Ära keelata meil tahe surmav jõud see, hirmus pahe,
tahame, et aatomtuum ainult õnne tooks, ei muud.
Aga teil on kaval nõu teistel keelata see jõud,
et siis aatom üksnes teeniks Ühendriigi röövleid peeni

kes ise viisi ei pea -
siit lingilt leiate selle nr. 26 alt, Viktor Gurjevi ja Ott Raukase esituses:



kui nendest argumentidest jääb väheks, vaadake ja mõelge ise edasi sellelt
lingilt saadud tuumainformatsiooni kasutades:
http://englishrussia.com/index.php/2009/02/27/miss-atomic/

märts 22, 2011

Ilus tuumajaam




Tees:
Ilus väike kompaktne tuumajaam on tuhat korda ilusam ja ökonoomsem kui ridade viisi huugavaid tuulegeneraatoreid.
(tsitaat pärineb delfi rahvaluule osakonna üleskirjutustest…)


Kunagi kiusas Ain Kaalep avalikkust aruteluga sellest, kas on olemas geniaalseid koristajaid. Et nagu on olemas geniaalseid filosoofe, teadureid, heliloojaid, poeete, näitlejaid, kunstnikke, lauljaid, isegi mustkunstnikke - nii võiks olla olemas ka koristusgeenius.
Arutelust kojamehegeeniuse olemasolu üle midagi ilusat välja ei tulnudki. Minu alateadvusse jäi kummitama sellest kolearutelust mõte, „mitte selles maailmas“.

Mõned erialad aga saavad enesele aeg ajalt lubada geniaalsuse aupaistet. Siis aga äkki jälle ei saa, mingite muutunud paradigmade (ka mulle meeldivad moodsad kolesõnad, mis vihjavad erudeeritusele) tõttu ühiskonnas.
Huvitav on olla eestlane selliste paradigmade murdumise ajastul – näiteks saab irvitada kaaskannatajatest patsiga poiste suunas, kellest paljud endiselt arvavad, et nemad määravad ettevõttes, mida järgmisena peab tegema. Kui ikka on failide korrastamise aeg, siis muuga, näiteks ettevõtte põhitööga, ärge väga lootke tegelda. …
Ühel hetkel aga avastab patsiga poiss ennast söömas ühises lauas elektrike ja teiste tehnikutega. Tema poole pöördutakse juba küsimustega, kas ta ei võtaks seda kohvikannu parandada või muu säärase teotusega. Kõige kaunim, mis minu erialal on meelde jäänud, on palve lift ära parandada…

Elektrikel aga on kätte jõudmas jälle moodsad ajad. Praeguseks on ka nende seast lubatud esile kerkida geeniustel.
Kahjuks aga ei ole elektrike seas väga sõnavõtlikke inimesi ja nende äkki avanenud turunishi on ootamatult okupeerinud isikud, kelle minevikus ei ole ette näidata erilisi kredentiaale energeetikas, küll aga ollakse harjunud vana taaga põhiselt võtma vastu „raskeid otsuseid“. See tähendab seda, et ekspertide asemel võtavad sõna ja teevad otsused isikud, kelle otsustamiskriteeriumid põhinevad konjuktuuril, mitte füüsikalisel reaalsusel põhinevail nõudeil.

Aga aeg nõuab meie seast jälle inimesi, kelle rolliks on olla „nejurodivõi“.

Et me oma lapsi ei jätaks ilma nende saavutistest, mida ise oleme juba vähemalt 100 aastat nautinud, on vaja ükskord jälle ausust.
Fukushima tuumajaamas toimunu sundis ja sunnib inimesi, peenema sõnaga „avalikkust“, esimest korda küsima ausa eksperthinnangu järele. Esimene kord, Tsernobõli päevil, aitas
muinasjutust, nagu sarnane asi saaks toimuda vaid Venemaal. Praegu ei lähe see enam läbi.

Kuid kogu meie ühiskonna toimimise alused on päevast päeva, vähemalt 100 aastat selle aususe aluseid igati lõhkunud. Ühelt poolt diktaatorid, kes ometi aeg ajalt oma helgematel momentidel kõiki ausaid eksperte EI saatnud orjatöölaagritesse, teiselt poolt aga veelgi hiilivam, kapitalistlik ärimudel.
Ärimudeli, spekulatiivse kapitalismi „nähtamatu käe“ lammutustegevus on aga olnud tõesti tähelepandamatu, aga siiski põhjalik, lausa laastav.
Juba praegu peaksime lasteaias korraldama igas rühmas eksperimente magusa ja soolase pudruga. 10 –le lapsele antagu putru, 9-le magusat, ühele soolast, aga enne peab laps ära nägema 9 lapse hinnangu – kes kõik väidavad loomulikult, et puder on magus…
Kui leitakse üks selline, kes ausalt ütleb 9 teisiti arvava lapse järel, et see puder, mida ta sööb, on SOOLANE, tuleb selline laps eraldada ja võtta erivaatluse alla.
Temast võiks saada 30 aasta möödumisel ekspert, kui tema arenguks loodaks mingisugusedki tingimused.
Muuseas, 10 aasta möödudes võib mõni soolase suhkruks nimetanud laps ütelda meelega soolane, ütelda soolane koguni siis, kui puder ongi magus, et tõmmata tähelepanu, et võita opositsiooni ahvatlev turunish.
Ähmaselt hakkame taipama, et ainult selline, aus ekspertlus või insenerlus on tänapäeva ühiskonnale vajalik ja oraaklid, kui sellised leiduvad, tuleb võtta erilise kaitse alla.
Peavad olemas olema isikud, kes ütlevad ebameeldivaid asju KÕIGILE.
Praegu selliseid gruppe ühiskonnas peaaegu ei ole olemas ja kui ongi, siis nende HÄÄL EI OLE KUULDA.
Kuid sillaehituses ei loe konjunktuurlus. Sild kas kukub kokku või ei kuku. Et meil ei ole veel iga jõe peal sildu, mis murduksid, selle eest võrdleme tänu 19. sajandi aristokraatidele - nende aususele ning vastav hoiak kandus iseenesestmõistetavalt üle ka teadusele… Sillaehituses ei ole praegu vaja tehnoloogilisi murranguid, saame põhineda vanadel, väljatöötatud mudelitel ja eksperdi ülesanne on ammu ennast õigustanud mudelitele takka kiitmine. Selliseid eksperte meil jagub.
Seevastu tuumajaamade tehnoloogia ei ole tänase päevani tegelikult läbinud neid teste, mis saaks garanteerida selle tehnoloogia ohutuse.
Seetõttu on siin hädasti vaja inimesi, kes läheksid läbi tulest, veest ja vasktorudest, et selle tehnoloogia ohutus tõesti tagada…
Ja nendele lisaks oleks vaja hoiakuid, mis neid inimesi VÄÄRTUSTAKS. Mingis blogis, huvirühmas, kusagil nurga taga võib ju neid inimesi ehk leida. (Saame koguni väita, et
võrreldes vanade aegadega on igasuguseid eksperthinnanguid lausa 100 korda enam. Kuid mis kasu on 99 –st väärast eksperthinnangust??)
Aga esiplaanil, eksperdi aupärgi taotlevad meil igal pool inimesed, kelle jaoks puder on alati magus, kui ta peab olema magus 9 eelmise eksperdi hinnangu järgi, ja soolane, kui ta on soolane eelmise 9 eksperdi järgi. Ja kui on olemas veel „vastuolu“, s.t. eksperdid on jaotunud kahte vastandlikku parteisse, on elu veel mugavam. Oma grupi ekspertarvamusega vastuollu minek on käsitletav ebaeetilise teona, reeturlusena.
„Tasakaalustus“ nõuab, et 9 eksperdi vastu on olemas 8 või 10 eksperti vastandarvamusega ja dialektika seadus arvab, et nii leitakse üles tõde…
Nii aga ei leita mingit tõde üles. See, kes rohkem maksab, maksab selle ekspertarvamuse kinni ja võidab, ja maksta saab siis, kui on olemas turg, on olemas konjunktuur. Konjuktuuri haistavad aga meil praegu 2 vastandlikku ärimudeli järgijat – nii need, kelle arvates läheb soojemaks, kui ka need, kelle arvates ei lähe. Mõned panevad koguni munad mõlemase korvi ja ei kaota kummagi võidu korral sentigi…
Nende ärikiskjate kisklemise nahka aga on läinud kogu tõeselgitus kliima soojenemise üle.
Ka tuumatehnloogiline kisklemine ei ole kummaltki poolt soodustanud edasiliikumist ohutuse alal. Avalikkus on jäetud lambukese seisusesse ja ta naudib siin meeleldi oma lambukese rolli. Uute tehnoloogiate kõige suurem varjatud oht on just inimeste sattumine lambakarja rolli. Vaid paar juhtoinast „teavad tõde“, mis meie tänases keeles tähendab mingi huvigrupi eestkõnelejaks olemist…
Mulle tundub, et olukorras, kus sellised äripiraadid on juba ette kaaperdanud iga uue tehnoloogia, ei saa garanteerida ühegi tehnoloogia ohutust. Pigem otse vastupidi: IGA TEHNOLOOGIA on meie vastu. See ei ole loodusseadus ega tehnoloogia omapära, see on meie süü, et me ei oska tehnoloogiat arendada viisil, mis vastaks selle tehnoloogia poolt tekitatavatele ohutusnõuetele.
Mis tehnoloogiat aga siiski oleks eelisseisundis ja mis kõige ohustatumad??
Kõlab paradoksaalsena praeguse tuumakatastroofi tingimustes, aga mingisugune lootus mõningasele ohutusele saab meil olla ehk veel keemiat ja füüsikat kasutatava tehnoloogia osas, sest nende tehnoloogiate poolt loodud riskid on vähemasti teadvustatud. Moodsat füüsikat on meil nüüdseks umbes 100 aastat olnud, kui aluseks võtta vesiniku aatomi mudel Bohri järgi või kvanthüpotees. Geneetika ja arvutiteadusega näiteks nii ei ole ja siin on meie võimetus hallata riske veelgi ahastamaajavam.
JÄRELIKULT teistkordne põrumine tuumaohutuse vallas, peale Tsernobõli, peaks tegelema meid veel murelikumaks. Äripiraadid on oma teerulliga suutnud üle rullida kõikidest kriitilisi hääli tegevatest rühmadest ning üsna tõenäoliselt see poliitika jätkub, sest elektrit on kahjuks ikka vaja.
Lausa saatanliku osavusega on osatud ka nn. „ohutu energia“ alased huvigrupid suunata teele, mis ei ole produktiivne, näiteks tuuleenergiaga jahmerdamine, nii ei ole meil ka kusagilt võtta alternatiivi. Ja nii jätkamegi tuumalobistide lõa otsas.
Erinevalt Lääne väljakujunenud süsteemist, kus siiski mõningane triiv tuumaohutuse suunas on toimunud, oleme me siin Eestis silmitsi meie jaoks täiesti uue tehnoloogiaga. Uus tehnoloogia ja vanad juurutusvõtted aga loovad siin eriliselt ohtliku kokteili, kalduvuse vastu võtta tüüpilisi idaeuroopalikke otsuseid odavuse ja ohutuse ignoreerimise suunas. Kiusatus avalik arvamus lihtsalt surnuks tümitada „tuumaakadeemikute“ lobiga on selleks liiga suur, raha ei kulu selleks peagu üldse, meedia teeb seda, mis kästakse, EMOR joonistab ka küsitlustel seda, mida vaja ja avalik arvamine ise ka loob selleks soodsa pinnase. Neid inimesi, kes kasvõi poole kõrvaga oleks midagigi kuulnud radioaktiivsusest, on liiga vähe. Arvamust tahavad aga omada paljud ja lihtsam on omandada arvamus, mille omandamiseks ei pea vaeva nägema.
Nii on hea sellisele avalikkusele ette sööta stereotüüpe mõlemale poolele. Seejärel aga, käiguga 2 tuleks ette sööta kergelt haavatav rohekõneleja. Nüüd on asi väga lihtne: ootame, kuna rohekõneleja vääratab ja nautigem tehtud töö, PR investeeringu vilju…
Selliste PR mängude läbiviimise oskused on meie eliidil täiesti olemas, jälgigem kasvõi valimiste mängu enne märtsi. Nii ei ole ka põhjust kahelda, et tuumalobistide töö edukalt kulgeb, ilme ekspertide kaasamisetagi, kes KUMMALEGI POOLELE teevad vaid tüli.
Rohekõnelejad ei taha tõenäoliselt midagi kuulda ahelreaktsiooni eripäradest, tuumalobistidele on ekspertlus ka vaid 5 ratas vankri all…
Kuna eksperdid tuleks pealekauba sisse osta, sest tuumainsenere meil ei ole, siis saab ekspertide mittekaasamist ka kenasti põhjendada rahvusliku eneseuhkusega …
Kas sellest tuumaparanoiast üldse on mõistlikku väljapääsu??
Jah, on, aga sellel on hind. Me peame korrastama oma sotsiaalseid struktuure, taaslooma ekspertluse traditsiooni, ausa teadurite rühma, kelle arvamust ei oleks võimalik ära osta..
Peaksime järk enam eraldama rahasid tegelikule innovatsioonile ja eraldama sellest hoolikalt ärikad, andes neile võimaluse alles siis, kui tehnoloogia riskid on selgitatud (mitte vastupidi, lasta riske väljaselgitada ärikatel ja siis süüdimatult käsi laiutada).
Kuid siin ähvardab kogu süsteemi üks oht: tehnoloogia on jõudnud tasemele, kus mõni uus radikaalne tulem või ohtu seada kogu meie spekulatiivse kapitalismi ärimudeli. Näiteks robotid rikuksid kergesti kogu tarbimisühisknna alused. Ka mõni radikaalne võimalus energiat genereerida vaakumist ei ole vist kellegi huvides, sest on liiga odav, ei genereeri kasumit ja järelikult tuleb elimineerida igasuguse ärigrupi poolt…
Sellesama spekulatiivse kapitalismi konkurentsimudeli võimalikud tõkendi ka kaoksid. Ei pea olema enam üliriik, et maakera õhku lasta.
Ainuke, mis hoiaks inimahvlasi seda tegemist, aga oleks habras moraal ja eetika.
Äkki need tuumaõnnetused siiski aitaksid inimestel isiklike kibedate katsumuste läbi selleni jõuda?
Millised katastroofid oleksid tarvilikud, et veenda inimesi parema sotsiaalse süsteemi vajalikkuses?

märts 14, 2011

Jaak, jalad põhjas!





Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?


Kui siin lummises pohjas
Illosa ‘aisoga mürtike
Villoses kaljoorros
Ei voi öitseda kauniste:


Kas siis meie maa keel,
Mis kui tassa oiake
Omma illo ei tundes
‘Einama läbbi, sinnise
Taeva kullases tulles
Rahhoga on jookslemas;
Egga torreda ‘eälega,
Omma rammo ei tundes
Taeva mürristamissega
Kui merri on ‘üüdmas:


Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?


Siis ma vottan teid
Selge, sinnise taeva
Tähhed, maa peält
Körge issamaa pole
Römoga vadates, laulda:
Siis ma laulan sind
Öse kunningas, kuu!


Kes sa pilvede süllesta,
Ni kui pungasta lillike,
Löbbusa valge pallega
Üllestoused taeva al,
Kus tullised tähhed
Mahha on langemas
Sinno eest musta
Pimmeda uio sisse.
Nenda innimeste vaim!

Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!



Nõnda kaunilt kirjutas Pii päeval, 3/14/1801 sündinud Kristjan Jaak.

Tema rahvuskaaslane Juhan kirjutas aga jutus "Peipsi pääl" 1893 loo kahest mehest, kes jäämineku aegu Peipsit pidanuvat ületama.
Lubanuvad mehed jumala päästva käe ulatamiseks igusuguseid asju kokku, Rein lubas kroonlühtri, Jaak lubanud üldse pühakuks hakata.
Aga loo lõpp on kriitiliselt realistlik:

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.
Kui Jaak nädala pärast kaupmehele linu läheb ära viima, liputab ta vihaga igale leisikale natukene kastet pääle: "Maksud suured, - kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk vähem."


Mille eest meie rahvale on antud selline kaunis keel?
Miks tahavad siit seda keelt rääkivate keskelt minema minna nii paljud - ometi räägitakse ja mõeldakse mujal hoopis teisiti?
Ühes keeles kõnelejaid võiks ühendada ühine meel, ühisel meelel saaks ette võtta aga palju asju.
Praegu tundub küll, et vanast ajast on küll jäänud keel, ühist meelt aga enam ei ole...
Trumm on alles, pulgad, inimesed, aga ei ole need, mis nad olid kunagi ammu ammu, siis, kui seda keelt loodi.
Eesotsas aga sehkendavad isikud, kellel sinna õigupoolest ei tohiks üldse asja olla.

Tänases ja kindlasti ka ülehomses lehes on jutud demokraatiast. Võti olla meie käes. Võib olla on see võti kunagi
meie käes ka olnud, praegu on ta itimeestele palka maksvate meeste käes ja see võti tuleb sealt jälle rahva kätte võtta. Võtta ja hääletada
paberil, saada mugavusest jagu ja igasse jaoskonda pandagu vaatlejad. Makstud eksperthinnangutest on selleks korraks kõrini.
Kui mingi eksperthinnangu tulem on prognoositava 100% tõeväärtusega ilma mingeid ekspertteadmisi omavata, mida maksab see hinnang??

Ravimi-, poliitika-, majanduse-, mistahes xxxx ekspertide loba kuuleb kurguauguni. Asjaolu, et nad kõik saavad selle eest raha, ja asjaolu, et seda kätt,
mis toidab, ei hammustata, aga unustatakse alati ära.
Ja kõik need EMORITE ja kõigi teiste reitingufirmade kõrvale võiks tekkida ka üks selline firma, mis tegelikult rahva arvamise järele küsib.
Ja nii edasi ja nii edasi, nagu Vonneguti raamatutes sageli tavaks on.
Ja ma ei varjagi kibestumust, minu arvates me täna ei vääri seda keelt, mida kõneleme,
veel vähem väärib see keel seda, kuidas selles keeles kõneldakse ja mõeldakse, vastastikku vannutakse ja vaetakse.

märts 07, 2011

EE rahvas



Pildil näete ühte vaatlejat kontrollimas valimissüsteemide edukat käivitumist.

Jänkisid võiks oma vankumatu usu tõttu tehnoloogiaimedesse kuuekümnendail nimetada Kuurahvaks.
Meie saame endid kutsuda uhkusega E-rahvaks.
Kõike saab juba EE -tada, isegi valimisi. Mis sellest, et server vahel hangub ja siis jälle käib, see kuulub
asja juurde, we do not have a problem.
Vaatlejatel jääb vaid serveriruumi punaseid tulesid imetleda. Tuled põlevad - valimised käivad.
Ei vilgu, järelikult on väike tõrge, aga küll nad jälle vilkuma pannakse. On jokk ja varsti jälle ei ole.

märts 04, 2011

Belmezi näod

Vaadake neid pilte!
Üles on nad võetud ühe Hispaania maja kummitusliku köögi põrandalt.










Kes ka need pildid sinna köögipõranda betooni sisse tegi, igal juhul on selles tunda jumalikku kätt.

Üritan järgnevalt rääkida neist piltidest veidi pikemalt.
Ühes Jumala poolt unustatud Hispaania külas nimega Belmez hakkas alates 1971. aastast toimuma kummalisi asju.



Siin pildil on seda küla kujutatud, koos lossiga, mis künka peal…



Maria Gomez Pereira (pildil) märkas 23. augustil 1971 köögi põrandal kummalist laiku, mis tasapisi muundus inimese näoks. Maria rääkis kujutisest naabitele. Ka nemad pidasid seda väga kummaliseks ja seletamatuks.
Lõpuks raius tema poeg Miguel selle kujutise tsemendist välja ja valas betoonist uue köögipõranda. 5 septembril 1971 aga tekkis sama nägu tsemendi sisse uuesti.
Kuuldus kummalistest nägudest hakkas kiiresti levima. Nägudele tekkis varsti lisa, osad kadusid, uued tekkisid aga juurde ja muutsid kogu aeg oma ilmet…
1972 aasta algul pöördus Jaeni provintsi kuberner (selles provintsis asuski Belmezi küla) Jose Ruiz de Gordoa Quintana Hispaanias paranähtustega tegeleva German de Argumosa poole, et ta nähtust selgitaks. Juhtumiga hakkas tegelema ka Freiburgis paranähtustega tegelev professor Hans Bender, enne seda olid seal tegutsenud kohalikud uurijad...
German de Argumosa oli varem tegelenud kummaliste häälte salvestamisega, kasutades ülitundlike mikrofone. Keda nn. Psikofoonilised hääled huvitavad ja kes ei ole nõrganärviline, võib neid enne magamaminekut kuulata:


Hans Benderi nimi (1907-1991) on paranähtustega tegelejate seas väga tuntud. Freiburgis juhtis ta ülikooli juures tegutsevad psüühiliste nähtuste instituuti, errusaatmise järel (ka seal on kohustuslik pensioneerumine) 1975 aga nn. Eichalde Instituuti. Igal teisipäeval pidas ta Freiburgis paranähtuste loengut ja tudengite seas olid need loengud legendaarsed. ...

Kuigi kujutiste kohta tehti ka keemilisi analüüse, ei leitud sealt värvimise jälgi. Skeptikud on siiski mitmete võimalustega spekuleerinud, näiteks tahma ja äädika kasutusvõimaluste kohta sarnaste piltide tegemisel, kuid ma ei leidnud ühegi skeptiku saidilt näidiseid, kuidas seda asja siiski praktiliselt toimetada.

Ka piltide enestega toimus kummalisi asju. Need MUUTUSID koos maja perenaise Maria meeleoluga !

Pärast notari juuresolekul köögi kinnipitseerimist ja põranda katmist jätkasid pildid omatahtsi muutumist. Eksperiment kestis kaks kuud.
Lisaks kujutiste uurimisele üritasid German de Argumosa ja Hans Bender üles kirjutada ka nende arvatavate vaimude hääli. Midagi neil ka õnnestus. Pildil ongi üks seltskond

(kahjuks ei ole selge, mis seltskond)„hääli“ salvestamas ja kuulamas.





Kui usaldada google translaatorit, (transleerisin hispaania keelest kõige lähemasse mulle teada olevasse keelde, prantsusesse päris loetavate tulemitega), link 5, oli neid komisjone ja uurijaid seal veel, kõige suurem häda selle juures aga siiski ebapiisav dokumenteeritus )

Maria ja tema abikaasa Jeani elu muutus aga kujutiste tõttu lausa põrguks. Oli aegu, mil nende ukse taga tungles tuhandeid inimesi. Mõnel päeval külastas kohta 5000 inimest!
Linnavalitsus ehitas Mariale uue köögi, et perele siiski võimaldada söögivalmistamist. Samal ajal tehti põranda all väljakaevamisi ja leiti ühishaud. Leitud luud pärinesid 13. sajandist, maja ise oli ehitatud muistse surnuaia kohale.



Kahel skeletil puudus pea. Saab vaid spekuleerida selle üle, mis vägivaldsed asjad seal kunagi toimusid (võimalustena räägitakse seal elanud musulmanide tapmisest 17. sajandil ja ka kodusõja metsikustest 1936)
Luud maeti lõpuks ümber katoliiklikule kalmistule. Pildid jätkasid muutumist ja ilmumist. Üleüldse on umbes 38 aasta jooksul seal tekkinud – kadunud 3000 (!!) kujutist.
Hoolimata spekulatsioonidest gigantliku võltsingu suhtes ei ole leitud ühtegi kandidaati, kes sellisel tasemel ja seda nii osavalt - pitseeritud ruumi jälgedeta sisse murdes, katted eemaldades etc..., suudaks neid sooritada. Ja nii tuleks seda teha peaaegu 40 aasta jooksul...3000 (!!) korda.
Saladuseks on jäänud ka viis, kuidas, mis vahenditega see sooritati. On spekuleeritud Maria naabri pojast, kes olevat olnud andekas kunstnik. Kuid need on kõik LINNALEGENDID. Skeptikud on küll väga kiired kõike mõistetamatut ise linnalegendiks kuulutama, nende enda toimetamised kahjuks aga ei kannata sageli mitte mingit teaduslikku kriitikat. Sageli loetakse edukaks ümberlükkeks väljanaermist, halvustamist ja kuulujuttude levitamist (nagu näiteks see viide naabri pojale, kes olevat kunstnik). Vahel põhjendatakse seda sellega, et publik ongi nii loll ja vajab vaid väljanaermist. Minu arvates, kui skeptitsism tõesti peab lugu teadusest, võiks asi olla vastupidi, skeptilised ümberlükked võiksid ranguselt paranähtuste uurijaid ÜLETADA. Seda aga juhtub üsna harva.

Skeptitsism oleks aga väga vajalik selle rangel kujul, kellelegi (ka tõsisematele paranähtuste uurijatele enestele, kes sageli ise paljastavad petiseid) ei too kasu petturid…
Belmezi kohta on kirjutatud koguni 2 raamatut, õnnetuseks on mõlemad hispaaniakeelsed.
Sotsioloogilist poolt käsitleb Manuel Martin Serrano raamat „Sociologia del Milagro“ („Ime sotsioloogiaga).
Nagu alati, on sotsioloogilise uuringu kasutegur nullile üsna lähedane suurus.
Mitteskeptiline hispaaniakeelne raamat, kahjuks ka mitte teaduslik, on ka kirjutatud. Autoriks
Jose Martinez-Romero, „Las Caras de Belmez“ (tõlkes Belmezi näod)
Räägitakse, et kõige põhjalikumalt on seni juhtunut käsitletud raamatus
„The Seen and the Unseen“ (Nähtav ja nähtamatu) I peatükis, autoriks Andrew MacKenzie.
Interneti avarustest kahjuks ei leia väga palju Belmezi kohta, see tingib jutu lühiduse, kirjutaksin muidu pikemalt.
Kahjuks ka nii Hans Bender kui German de Argumosa ei ole väga põhjalikult oma uuringutulemeid publitseerinud. See teeb nukraks, sest nimetas Hans Bender seda nähtust samal ajal kõige väljapaistvamaks ja paremini dokumenteerituks paranähtuseks 20. sajandil. ..
Praeguseks on Hans Bender (1991) ja German de Argumosa (2007) manalas, Maria suri 2004. Tema poeg pani selle maja seejärel müüki, kujutised aga jätkasid ilmumist ka peale Juani ja Maria surma, üks ilmunud pilt kujutaski Juani...
Müüa tal seda maja aga kuidagi ei õnnestunud. Üks prantslane, Cristophe Barbe käis seal veel 2009 vaatamas ja ajas Migueliga juttu. (vt. linkide sektsioonist 3)
Tal õnnestus isegi salvestada sõnum Marialt oma makilindile, nagu filmilt võib veenduda.
German de Argumosal ja teiste uurijate poolt salvestatud hääli Belmezist saate leida lingilt 5, peate seda hispaaniakeelset linki pikalt lehitsema, ühe koha peal on linke helisalvestistele.
Hoolimata parauurijate tegevusest, massilisest turismist ja lõputust ajalehekõmust on nende piltide saladus jäänud lahendamata. Ma ei pea ka seda eriti dokumenteerituks. Elementaarse teaduse kaanonite järgi peaks olema tehtud mingi aruanne piltidest, nende muutumisest ajas, kuupäevade ja kujutiste kaupa, üksikasjaline analüüs sellest, kuidas nad omavahel paiknesid ja seejärel muutusid ...

Kes viitsib, võib minu toodud piltidele lisa otsida märksõnade
„Belmez faces“,“ Belmez Gesichter“, „Visages de Belmez“, „Caras de Belmez“… abil.
Mina olen neid vaadates tasapisi uskujaks hakanud.

Mis mind veel veidi veenab – algas see lugu Franco valitsusajal. Enne, kui parauurijate juurde jõuti, olevat seda kohta politsei ja sõjavägi koguni valvanud. Pildid ilmusid edasi, tegijat aga ei tuvastatud ikkagi. Jälle nagu viljaringidegi puhul on tegemist USKUMATULT OSAVATE petistega, kelle tegevust ei suudeta isegi päevavalges järgi ahvida, kasutades näiteks väidetud tahma ja äädika tehnoloogiat. Franco minu teada ei armastanud eriti paranähtusi ja tema rezhiim oleks meeleldi petise vahele võtnud...

Kriitika korras:
Kindlasti kuluks ära nende piltide originaalis nägemine, oleks vaja käia kohal, lugeda läbi nimetatud raamatud (mis kõik võtavad raha ja aega). Tekib küsimus, kas mõni meediumivõimeid omav isik ei võiks nende vaimudega ühendust võtta, kes seal ennast ilmutavad. Ühesõnaga, seda nähtust peaks uurima ka praegu edasi, kui hüpotees kummitavatest vaimudest paika peab.
Ja skeptikute spekulatiivsete väidete tõestuseks oleks vaja need asjad seal betooni sees järgi teha, leida mingigi motivatsioon 3000(!!) pildi loomiseks ja aastakümneid kestvaks konspireerimiseks…
Internet küll pidi ühendama inimesi, kuid vähemalt Belmezi „kõige paremini dokumenteeritud“ juhtumi korral jäi materjali napiks. Sain küll tohutud arvu rämpslinke, kuid kõik enamasti sisaldavad sedasama nappi informatsiooni, mis minagi siin teile siin kirjutan. Sageli on see veel lühemaks editeeritud, sest rohkemat kui paar tuhat tähemärki tänapäeva inimesed pole võimelised lugema.
KUI parahüpotees aga paika peab, võiks me mõelda ka nendele.
Kas need vaimud seal tõesti tahtsid seda, et see asi „jääkski sinnapaika“? Võib olla oli see nende ainuke võimalus anda märku seal kunagi toimunud võigastest kuritöödest. Hispaania on ju „kuulus“ oma inkvisitsiooni poolest…

Linke ja viiteid, kust asja ise uurida saab.


1. WIKI
Wiki artikkel on natuke pealiskaudne, lingid ei tööta ja tekst liiga skeptiliseks disainitud.
http://en.wikipedia.org/wiki/B%C3%A9lmez_Faces

Hans Bender, German de Argumosast mõned artiklid
Siin on tema surma puhul avaldatud ülevaade tema elust:
http://www.igpp.de/english/varia/bender.htm
Wiki artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_Bender
German de Argumosast on hispaaniakeelne WIKI, tõlge inglise või prantsuse keelde on mõningal määral arusaadav (eestit ei soovita).
http://es.wikipedia.org/wiki/Germ%C3%A1n_de_Argumosa

2. Veidi kompilatsioone Belmezi nägudest:

a) http://www.wormwoodchronicles.com/wormwood-files/faces-of-belmez
b) http://paranormal-insight.ipbhost.com/lofiversion/index.php/t664.html
c) http://www.creativespirits.net/paranormal/ghost-definitions/belmez-faces/

3. Cristophe Barbe 2 linki Belmezist. Teine on reisivideo.

I http://www.christophebarbe.com/mediatek/enquetes/files/07ed271dad5a83cb44dba45a6044c2b6-4.html
PS! Siin hiir minu arvutis, Google Chrome ei toimi, küll aga nooleklahvid.
II http://www.christophebarbe.com/mediatek/enquetes/belmez/belmez.html

4. Teisi jutjuubikuid.

a) http://www.youtube.com/watch?v=12dNZdIiVXM&feature=related
b) http://www.youtube.com/watch?v=Ghd-rl33WWA&feature=related
Kaks hispaaniakeelset videot:
c) http://www.youtube.com/watch?v=CoH1uVnr1Pk&feature=related
d) http://www.youtube.com/watch?v=LZjKeLlpLl4

5. Pedro Amorosi Belmezi nägudele (ja häältele!) pühendatud hispaaniakeelne lehekülg.


http://www.otrosmundos.eu/blog1/?tag=caras-de-belmez

Ja nii edasi ja nii edasi. 2011 on kuulutatud välja mingi konverents – 40 aastat Belmezi nägusid, hispaania keeles. Uurimine läheb edasi.
Tundub, et samas külas kummitab jälle, nüüd muudes kohtades. Olen leidnud sellekohaseid teateid...

Elame - näeme, või täpsemini, elame ära ja siis näeme, mis sealpool täpsemalt toimub või ei toimu.