Mäng erikoolidega
Igal kevadel teen mõttes ühte ja sedasama matemaatikat. Igal aastal käib Miina Härma kooli sissesaamise katsetel umbes 170 last.
Maksimaalselt see arv iial ei ületa 200. Selle põhjal täidetakse 2 klassitäit lapsi, kokku 48 last, kes siis edaspidi saavad "nautida" rõõmu
keele süvaõppest. Ülejäänutele jääb inglise keele süvaõpe suuremalt jaolt unistuseks.
Kas ei oleks mõistlik luua üle terve Tartu linna korralikud inglise keele süvaõppe klassid, kus kõik soovijad saaksid keelt süvendatult õppida,
nagu Härmaski? Nende klasside arv ei pea olem suur, umbes 8 klassitäit suure linna peale, sest just nii suur on praegu nõudlus, selliste lastevanemate
arv, kelle arvates inglise keele õpe tavalises koolis ei ole nõutaval tasemel.
Ka mina jagan seda seisukohta, tunde on liiga vähe ja alustada võiks juba I klassist.
Igal kevadel käib nende katsete üle juba peaaegu standardiseeritud argumentide põhjal üks ja sama vaidlus. Küll oleks hea, kui saaks selle vistriku,
selle Härma Tartu hariduse maastikult ära pühkida! Ei oleks mingit probleemi enam süvaõppega, lihtsalt ei ole sellist asja enam vaja ja kõik.
Olge kõik võrdsed edasi ja rahul.
Härma kooli suureks puuduseks pean praegu seda, et selle koha on okupeerinud nn. eliit või vähemalt arvatakse, et on. See määrab ära hea hulga suhtumisi,
lihtsalt heast koolist on saanud mingi eliidi taimelava sünonüüm.
Selle hoiaku taga on ära kadunud mitmed teised koolid, kus ka tegeldi kunagi süvaõppega. Mul püsib selgelt meeles näiteks Nõo kool, kuhu isegi minusugust maapoissi
lausa kirjaga kutsuti - tule, õpi matemaatikat süvendatult. Ma pidasin tollal tähtsamaks kaitsta kodukooli au mingis imelikus televiktoriinis ja arvasin ilma hakkama saavat.
Kuid takkajärgi hinnates tasunuks see kool ennast ära, minu mitmed kursusekaaslased on seda kohta meenutanud hea sõnaga.
Praegu on teadmiste tagaajamise mängu asendanud alasti tõusiklus ja tõotatud kooli mittesaanutel või lihtsalt isegi neil, kellel sellist taotlustki pole, alasti kadedus ja ärapanemine. Mõlemad ei soosi meie jõudmist viie enamarenenud maa hulka, nagu ei soosi seda maalastele ärapanemise mäng, mida loodetakse saavutada põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamisega.
Mängu praegune faasis pannaks maakoolidele peale nõudmised, mida nad ei suuda täita ja seejärel võime me end kõik jälle õnnitleda - saime maalapse käima 50 km. kaugusel gümnaasiumi, et tema "taset" tõsta. Samal ajal jäi töötuks mõni maakooli õpetaja (paras talle) ning samast asulast lahkusid kümned pered, lähemasse linna või koguni välismaale. Kuid keda see huvitab, jokker nimega põhikooli ja gümnaasiumi eraldamine on juba välja käidud ja tagasivõtmatu.
posted by Sekeldaja at 17:04
2 Comments:
Jälitan küll Blogger feed'is, kuid reaalselt lugema satun siia harva. Toetan teie arvaust laiendada inglise keele süvaõppe klasside ulatust linna peal. Kuivõrd ise veetsid esimesed 9 kooliaastat Tallinnas ühes inglise keele süvaõppega koolis (mitte TIK), on viimased kolm aastat nö maakoolis, justnimelt mainitud Nõos, olnud küllaltki igavad. Samas, siin öeldakse, et ei ole võimalik lisada keeletunde, sest kõik valiktunnid on ära kasutatud matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia jaoks. Ühest küljest mõistan kooli soovi olla milleski, nt reaalainetes, tugev, kuid neid õpilasi, kes tegelikult olümpiaadidel ilma teevad ja koolile kuulsust toovad, on tegelikult ikkagi vähe.
Mida peavad aga tegema need noored, kes gümnaasiumisse astudes olid vaimustuses füüsikast, kuid ajapikku suunduvad siiski humanitaarainete maale? Kas peaks siis igasse valda või kihelkonda tegema neli kooli: reaalained, keeled, humanitaar ja õpiraskused. Enamikes maapiirkondades pole piisavalt õpilasi ühe kooligi jaoks.
Tekibki küsimus: Kuidas garanteerida igale lapsele tema huvialade maksimaalne arendamine hariduse vallas? Mis oleks Teie arvates parim lahendus?
Ilusat kevadaega
Eva.
Aitäh kaasamõtlemise eest!
Ma usun, et Nõo kool peab taastama oma positsiooni kui vabariigi juhtiv reaalteadusliku kallakuga kool, kuhu meelsasti tulevad õppima üle terve vabariigi kõik reaalteaduse vastu huvi tundvad lapsed. Nõo on lähedal ülikoolile, nii saab selle õppetöösse tõmmata kaasa õppejõude loodusteaduskonnast.
Mis aga teha, kui koolil puudub süvendatud õppekava võimalus? Ma usun, et E-kool võiks siin olla abimees. Isegi sügaval nõukogude ajal õppisin koolis, mida kutsuti Matemaatika-Füüsika kool, ja saatsin aeg ajalt ära tehtud kontrolltöid. Selllest oli palju kasu. Ilmselt midagi sarnast teeb praegu teaduskool, aga seda kõike tasuks kõvasti laiendada, näiteks ka inglise keelele.
Selle töö eest saadav palk aga peaks olema piisavalt motiveeriv. Olid ajad, kui õppejõud andsid koolides meelsasti tunde, sest selle eest tasustati samaväärselt ülikoolis antavate loengutega.
Tõsi, tsaariajad, nii et väga kauges minevikus.
Praegu ei tasustata normaalselt ühegi õppeastme õpetajaid.
Kuigi hea keeleoskus mõningal määral on abiks edasises elus, ei ole see siiski määrav. Inglise keelt tuleb sisse uksest ja aknast, vähemalt rääkimise tasemel saab selle selgeks igaüks, kellel on soovi. Seetõttu panustada oma väidetavalt andekamate laste koolitusel ainult keeltele ei tohiks. Muud alad on olulisemad. Korralik, hea keeleoskus peaks olema elementaarne nõue kõikidele koolidele ja keele süvaõppimise võimalus avatud absoluutselt kõigile, kellel on selleks soovi. Siin tõesti peaks isegi piirama selekteerimist andekuse järgi, sest keelt vajame kõik, olgu meil selleks andi või mitte.
Postita kommentaar
<< Home