Mõisa köis ja tahe ise valitseda

Vanasti sai kuulsaks meie rahva tarkus mõisa majandamise kohta: mõisa köis las lohiseb.
See hoiak olevat meid rasketel orja aastatel elus hoidnud – köis lohises ja mõisa aidast andis alati midagi oma tarbeks virutada. Muidugi nendel andis, kes mõisa varahoidjateks olid seatud. Seda kangelaslikku virutamist mõisa tagant ja ka veel enam alamate tagant heroiseeritakse praegugi veel.
ENSV aegsed mõisad olid kolhoosid ja sovhoosid ja sealt said paljud midagi endale virutada.
Täna on suurmõisaks suur Euroopa Ühendus ja selle ühenduse suur sarnasus NSVL-ga annab lootust aidameeste tõu edasikestmisele.
Meie väikse karjamõisa tagant aga on isegi lihtsam virutada, ise valitseda ja virutada ja kaugetele Ühenduse bürokraatidele udu ajada kestmisest ja kapukate hoidmisest. Viimaste jaoks on koguni pisikene kinnisvarakompleks arendamisel Tartu linnas - seal, kus kunagi põrisesid punakotkaste lennukid.
Selline pidu meie karjamõisas ei saa veel niipea läbi, sest karjamõisa orjad on visad, harvaesinevalt visad, töökad ja ei mässa pea iialgi. Mahtra meeste tõug on õnneks otsas, mõni vähene rahulolematu on ära läinud parematele maadele, nagu prohvet Maltsvet tegi (ja vend Vahindra).
Nii saab seda karjamõisat edasi hoida, nii öelda ise valitseda, seniks kuni lastakse.
Peab ainult Ühenduse asjameestele suutma edasi ajada kägu kestmisest, et mõisa olukorda mitte liialt halvana näidata. Rahvas tikub nimelt ära jooksma siit mõisast.
Peamised jooksikud on liigharitud inimesed. Kui praegused karjamõisa pidajad haridusreformiga ühele poole saavad, peaks hariduse tase normaliseeruma, ärajooks vähenema ja pidu võiks jätkuda vähemalt mõnda aega.
Pärast meid aga tulgu veeuputus.
Siin meie suurmõtlejad igasugustel ilulõunatel natuke eksivad aidamehe mõttemalli suhtes, lootes, et lollike õnge läheb ja järeletulevatele põlvedele korras karjamõise edasi pärandab. Aidamehe võsud on õppinud Härmas ja oskavad väljamaa keelt küllalt hästi, et mõnes normaalsemas kohas edasi kesta.
Mitte ükski karjamõisa aidameest ei huvita karva eestki selle mõisa edasine saatus, pigem otse vastupidi.
Kui huvitaks, tuleks hakata seda mõisa majandama, seda aga aidamees ei oska. Mõisnikud, kes meid siin valitsesid, nimelt oma aidamehi nii majandama ei õpetanud – mine sa tea, äkki oleksidki hakanud enda ise valitsema.
Nüüd aga saab ärakaranud pärisorjadest hea täiendus Euroopa esiriikide kahanevale rahvastikule ja järelejäänud reservaati on hea turismireise sooritada. Las aidamehed organiseerivad kohalike pärisorjade baasil mõne rahvakunstiringi. Kudugu kenasid kapukaid oma kinnisvarakompleksi tarbeks ja lalisegu keele kestmisest seni, kuni keeleoskajaid jagub.