Galuppi sonaat

Selline imeväärne pärl sellelt itaalia heliloojalt Michelangeli esituses.
Ma loodan, et see lohutab tänasel pühapäeval kõiki, kes meie Oti esitustele Sardiinias kaasa elasid. Tegelikult on kõik ikkagi sellest õnnetust roolivõimendist hoolimata väga, väga põnev ja kihutatakse edasi!
Tänu Otile on isegi kõige tehnikavõõramad isikud, k.a. mina, hakanud sellise asja vastu, nagu võidukihutamine, ilmutama huvi!

Galuppi kirjutas tegelikult terve oma elu oopereid. Neid ei mängita enam, sest ... nende ooperite esihääli ei suuda tänapäeval enam keegi laulda.
Samasugune lugu on juhtunud Alessandro Scarlatti ooperitega - naishääled ei suuda Alessandro Scarlatti aariaid lihtsalt esitada.
Alessandro Scarlatti pojast Domenicost, kes aga olude sunnil pidi tegelema vähemväärtusliku klavessiiniloominguga, aga on saanud täna nimi, keda iga muusikatundja peab teadma ja võib-olla
Domenico nime kaudu leitakse üles ka tema isa.
Mina muuseas ei teadnud nime Galuppi kuni tänase hommikuni.
Mis mulle väga, väga sümpaatne tundus, oli tema ooperite libretisti, Metastasio kurtmine (võetud Wikist):
«Ma arvan, et ta on suurepärane helilooja viiulitele, tšellodele ja lauljatele, aga ületamatult halb luuletajatele. Kui ta kirjutab [muusikat], siis ta mõtleb sõnadele sama palju kui sina enda paavstiks valimisele. ... Mis puutub publikusse, siis hindavad teda need, kes kuulavad kõrvadega, mitte hingega.»
Ma olen täpselt samas suhtes igasuguste laulude sõnadega, mida mu peakene lihtsalt ei suvatse meelde jätta. Need pole ju üldse olulised, isegi kõige tähtsamategi laulude sõnu pean kusagilt järgi vaatama.
See selgitab võib-olla ka seda ükskõiksust, mida ma tunnen igasuguse ideoloogilise sõnumi vastu.
Kui laulu viis on ilus, siis on laul hea. Kui ei ole hea, ei aita mingid sõnad mitte kõige vähematki.
Huvitav, et luuletustega on hoopis teine lugu. Siis ei ole võimalust tekstist kuidagi kõrvale viilida
ja mõnda luuletuse motiivi ma isegi mäletan.
Näiteks ... igav liiv ja tühi väli ...