Kui Beethoven poleks olnud kurt ...

Siis ... oleks meil temast olnud võimas, optimistlik, elurõõmus muusika, vahest ülevaim kõigest senisest? Või siiski??
Sellist helguseviivu võimalust näitab meile Beethoveni sonaat 10.
Ma ei oska endiselt Beethoveni elukäiku teades öelda, kas elu kannatused käivad elu juurde ja teevad kõike paremaks või ei tee?
Alexandra Dovgani jaoks on see sonaat praegu parim valik - sest temal on kõik ees, nagu ka noorel Beethovenil veel oli kusagil 1799, kui see lugu kirja pandi.
Allpool toon, nagu mul juba tavaks, ühe vana esitaja ka võrdluseks, sedapuhku
Wilhelm Kempfi. Mõlemad esitused on suurepärased, ei säti ühte teisest kõrgemale, ei säti!

Ei taha päevapoliitikat siia juurde, aga 20 augusti puhul lisaksin, et paljud lootsid sellel ajal meie Eestist enamat, kui välja kukkus. Isegi kui meil õnnestuks mingi gigantliku loomepingutusega
jõuda millegi sarnaseni, milleni jõudis Beethoven, kes ületas nii oma kurtuse -  s.t. oma orjameelsust ületades laulda ennast tõpoolest ka vabaks, mitte lihtsalt etendada, vaid ka vaba olla ... on omaette küsimus, et kas selline puue ja sellega pidev heitlemine ikkagi on vajalik või mitte.
Kristliku eluvaate järgi on see mõte vist lausa ketserlik, sest siis võinuks ju Kristus ka sedasi küsida ja mitte minna rahavahetajaid templi eest minema peksma. Las vahetavad seal. Mis see minu asi on!
Või otse vastupidi - mis tore glamuurne rahvas seal küll on! Ikkagi rahavahetajad!