Neljas revolutsioon tööstuses

Mis saab homme?
Olen püüdnud mingeid pilguheite tulevalale siin blogis aeg - ajalt teha ja need vaated ei ole kahjuks kuigi innustavad mitmes mõttes, kuigi võiks olla otse vastupidi.
Inimkonna enamus on kahjuks tänase päevani käimas väga väheste lõa otsas ja ka tehnoloogia ei ole siin palju muutnud. See köis, mille otsas keskmine inimene on, on endiselt hästi hoitud, kuigi mingid muutused siin käivad. On olemas šanss, et ka mediaaninimesed saavad siin ehk kaasa rääkida, aga selleks ei piisa meile ettepandavatele lööklauludele kaasalaulmisest, me peame siin otsima ise aktiivset osalust ja leidma probleemidele lahendusi.
Sellele homsele on on Klaus Schwab andnud nimeks "Neljas tööstusrevolutsioon".
https://www.amazon.com/Fourth-Industrial-Revolution-Klaus-Schwab/dp/1524758868
Selle visiooni kriitika on minu arvates küllalt hästi esitatud siin:
https://oecd-development-matters.org/2019/02/28/can-digital-technologies-really-be-used-to-reduce-inequalities/
Mina ei tekitaks "uut" revolutsiooni sellel lihtsal põhjusel, et see on vana, s.t. 3-nda jätk, kuigi kiirenevas tempos.
Samas on see uus revolutsioon küpseks saanud viljade koristus ja uute istutamine. Lõpuks ometi on arvutitehnoloogiad saanud piisavalt küpseks, et lõigata vilju.
Näide: Kui enne puudus arvutil väljund, siis nüüd piisab näiteks Cheopsi püramiidi .STL failist, ja te saata omale välja trükkida selle püramiidi miniatuurse väljaande. Kui see kõik (tulevik, ulme praegu) skaleerida PIISAVALT, siis on täiesti võimalik seda teha näiteks Marsil. ... ja nii edasi ...
3. revolutsioon, mille jätk võiks siis olla see Schwabi 4. on kahjuks ASENDAV revolutsioon. Väga paljud töökohad lihtsalt kaovad ära või asendatakse väga madalapalgaliste töödega.
U-kujuline tööturg vormub veel selgemalt: L (madalapalgaline, väheste oskusnõudlusega töö)
ja H (kõrgpalgaline, kõrgeid oskusi nõudev töö) ots eemalduvad üksteisest kosmilisel kiirusel.
L ossa paisatakse uute töökohtade puudusel veel ja veel rohkearvulisi "Kriimsilmasid" "uusi väljakutseid" otsima ja need väljakutsed ei pruugi olla need, milleks need "Kriimsilmad" on oma eelneva elu jooksul hästi kohanenud - s.t. ei vasta nende haridusele, isegi kui see kunagi on olnud kõrgem või isegi praegu piisavalt hea.
See kõik veeretatakse eufemistlikult nende "kriimsilmade" kaela, olgu nendeks siis noor Z põlvkond, kes alles omandab uusi oskusi, või vana 50+, mille kohta praegu kahjuks kehtib tõestatult tees:
meil on tõesti praegu olemas selline asi, nagu vanuseline diskrimineerimine.
Lisaks kõigele on 50+ võimekus neid uusi revolutsioone taluda silmanähtavalt madalam, sest vanuselised iseärasused ka lisanduvad. Nii võibki olla, et Z saab ehk hakkama, kuigi vanemate toel,
ja sageli maabub kuhugi väga halvasti tasustatud punkti, nagu näiteks kohviku teenindaja, aga 50+ näeb isegi selliste kohtadel konkureerimisel vaid äraütlevaid vastuseid.
Aga üldine käik on sama: tekkivaid töökohti on vähe, need nõuavad tõsist investeeringut haridusse s.t. aega ja raha, mida näiteks parajasti koondatud kalatehase tööstuse töölisel ei ole, ta lihtsalt on sunnitud leidma lühikese aja jooksul elamist võimaldava töökoha ....
See investeering tuleb Z -l kindlasti teha ära, teisi võimalusi teil ei ole, vana Juhani soovitus teile praegu (isiklik kogemus). Juhanil ei ole enam kunagi seda aega ja ressursi õppimiseks, mis Jukul.
See ei muuda aga põhitõdemust: meie ühiskonna väljavaade pakkuda kõikidele või vähemalt enamusele noortele rahuldavat töökohta ei ole hea. Tööd lihtsalt ei ole tulevikus nii palju, nagu oleks vaja 40 tunnise töönädala jaoks.
Reguleerida seda aga saab vaid sotsiaalsete meetmetega, mingi tehnoloogiline iseregulatsioon ei tööta. See iseregulatsioon töötab täpselt vales suunas, nagu ta töötas ka ESIMESE tööstuserevolutsiooni ajal, kus õppinud käsitöölised virelesid aastkümneid ja lapstööjõud pidi töötama tehastest (oskusteta tööjõu kasutamine). Praegu toimub see mitmeti ja mitte ainult tööstusrevolutsiooni tõttu - iga teine revolutsioon ka sobib, kui ta genereerib kaost naabermaal, tootes odavat tööjõudu -  näiteks näide meil Eestist - need ehitajad, kes meie ümber agaralt toimetavad, ei ole sageli meie rahvuskaaslased.
Teine hea võimalus seda reguleerida oleks VASTUTUSTUNDLIK ettevõtja, kes mitte ei virise riigi kallal, et talle ei koolitata piisavalt täpselt seda, mida ta vajab, vaid tegeleb ise ka koolitusega ja kes ei lähe kohe nõudma naabermaalt suuremaid kvoote, kui parajasti siin veel ei ole piisavalt teatud oskustega inimesi ...
Revolutsioonis 4.0 on positiivset kindlasti on ka palju, aga vaid siis, kui oled maksujõuline tarbija, s.t. valge inimene.
Paradoksaalsel kombel saab siin tekkivaid pingeid paremini lahendada mitte isereguleerivas kauboikapitalismis, vaid näiteks Hiina - laadses totalitarismis. Isegi siin põrub "demokraatia" täiega.
Eufemismid meid ei päästa. Peame nägema seda, et meile söödetakse ette mitte tulevik, vaid programm tulevikuks ja see programm lihtsalt näeb ette, et lambakari oleks paremini tarastatud.
Kõik tehnoloogia rakendub sujuvalt selle teenistusse
Isegi kõik need hüsteeriad on hästi kavandatud viis potentsiaalseid protestijaid segada ja  laiali paisata.
Planeedi kliima on hävimas - mis muud mured võivad veel inimesi segada! Ärge kasutage kilekotte! Tegelge veganlusega. Abistage vähemusgruppe ja toetage igati neid (peamine selles sõnumis on nn. seksuaalsus). Tooge siia võimalikult palju migrante ja unustage abi kohapeal (saavad ise hakkama). Täielikult defokuseeritud programm, mis paistab juba ette hägustavat reaalsetele probleemidele reaalse lahenduse otsimise kavasid ....
Ma ei usu tegelikult, et inimesed ei näe läbi nende programmide totrusi.
Ei näe aga kedagi, kes võtaks vastutuse nende totruste tagajärgede eest.
Uups - oi, ei saagi sugu igal aastal muuta. Uups - kilekottide kaotamine ei päästnudki midagi. Uups - kliimat ei saagi muuta, vähemasti tagasi pöörata.... Kahjuks on alati hea hulk inimesi, kes aga kasutavad neid totrusi oma huvides.
Samas mulle meeldib tehnoloogia. Mingis mõttes on vapustav, aga ka hirmutav kvantarvuti, või 3D printimine, kus ma eile lugesin uudist, prinditi välja väikene maja -  või droonid - või AI.
Tegelikult võib sellest kunagi ka mediaaninimesele olla kasu, aga ärge petke ennast ideega, et see kõik laheneb iseenesest.
Ilma sotsiaalsete muudatusteta muudab see paradoksaalsel kombel maailma mitte paremaks paigaks, vaid kohaks, kus võivad alguse saada uued kataklüsmid, nii nagu 20-ndal sajandi 3 korda juhtus (I Maailmasõda, 1929-33 majanduskriis, II Maailmasõda, ja rohkearvulised väiksemad kriisid). Inimesed on enam väärt, kui väga väiksearvulise eliidi visatud kontide närimine. Me võiksime saavutada ehk rohkem?