Lehesadu

Oktoober on lehesadu vene keeles. Meie keeles on sellele nimetus viinakuu. Meie orjapõlvele tundus see kuu selline aeg vist olevat, kus talutoimetusi meestele enam ei jagunud nii palju ja sai kõrtsipingil istuda. Tarkust see küll ei toonud, viis pigem.
Äkki olimegi tark metsarahvas vanal ajal?
Siis aga tulid misjonärid ja orjastasid selle rahvakillu meele ära. Kui oli nõidade põletamise aeg, siis meil Eestis põletati tegelikult nõide rohkem, kui Hispaanias.
Aga kes selle matsirahva kannatusi ikka tähele panna oskab.
6 aastat tagasi alustasin just selles kuus oma blogisirgeldustega ja nagu iga ajutise asjaga olen sellega kimpu jäänud, ei saa tast lahti, On nagu sohilaps selline, tahab toitmist ja samas natuke häbi ka oma grafomaania pärast. Hea on, et lähihingesugulased on sellest põhjalikult tüdinud ja ei looda suurt midagi.
Mõni juhuslik kõrtsikülastaja aga ei tee suurt tüli, ei tekita süümekaid, et miks ma midagi väärtuslikku ei mune, niisama lobisen…
Kõige truumad on ükskõiksed, need, kes seda blogi tollal ei lugenud, ei loe seda ka praegu. Vahepeal päevaleht tunnistas mind oma bloginurgas avaldamiskõlbulikuks. Siis aga, just siis, kui ma liiga palavalt tuumaasjadest kirjutasin, visati kõik blogistid sealt põlglike mühatuste saatel minema. Vaevalt, et mina nüüd see peasüüdlane oma sievertitega olin, aga mine sa seda tuumahane tea.
Ja tuumamuredest ei kirjuta kah peavoolumeedias praegu keegi, sest turusituatsioon ei luba…

Nii ongi välja kujunenud, et olen nagu üks sõdur lahinguväljal ühelt poolt ja teiselt poolt eriliselt jabur Omanike Liit ja MTÜ Tuumajaam. Ja kolmandalt poolelt täielik ükskõiksus ja pohhuism. Ja neljandal poolel toimetavad energiamajanduses asjatundjad. Eesti riigifirma tegeleb kusagil väljamaal imelike asjadega minu arvates ja meie voolule see head ei tee, selline sahkerdamine, seda nii muuseas öelduna.
Mina luban teid radiatsiooniteemadega ikka edasi tüüdata, tõsi, mõni teine päev, siis kui jälle joodi leitakse näiteks, või mõni suudab riisi seest plutooniumiterakesi leida ja kui seda kaupa siiapoole ka hakkab tilkuma. Tuunikalas võib ootamatuid isotoope juba praegu leida. Aga kuna keegi ei mõõda, siis ei ole ka mingit ohtu. Nii lihtne ongi see toidu ja keskkonnaohutuse asi praegu.

Ometi on viinakuus ka midagi ilusat. Vene esipoeet Pushkin armastas seda kuud, Heiti Talvik meie poeetidest vist ka armastas ja mina ka armastan natuke, siis, kui vihma veel väga krae vahele ei saja.
Ma ei tea, kas Oskar Luts ka seda kuud armastas. Viina ta armastas küll oma elu sügisestel päevadel.

Mulle meeldib sellel ajal mõelda hingede peale. Tuleb nii välja, et endine füüsik on hakanud uskuma väidet, et peale füüsilise keha on inimestel olemas ka hing!
Ma ei oska kahjuks küll sellest kuidagi automaatselt tuletada väidet, et see hing oleks kuidagi mittemateriaalne. Kuid meie jaoks võib see siiski väga suurel määral nii olla. Mõne kõrgemale jõudnud olendi jaoks on need asjad jälle ilusti koos. Mulle meeldib oletada, et hing on kingitus meile kõrgemale jõudnud olendeilt, keda meie võiksimegi nimetada jumalateks.
Siin aga algab koht, kus „kõik on võimalik“ ja mind kui ratsionalisti see hirmutab.
Sama üleminekukoht kohutas Dostojevskit. Tema jaoks tähendas jumalast loobumine inimeste muundumist karjaks, kellele miski pole püha, kus kõik on lubatud. Millegi sarnaseni oleme me praeguseks oma materialismiga tõesti jõudnud. Tegelikult võiks vähemalt ideeliselt inimesi huvitada tema järeltulev põlv, planeedi olukord pärast tema surmagi, mis sellest, et lõplikku ateisti jaoks.
Aga tegelikult ju ei huvita! Võiksin pareerida ka, otsige üles mõni püsiusklik inimene ja vaadake, kui palju temale see tulevala korda läheb. Võib välja tulla, et ta rahumeelselt kirjutab alla näiteks tuumajaama rajamise kavale. Teda rahustab tõik, et küll vanajumal asja lõpuks paika paneb.
Milleski on niinimetatud kõrgemad religioonid inimesed UIMASTANUD, võtnud neilt vastutamise võime ja tahtmise. Vanade metsarahva usud, shamanismid, need ei olnud sellised. Seal inimene vastutas oma eluga, suhtles esivanematega, reinkarnatsioon oli loomulik asi, nagu ka teispoolsusega suhtlemine. Selle on ristiusk aga sõna otseses mõttes tuleriidal hävitanud.
Seetõttu pean ma kristlust põrunud usuks, sest ta ei vasta tegelikkusele. Nõidade põletamisega võttis see usk ensele väga suure veresüü ka peale.
Kes tahab kinnitusi ja viiteid – otsige märgusõna Shanti Devi alt näiteks midagi. Ka eesti keeles on üks raamat tema elust ilmunud, Sture Lönnerstrand on selle kirjutanud.. Selle naise õnnetus seisnes just selles, et ta mäletas oma eelmist elu liiga hästi. Eelmine elu ja tema enda elu olid mitmes mõttes üsna segamini ja see vahest ongi põhjus, miks me oma eelmisi elusid ei mäleta – see on meie enda huvides.
Ilmar Soomere on mõne taassünnimälestuse ka Eestis üles täheldanud, tema raamatuid ka tasuks uurida.
Aga ka budismis on sama joon sees, nagu igas kirja pandud, talmudiseerunud religioonis. Asi läheb lukku siis, kui õpetus kirjutatakse üles, saadakse pühakiri. Budism on natukene paindlikum ja võimaldab arengut, aga siingi on kusagil asjad lukus. Aga see usk siiski vastab kõige enam sealpoolsusele minu aimduses. Aga aiman ka seda, et äkki oli kõige loomulikum usk ikkagi see meie enda esivanemate oma, shamaanide usk. Ehk.
Kuid tänapäeva tooduna vajaks iga usk kõvasti kohendusi, mitte tingimata moraalses plaanis, vaid just reaalsusega kokkuviimise mõttes. Ka selle naisel on mälestusi eludevahelisest perioodist, midagi saab sealt teada, mida see hing vahepeal teeb. Natuke saab aimu sealpoolsest ukselävest neilt, kes seal ära käinud ja arstide poolt tagasi toodu (NDE, Near Death Experience). Natuke saab aimu, mis asi hing on nende käest, kellel võime astraalselt rännata, ringi kolada. Robert Monroe on väidetavalt selline isik, temalt on koguni 3 raamatut sellel teemal.
Õige natukene on meie sekka sattunud ka selliseid inimesi, meediume, kes suudavad teispoolsusega suhelda. Mõned on vaid ravitsejad, Mõned aga nn. seansside ajal ka suhtlevad tegelikult sealpoolsusega.
On olemas selliste nähtuste uurimise ühinguid ja ime küll, on olemas palju, palju selliseid teadlasi, kes sellega tegelenud, eriti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Just see teadlaste hulk teeb mulle väga raskeks püsivalt skeptilisele positsioonile jääda. Juba mingid 170 aastat on neid asju päris teaduslike meetoditega uuritud ja hoolimata peavoolu jäigast vastuseisust jätkatakse seda mõnel pool edasi. Alati enam vähem samade tulemitega, milles on väga raske kahelda.
Enamasti teadlasi aitab lihtsalt teadmatus - püsitakse õndsas informeerimatuse seisundis. Kui aga mõni erakordne nähtus ikkagi vägisi ette jääb, võib tulla ka ärapööramisi.
Püsivalt skeptilisel positsiooni on aga teispoolsuse suhtes võtnud tegelikult praktiliselt politiseerunud sekt nimega skeptikud. See on natukene õnnetu seltskond, sest oma õnnetuseks on nad enamasti mitteteadlased, nn. fännid ja kahjuks tavaliselt võhikud enamikes asjadest, millest kirjutavad.
Poliitilises programmis on aga kahjuks punktid, mille sidumine skepsisega on väga raske. Niinimetatud skeptik usub pimedalt vaktsiinidesse, usub sellesse, et radiatsoon on kahjutu, et mobiilid ei tekita vähki, tohutu rida poliitilisi väiteid suurfirmade kaitseks tegelikult, … ühesõnaga, maailm on roosiline ja lilleline asi ja samal ajal naeruvääristavad siis neid, kes seda lillelisust omal moel usuvad. Kui olla järjekindel skeptik, siis järjekindel, aga see ei tule neil kuidagi välja, sest see on äriliseks sektiks saanud. Äri aga keerab iga usu vussi, ükskõik mis usu, teadususk kaasa arvatud.
Aga ma ei tahaks praegu hakata kirgi üles paisutama. Olukorras, kus iga mõtteavaldust käsitletakse sõjalise aktina, ei ole mõistlik arutelu võimalik.
Ehk oleks üldse, mõistlik oleks sarnaseid mõtted teispoolsusest endale jätta, neid lugeda pimedas ja teki all, et keegi ei näeks? Räägitakse, et tõelised teadmamehed nii teevadki. Et nad üldse enamasti ei räägi midagi välja, mida teavad.
Ma olen hakanud sellist salatsemist mõistma. Ei tule välja midagi, püüa kuidas tahad, avalikus ruumis neist asjadest kõnelda, sest see ruum on lootusetult reostatud.
Vanasti tähendas see lihtsalt ellujäämisinstinkti, aga vaimses mõttes võib see õigeks osutuda praegugi.
Kusagil keset 19. sajandit ja 20. sajandi alguses ka võis ka vahest loota ausa arutelu võimalusele. Seda tolleaegsete debattide lugemine kinnitabki. Praegu see nii ei ole. Mulle tundub see traagilisena, sest tegelikult ratsionaalne meetod on olemas ja seda peaks ka siin saama kasutada, ainult et ratsionalistid on oma poliitagaruses-ogaruses omale ise jalga tulistanud.
Ega esoteerikudki paremad ole.
Tartu linnaraamatukogus on vähemalt 3 riiulitäit raamatuid sellest zhanrist ja ometi mitte väga palju asjalikku. Erinevad vaated, palju fantastikat, palju tõestamata väiteid, palju automaatkirjutusi, mis tunduvad üdini kahtlased, Ingiskeelse kirjanduse jaoks jääks praegusest LR hoonest vist väheks, aga ratsionaliseerivat kohtab harva. Arvatakse, et kui on teispoolsus, siis võib ratsionaalsuse kohe kõrvale visata. Osalt ongi vist nii, et midagi käib sõna sõnalt ÜLE MEIE MÕISTUSE. Meie mõistus lihtsalt ei ole selleks suuteline. Samas ratsionalist minus ikka tõrgub. Idealistile ei ole tulevikunägemus aastast 2100 mingi probleem. Minu jaoks on, Igat sorti füüsika võib kehtida ka astraalsete hingede jaoks, aga kui seal midagi on kirjeldatav sama sorti võrranditega, millega meie praegu maadleme, siis lihtsalt täpne tulevikunägemine lihtsalt ON VÕIMATU. Püsivalt kohtab väiteid, et aeg on tegelikult illusioon. Mina neist asjadest aru ei saa, Need väited ei maksa midagi, kui ei seletata lahti, milline struktuuriga ruum see astraalruum tegelikult on ja ikka ei saa me lahti mõistest ruum, nagu ka ei saa lahti mõistest aeg.
Kuna aga ratsionaliseerivaid isendeid esoteerilises seltskonnas kohtab harvem, pööratakse neile asjadele ka vähe tähelepanu.
Eriti vahvalt ärapööranud asjad on muidugi shamaanirännakud. Praeguses seisundis ma loen shamaanikirjandust siiski rohkem nagu ilukirjandust. Kuid mine sa tea, kuhu see vaim pöörab.