Maitse üle mitte ainult ei vaielda

vaid koguni sõditakse.
Eurolaulust oskasin peaaegu kõige vähem oodata Aserbaidzhaani võitu ja isegi meie laulu natukene nigelat tulemit ei osanud unes ka näha.

Et minu mõtlemine poolfinaalis esimeseks Belgia pani (minu hinne, ma ei prognoosinud küll nende võitu), ei anna selliseks nägemiseks ka suurt alust, aga kuidagi astusid eestlased sellel aastal natukene vale jalga mingite keskmiste suundumustega.

See lugu Manhattanist vist ei kandnud seda sõnumit, mida keskmiselt vaja oli, näiteks mingi lihtne armuballaad oleks seda sisaldanud. Nii ma targutan.

Minu eurokonkursi tänaseks võitjaks on aga Michelangeli ja Scarlatti.

Seda valikut oli ka üsna keeruline teha, sest Scarlatti sonaatide arvu hinnatakse 555 peale.

Millegipärast sobib Scarlatti alati väga hästi ettekandmiseks just klaverile.

Aga võib-olla ka siin on tegemist lihtsalt rikutud maitsega - originaalis kuulati neid sonaate ju klavessiinil esitatuna.

Jah, ka siis olid olemas Cristofori esimesed katsetused klaverite ehitamisel ja Scarlattil olid need ka kasutada, ometi enamik neid lausa nõiduslikke sonaate olid vist ikkagi kavandatud klavessiini tarbeks.

Ja meie kuulame kui nõiutud seda klaveri esituses ja kehitame õlgu klavessiini peale...

On muidugi omaette klavessinistide sekt,

kelle jaoks see oleks nagu pühaduseteotus ja osalt ehk selle tõttu pianistid on suuresti Scarlattit vältinud.

Seda ei tasuks siiski teha, meie kõrvad ongi tänaseks ümber programmeeritud klaveri kuulamise peale ja peaaegu kõik Scarlatti esitused klaveril tunduvad olevad päris õnnestunud.

eriti paistab selle keskelt silma Michelangeli. Tal ei ole neid Scarlatti sonaati klaverile üldse palju esitanud, aga igaüks on ilmutus.

Eriti muidugi see, koodnumbriga K 27 ...

...