Midagi pole muutunud

 

Sellelt museaalselt laevalt algas kunagi revolutsioon, 20. sajandi üks suurimaid katastroofe. Midagi ei ole muutunud, täna 103 aastat hiljem oleme umbes täpselt samas seisus, kui siiski. Võib-olla väga väikse sammukese on inimkond kuhugi astunud, kuid see pole see. Naljakas ja klassikaliselt kurb näide on tuua tänasest raamatukaupluse külastusest. Otsisin muusikat ja leidsin Pärdi, riiulitäi Pärdi muusikat. Mis ime!
Aga siis hakkasin otsima Bachi ja ei leidnudki. Mozart veel ühes või teises vormis oli, aga Bach?
On see üldse oluline, Bach, Beethoven ... mis moes, mis pole, ajad muutuvad, aastad mööduvad! Kõik muutub, v.a. .... kui te seda laulugi veel mäletate?
Siis tajuti katastroofi veel katastroofina, 19. sajandi aadlihoiakud olid veel lähedal. Praegu vaatasin ja lugesin ühte allahinnatud teost, 2.85 eest leitud, Jumalaema kirikust Pariisis, kirjutatud selle põlemise järgselt...
Kõik, kui see kirik põles, muudkui filmisid ja filmisid. Üha suurema lahutusega kaameratega saab kõike filmida. Üha suurema lahutusega saab kõike mõõta. Isegi mõtteid. Peab vist hakkama rõhutama, et meil on olnud kunagi sõnavabadus.
Peaks lisama, selle loomulikuks lisaks oli mõttevabadus...
Algas aga see kõik veelgi varem. Kui Talvepalee jäi alles, siis Bastille lammutati ära ja lõhuti telliskivideks, mida müütati tollal kui suveniire. Vabastati väikene arv vange, s.h. teatud liiki tegevusele aluse pannud markii Sade ja lammutati kindlust ....
Talvepalee veinikeldrites said madrused aga ennast üle mõistuse täis juua, kõige peenemate ja parimate veinimarkidega. Ja siis järgnes pohmell, tänaseni kestev ja uus ring, sedapuhku vist üle lombi?
...