Ehk olen autistlik?

Selline vandenõulaslik mõte kerkis pähe, kui jälgida autismi statistikat USA-s ja Inglismaal. Muudest maadest ei õnnestunud esialgsel skaneerimisel kätte saada ühtegi mõistlikku arvu. Eesti autistide statistika saadakse kätte väga lihtsalt: korrutatakse USA autistide praeguse aastakõigu protsent kogu Eesti rahvastiku arvuga. Praegu oleks see USA statistika järgi 1.4 mlj / 150, noh, circa 1500 000 / 150 = 10000 autisti ja see kasvab jõudsalt ja rõõsalt, kuna diagnoositud autismijuhtude arv USA-s igal aastal kasvab. 1992-2003 on tõendatud umbes 800% autismijuhtude arvu kasv USA kooliõpilaste seas aastakäikude lõikes, s.t. iga aastakäik on autistide arv järjest suurem ja suurem.
Ometi on meedikute valdav arvamus olukorra kohta lihtsalt see, et diagnoositakse järjest paremini ja paremini, ikka eksponentsiaalse kõvera järgi !!
Varemate aegade statistika on õnnestunud kõrvale lükata, viidates sellele, et siis sedasi veel ei osatud vaadata. Niisiis kusagil 1992 saadi kätte õige viis autismi määratleda ja kuigi diagnoosijate õppimiskõvera järgi peaks olema selle hüpoteesi kohaselt autismi stabiliseerimise ajajärk juba 1-2, äärmisel juhul 4 aastaga käes, seda ei juhtu. Eksponentsiaalne kõver ei ole õppimiskõver, sellele kõvera tüüpiline käik on umbes aasta õppimist ja seejärel stabiilne diagnoosijuhtude arv!
Kõverad aga näitavad vääramatut eksponentsiaalset kasvutendentsi, s.t. tegemist on epideemiaga.
Juba on platsis ka skeptikud, meilgi Martin Vällikuga eesotsas, kes kohe teavad, milles lugu: tavaline hüsteeria, vandenõuline värk.
Õigustatud mure oma järelpõlve pärast, keda vägisi vaktsineerimismasinast läbi aetakse, tembeldakse vandenõulisuseks!
Et diagnoosijuhtude 800% -list ametlikku kasvu nii lihtsalt siiski maha vaikida ei ole õnnestunud, kuna vähemalt autistide vanemad arvavad, et nende laps on diagnoositav päris kergesti (4 10-st autistlikust lapsest ei hakka kunagi KÕNELEMA), siis on kasutusele võetud ka mõned repressiivmeetodid.
Näiteks võimaliku seosest MMR vaktsiini ja autismi vahel uurimine tõstis Inglismaa meedikutes nii kõva pahameelt, et uuringu algataja ja teostaja Andrew Wakefieldi vastu on algatatud kohtuasi ja ta saab varsti meedikukutsest lahti. Muuseas, erinevalt Vällikust, kes minu teada on rohkem teleskoopide spetsialist, on Andrew Wakefield diplomeeritud gastroenteroloog ning 132 teadusuurimuse autor. Muuseas, 12 uuringus osalenud meedikust 10 on tema tulemitest ennast distantseerunud.
Põhjust ei ole vaja kaua otsida - kui kutsest lahti oled ja töötu, ei saa üldse enam ravida!
Enne tema produtseeritud uurimusest NMR ja autismi seosest mingeid nõiajahte tema vastu pole seni esinenud. Nüüd siis, pärast 8 aastast laagerdumist õnnestus mehele kinga anda seetõttu, et erinevalt ravimifirma palgal olekust olevat ta kasutanud uuringu teostamiseks vanemate abi, kelle laps autistlik. Õhust ja armastusest aga uuringuid tänapäeval ei ole teostada võimalik.
Kuigi otsisin, leidsin küllalt minu enese küsimusega analoogilisi küsimusi vähemalt
10-s kohas, aga ei leidnud vastuseid:
nimelt kui autism ei olegi kasvutendentsis, siis mille üle me tõesti hüsteeritseme?
Võtame ette näiteks 45 aastased meessoost isendid. Näiteks minu. Teeme läbi selle 1992 aastal asutatud metoodika kohase testi ja teeme kindlaks, milline on 45 aastaste meestest autistidest protsent. Minu lähedaste diagnoos on eeldatav, vaja on vaid arstlikku kinnitust ja jälle on skeptikutest jüngritel üks töövõit käes:
autisti õiendamist autistide aadressil ei tasu ometi tõsiselt võtta!
Naljakas, aga ammu surnud isikute autismidiagnoose pudeneb kui käisest, kuni neandertaallasteni välja. Darwin, Einstein, need olid kõik autistid.
Aga praegu veel elus ja hinges olevate Ameerika ja muu rahvastiku autismianalüüse otsi tikutulega, kui neid üldse tehtud on.
Niisiis, kui lähete oma kolmeaastase titega arsti juurde, saate diagnoosi, kui palute seda endale teha, naerdakse teid välja. Ometi kõnnivad kusagil ringi need 10000 autisti, keda pole õnnestunud ära tunda. Kus on Poirot silmad?
Kas pole see põhjus meie sensitiiviarmastusele, oht rahvuse tervisele?
Või on põhjus ikkagi selles, et mingite ravimifirmade käkkide varjamiseks vahendeid ei valita ja see paneb paratamatult pikemas perspektiivis põõna meditsiiniliste spekulatsioonide usaldatavusele, kuna eksponentsiaalsete kõverate juures mullitamine "paremast diagnoosimisest" isegi enamiku arudeni ei jõua.
Meie puuduva statistika põhjust autismi alal ei tasu kaugelt otsida: spetsialistid ilmselt on hirmul oma võimaliku ebakompetentsuse avaldumise pärast ja juba diagnoositud isendite kallale ei juleta minna.
Mind on kunagi sõjakomissariaadis testitud põlverefleksi osas ning ka silmaterad liikusid normaalselt. Olin kõlbulik ja ümber diagnoosida oleks lausa ohtlik.
Oleksin lugejatele tänulik mõne lingi peale, kus on uuritud vanemate Homo Sapiens isendite autistlikkust ja nende jaotumiskõveraid ning jaotusi teisteski maades peale USA ja UK. (on küll üks anekdootlik sait, kus just minu kirjeldatud metoodika järgi Estonia autistide arv leitud on, see vist veel ei olnud 10000, aga küll jõuab ....)
Enne autismi süvapõhjuste täpsemat uurimist aga peab ütlema küll, et ei ole just meeldiv valik - hoida last mumpsi ja paljude teiste tõbede eest ja riskida saada enesele ellu autistlik laps, eluaegset hooldust vajav inimene. Suhtess 1:50 juba UK standardite järgi mõõdetuna!
Tõsi, on ka erandeid, kuid neid ei ole nii palju, kui seda püütakse näidata.
Ühesõnaga, senini, kui pole autismi plahvatuslikku tõusu põhjusi ausalt suudetud selgitada, peaksid kõik vanemad kümme korda mõtlema (hoolimata isegi perearstist), kas ja mille vastu oma last vaktsineerida. Seni oleme seda lasknud ka teha ja oleme sellest krokodillijõest edukalt läbi ujunud (räägitakse, et autism areneb enamasti üsna üheselt välja kusagil 2 aasta vanuses või on kaasa sündinud).