Õnn

Õnn on olla ekslik (vaadake minu eelmist posti).
Mängud said hiiglama kenad.

See ei muuda tõsiasju, et maailmas endiselt on teatud jõud, kelle erahuvides
on teiste õnnetused - mis saab olla suurem õnnetus sõjast.
Nii võib ikkagi 2012 juhtuda tõsiseid asju kusagil, et ettekäänet saada sõdimiseks.
Aga eks me näe. Meie, väikeste inimeste õnn on olla teadmatuses.
Maailm vajab muutumist, aga mitte revolutsioone, sõdu, vägivalda.
Ühes riigis käib praegu räige sõjategevus ja kõik ei ole nii, nagu meile näidatakse.
"Kristlased" toetamas islamivõitlejaid kristlaste vastu räägib iseeenda eest.
Me vajame pätistunud poliitika asendamist millegiga ja meil ei ole praegu jõudu seda teha.
Kõik meie abitud lalisemised Internetis, ajaleheski, isegi toki otsa pandud plakatiga vehkimine
kusagil kellegi ees naerdakse praegu ülbelt välja.
Sellest kirjutamine lihtsalt suurendaks lärmi hulka, müra suurust.
Ehk tõesti aitab usk, kui on seda võtta - nii paistab näiteks arvavat Jaan Tooming.
Ta on rahvateatri näitlejatega ka ühe teatritüki välja toonud - Ärdunsoldan.
Kavatsen sügisel seda vaatama minna. Ja mõtlen koos temaga teatud resignatsiooni
võtmes paljude asjade peale.
Ehk usk ongi see, mis avitab. Oopium küll, aga me vajamegi oopiumi, valuvaigistit
igal juhul, niisama kannatamine ei ole ka lahendus, hambad ristis pealegi...
On ju kõik, ka teadus, kunst, sama asja manustamine teises vormis....

Üks on ka selge, füüsikust ei tee kristlast mingi valemiga.
Ta mõtleb ikka oma usu välja. Minu usk kisub natukene Strugatstkite moodi välja nägema,
kaldun mõtlema teispoolsusest kui väga, väga arenenute kingitust meile, lastele, imikutele.
Mõtlen selle peale, et see paar tuhat aastat, mis meid on olnud, selliseid veidi mõtlevaid olendeid,
on kosmilises mastaabis vaid hetk. Selles hetkes on kõik olemas kogu aeg olnud, olemusliult
väljendab seda tõesti kõige paremini Kristuse kannatuslugu. Sest inimene on määratud
seda lugu ikka ja jälle kordama...
Ka nüüd, täna, kõlbab maailma käiku kõige paremini iseloomustama Boschi mõni maaling.

Aga kui Tema, mis vormis me seda enesele ka ette kujutame, on olemas, miks laseb ta nõnda juhtuda?
Või NEMAD. Miks vaatavad nad seda pealt, ehk kurvaltki?
Ma olen vähemalt selle mõtte enesele selgeks teinud. Vaadake sedasama imikut - ka tema peab vaeseke
õppima jalgadele tõusma, loodus on selle nii ette näinud.
Vahel ta kukub, siis jälle tõuseb, looduses peab nii olema. Kuidas meie, vanemad, ka ei püüaks,
alati on õigus sellel, kes ütleb: igaühel on oma rist kanda.
Kui maa pealt kaotataks kannatused, siis oleksime tegelikult ju surnud. Meid sellel kujul, selliste inimestena
enam ei eksisteeriks. Elu ehk paneks meile ette teist laadi probleeme, ka keerukaid, ilusaid ja koledaidki - näiteks ehk ülesande natuke järele vaadata mõne teise alles tärkava tsivilisatsiooniseemne käekäigu järele,
ja jällegi - mitte sekkudes või tehes seda vaid äärmise hädavajaduse korral.
 Meie aga näiteks sekkusime vähem arenenumate ellu ...
 Tõime tsivilisatsiooni aborigeenidele, indiaanlastele, neegritele .... mis sellest kõigest
välja tuli, on ju teada. Isegi kõige õilsam sekkumine, rääkimata meie tasemel misjonitegevusest,
isegi kõige õilsama omakasupüüdmatu abi akt tapab rohkem kui aitab.
Aidata saame ennast ikka ja alati ise, siin ei ole ikkagi mingit vahet, usk ja vist jääbki andma vaid
oopiumilaadset uima. On see aga midagi halba? Orjaolus eriti.
Tõsi ta aga on, et meil on praegu võimalusi, mida varem polnud. Meie ees on näitena kogukondi, mis
ilma välise terrorita elasid tegelikult väga eeskujulikku elu - tiibetlased näiteks.
Hiinlased on seda kõike hävitamas, tuues kaas orjamise sinnagi.
Orjamise läbi kasutusele võetud vahendid, kui neid kasutada inimeste hüvanguks, ei teeks ka lausa paha.
Ometi oleme paisatud omast soost psühhopaatide poolt sohu, kannatama, piinlema, orjama,
teisele vara kokku tassima, mida see teine jälle süüdimatult raiskab...
Selleks, et orjusest pääseda, peab aga saama selle maailma muutuma ja mõtlema. Miks võtab lihtsa sõnumi levitamine nii palju aega ja miks alati suudavad iga sõnumi külge kleepuvad psühhopaadid kõik ära rikkuda?
Ikkagi on mingit sorti vaimset ärkamist siin ja seal tunda. Neid on vähemus, alati ikkagi vähemus.
Tiibetlaste näitel võiks siiski pidada võimalikuks rahuliku transformatsiooni, kuigi see võtab küllap palju
põlvkondi aega ja ilmselt tähendab ka meie Õhtumaise tsivilisatsiooni hukku. Aga ta on selle auga välja
teeninud, nii ei maksa ka liiga sentimentaalseks minna.