Tähtis päev

Küsisin kolmelt tuttavalt, kas nad teavad, mis päev on.
Ei teadnud.
Olevat turvalise interneti päev.
Sel päeval ilmselt võib kindel olla, et ükski viirus sinu arvutit ei ohusta ja keegi ei ütle ka sinu arvamiste kohta liiga halvasti. Seetõttu ma siin turvaliselt blogingi, pidupäeval ei ütle keegi pahasti ka siis, kui just kuldmune Internetti ei munegi.

Sel päeval istuvad põlvkonnad ninapidi koos arvuti taga ja mängivad hardunult tetrist
ja Lode Runnerit. Koolides toimuvad loengud ja kontsertesinemised. Lehtedes kirjutavad visionäärid.
Nii nagu olümpiamängude ajalgi ei toimu sõjategevust, nii ei toimu tähtsatel päevadel (on lootust,
et päev muutub päevadeks) mingit häkerdamist - häkkerid istuvad kokkuleppeliselt vagusi ja mõõdavad üksteise võimeid kusagil rahuotstarbelistel jõukatsumistel.
Miks ei võiks sarnaseid päevi veelgi enam välja mõelda?
Võiks olla ka häkkerite päev, kräkkerite päev, internetikommentaatorite
nädalavahetus, mängurite laupäevak. Võiks olla nutistide neljapäevad, ipadistide kolmapäevad, kindlistide sinine esmaspäev. Võiks olla päev, kus kõik austavad autoriõigusi. Võiks olla päev piraatidele. Võiks olla koguni internetivaba päev.
Kui enam ei jagu aastas või nädalas päevi selle kõige tarbeks, siis tuleks päevad ühendada kokku, kalapäev võib täiesti sobida just nutistidega koos pühitsemiseks - kõiks söövad kala ja mängivad nutifonidega.
Kui päevi ei jagu, siis palju rohkem jagub tunde, veel enam minuteid ja päris ohtralt sekundeid.
Lihtsalt molutamise tähistuseks võivad ära kuluda koguni mikrosekundid, sest molutamine ei olegi moes.

See ongi tore, sest molutamiseks nimetatud ajastut, kommunismi iseloomustavat parimini mitte see, mida inimene teeb, vaid see, mida ta ei tee, s.t. inimese vaba aeg.
Kui inimesel selline asi tekib, võivad tal tekkida pähe ka mõned mõtted. Mitte kõik mõtted ei pruugi nendest mõnedest mõtetest olla turvalised ja see võib osutuda ohuks ühiskonnale.

Järelikult oleks turvalisem, kui sellist asja, nagu vaba aeg eriti ei oleks või see oleks tervenisti hõlvatud mitmesuguste sekeldamistega. Siis sellist asja, nagu kommunismi ka enam karta ei ole vaja ja ärikad saavad turvaliselt edasi äritseda.
Mis aga hea ärikale, on hea ka maailmale, vähemalt nii kiputakse tänapäeval arvama.

Et mõni inimene sellel kõikvõimalike päevadega küllastunud ajastul mõtiskleb päevast, mil lõpuks saaks hakata ehitama parve, mis teda sellelt lollide saarelt minema viib, ei pruugi enamust eriti huvitada. Ikka leidub lolle ka turvatud ajastutel ja küllap nendegi tarbeks palateid leiab. Seal saavad nad nagu ühes Anton Pavlõtsi novelliski omavahel edasi unistada vabamate aegade tulekust ja inimese vabast ajast.